Mõned päevad tagasi Avinurme kandis ühel Jaaguvälja taluõuel trehvatud karu annab põhjust uurida, milliseid lugusid on ajakirjanduses avaldatud karudest ja nende trehvamisest Avinurme vallas ja lähiümbruses. Ent ajakirjanduses avaneb loomulikult väga põgus ja mõnevõrra ühekülgne pilt, mis annab vähe aimu sellest, milline oli karu – metsavana ja kuusiku kuninga – tähendus rahvakultuuris. Jäägu see edaspidiseks.

Aleksei Peterson ja Mall Proodel on kirjutanud [28]:

Karu eelistab oma asustusalaks suuremaid okas- või segametsi, kus leidub rohkesti tuulemurdu, kohti, kus inimene harva liigub, kus valitseb rahu ja vaikus. Seal astub karuott vabalt, omaette mõmisedes ja puristades, nagu teades, et teda ükski metsloom ohustada ei suuda. Varasuvel kõlastab mesikäpp raiesmikke, et süüa maasikaid, kesksuvel ilmub ta kohtadesse, kus kasvavad vaarikad, mustikad, sinikad, hilissuvel aga käib metsa lähedal asuvatel kaerapõldudel. Sügise poole otsivad karud üles ka põhla- ja jõhvikaalad ning mõned võtavad ette retki koduloomadegi murdmiseks. Üksikuil, vähese loodusliku taidubaasiga aastail on karud teinud palju kurja. Näiteks 1922. aasta suve ja sügise jooksul murti Paasvere metskonna piires [Veneveres] 4–5 karu poolt 18 lammast, üks vasikas ja hobune.

Just kaerapõllul ja koduloomade kallal käimine on see, millega otid sagedamini uudisekünnist ületavad, mis üldiselt kartliku ja inimesest eemale hoidva looma vastu hirmu külvavad.

Kui vaadata ajakirjanduses avaldatud lugusid karudest, siis avaneb omajagu paradoksaalne pilt: ühelt poolt olid karud suureks harulduseks, keda ilma mõjuva põhjuseta küttida ei tohtinud, teisalt leiame pea igal teisel aastal ajakirjandusest lugusid karude trehvamistest Avinurme kandis ja ka Paasvere, Venevere, Tudu, Püssi ja Iisaku ümbruses.

19. sajandi hakkas karude arvukus Eestis vähenema ning jõudis 1920ndateks madalseisu, mil karude arvukust Eestis hinnati parimal juhul paarikümnele isendile. Ent just Alutaguse metsad jäid sellele käputäiele mesikäppadele üheks peamiseks elukohaks Eestis, sest suured metsamassiivid pakkusid jahimeeste eest varju.

Nii märgitakse 1926. aastal, et karusid elab Eestis veel vaid Virumaa metsades, kus arvatakse järel olevat veel vaid 15 karu. Seejuures arvati, et jahikeelule vaatamata langeb 3–4 karu aastas salaküttide ohvriks. [5] Muidugi karud ei olnud toona ainsaks harulduseks – ka põtrade arvukust hinnati umbes 20-le, ilvese oma 12–15 ja hundi oma 7–10 isendile. [7, 8]

Esimese Vabariigi ajal hakati karude kaitseks rakendama meetmeid, mis võimaldasid nende arvukusel vaikselt tõusma hakata ning tänaseks hinnatakse nende arvukust Eestis erinevatel hinnangutel 800–1000 isendit – nüüd juba üle Eesti.

KOHTUMISED KARUDEGA JA KARUJAHT AVINURME KANDIS

Eesti Rahva Muuseumi kogudest leiab Amalie Abeli (neiuna Johanson, sünd. 1864) mälestused Avinurmest. Palamuselt pärit Amalie kolis peale abiellumist 1890. aastal Pärnikule, kus tema vastne abikaasa oli kõrtsmikuks. Tema mälestuste ülestähenduste seas (kirjapanijaks Harri Moora) on ka karud äramärkimist pälvinud [1]:

Avinurmes olnud küttimine väga elav, mehed läinud isegi kündma püss seljas. Nad on tohtinud lasta parte, tetri ja jänest, kuna keeldud olnud metsise, põdra ja kitse laskmine. […] Nii näinud Amalie Abel kord Kiissa küla metsas, kuhu poole koer kaua haukunud, piilumas tuliseid hundisilmi. Ükskord korraldatud huntidele ka ajujaht ja lastud 6 hunti. Ajujahist on osa võtnud talupojad, korraldajateks aga olnud vist metsaametnikud.

Teine kord korraldanud mõisnikud karujahi Kiissa küla metsas. Karupesa piiratud sisse ja emakaru aetud sellest välja. Laskjaiks olnud mõisnikud, kuid igaühel olnud üks metsavaht „ihukaitsjaks“ selja taga, et kui karu haavata saab ja mõisnikku ründab, viimast päästa. Juhtunudki nii, et mõisnik ainult haavanud karu ja metsavaht pidanud selle maha laskma.

Sellega ühenduses tähendagu, et Põhja-Tartumaal rahvas mäletab vanasti (1890 ümber) külast külla käinud karutantsitajaid – need olnud venelased.

1896. a. 13. veebruari Olewikus raporteerib A.G. Tormast [2]:

27. jan. oli Awinurme wallas karujaht, kus wana karu maha lasti, kuna koer enne jahti ühe poja ära oli murdnud. Teine poeg, umbes kuu wana, saadi elusalt kätte ja seda toidetakse piimaga.

Samuti meenutatakse üht suuremat karujahti 1907/8. a. talvel Kiissa metsas, mil Võtikwere metsaülem ühe emakaru maha lasi. Emakarust maha jäänud noore pojukese võtnud metsaülem oma “kasulapseks”. Ka olla 1914. aastal üks Roelast Omedusse liikunud karu sealkandis maha lastud ning peale seda olid vaid külajutte ilmasõja järel salaküttide poolt maha lastud karudest, mida võis olla isegi kümnejagu. [3]

Kui tsaariajal oli karujaht talumeestele keelatud ning üksnes mõisnike lõbu, siis esimese vabariigi ajal hakati kokkukuivanud arvukusega karude jahtimist rangelt piirama mesikäppade kaitsmiseks. Nii oli jaht lubatud peamiselt juhul, kui karud inimesi või nende koduloomi ohustasid – ja selliseid olukordi tekkis, ent lubagi maksis ..

18. veebruaril 1921. a. kirjutab Tallinna Teataja lühiuudises “Karud ja hundid liikumas” [4]:

Wenewere ja Awinurme metsas on huntisid ja karusid liikwel. On isegi juba inimestele kahju teinud. Awinurme wallas on nad juba mitmel koerad õuedest ära wiinud ja metsakohtadel lautadesse lammaste kallale kippunud. Awinurme wallas on nüüd kaks karu maha lastud, kuna huntidest weel ühtki pole kätte saadud, ehk küll jahtisid rohkesti nende metsloomade tabamiseks toime pandud on. Ka ilwesed on rohkesti tänawu metsades leida.

Tallinna Teataja, nr. 39, 18. veebruar 1921 (allikas: Digar)

Karujaht toimus ka eelmainitud Paasvere/Venevere murdjakarudele 1923. aastal.

1926. aastal korraldati Tudu kandis, Sonda-Avinurme kitsarööpmelise raudtee ümbruses karujaht, kuhu sõitsid  Tallinnast kohale põllutööminister H. Laretei, kindral J. Laidoner, metsade peavalitsuse juhataja O. Daniel, riigi metsatööstuse juhataja O. Saks, tema abi, endine Virumaa metsaülen R. Kruuse (kes ka karu maha lasi), Tallinna jahiseltsi liige Liideberg, Rakverest tulid metskonna ülem kol. Luiga [kes oli karu lasknud 1923. aasta Paasvere/Venevere karujahil], kol. Paavian, Viru maakonna kaitseliidu ülem Vaher, kohalik ringkonna metsarevident Telem ja prokurör Vaska. Mahalastud karu nahk kingiti Tartu Ülikooli zoloogiamuuseumile, kus seni taoline eksemplar puudus. Toda karu peeti vastutavaks eelneval aastal Iisakus kariloomade ründamise eest. [5] Kommentaariks lisatakse [6]:

Naljatades saatsid kohalikud noored lahkujaid jahimehi riigitegelasi, tähendades, et nüüd ehk saamad ka pealinnas wõimul wiibijad härrad aru kitsarööpalise tähtsusest, mida meie niikaua igatsesime: mitte ainult mitmekümne wersta pikkused Sirtsu—Tudo—Wenewere—Awinurme metsad ei ole kitsarööpaline kättesaadawaks teinud, waid ka nende metsade haruldased hirmuäratawad kiskjad. 

1928. aastal kirjutatakse [9]:

Minewal nädalal leidsid metsawahid Awinurme ümbrusest metsast werised karu jäljed. Wiimane lumetuisk ja torm oli seal mesikäpa oma talwekoopast wälja ajanud. Ei tea, kas oli torm mõne mahamurdunud puu karu koopa peale heitnud, wõi kuidas see juhtunud, oli mesikäpp talweunest üles ehmunud ja pesast põgenenud. Jäljed olid werised, tähendab karu oli oma käpale kuidagi wiga teinud. Metsawahid jälgisid karu jälgi üle suure soo.

Wahel kadusid jäljed kinni tuiskamise tõttu, kuid leiti metsast jälle üles. Karu oli Roela metsa läinud, kus teadete järele selle metskonna metsawahid tema jälgimise uuesti üles wõtsid. Kas karu sinna uude talwekorterisse oli heitnud ja kas teda seal ümber piirata suudeti, ei olnud mul Sonda-Mustwee teel metsadest läbi sõites weel wõimalik teada saada. Et aga ilm nüüd waikne, siis on loota, et Tallinna härradel warsti uus karujaht oodata on, mis raudteest küll tublisti kaugemal on.

Ka 1929. aastal on mitmeid teateid karude kohtamisest Avinurmes ja Paasveres. Näiteks aga hirmutas oktoobris karu Avinurmes pidulisi:

Möödunud emaspäewa hommikul wara läksid Paaswere metsas elutsewad neiud Ada J. ja Hilda W. Awinurme pidult kodu poole. Jõudes Punasoo jaamast mööda, kuulsid nad korraga tee ääres metsas suurt kraginat. Kohe ilmus ka karu tee peale jalasi kuuldawale oma kohutawa hääle. Et aga preilid külma werd ei kaotanud, waid käsi plaksutama ja kisendama hakkasid, siis ei jäänud ka mesikäpal muud üle kui metsa pageda.

Virumaa Teataja, nr. 119, 19 oktoober 1929.

Samuti kirjutatakse 1933. aasta septembris, et Avinurme metskonna Lohusuu metsa ilmus karu kahe pojaga, püüdes seal kariloomi kätte saada. Seepeale proovisid kohalikud kütid neid tabada, aga metsavalitsus keelas selle valju hoiatusega ära. [12]

Ent ikka ja jälle kumab karude trehvamiste kajastustest läbi see, et mida vähem oli metsas mesikäppasid, seda magusamaks trofeeks nad küttidele muutusid – neile konkureerisid nii kohalikud salakütid, parunihärrad kui ka Metsaühingu ametnikud pealinnast.

1934. aastal, mil karude arvukuseks Eestis arvatakse olevat u. 30 isendit, muutub karude ja karujahi teema tuliseks ning hakatakse rääkima “karupalavikust” [15]:

Virumaa piiril, Avinurme ja Alutaguse metsakülades, möllab praegu niisugune “karupalawik”, et isegi põnewaks aetud poliitilised küsimused selle uue sensatsiooni kõrval kipuvad varju jääma. Kohalikkude salakütttde jutu järele olevat jälile saadud kolmele — mõnedel  teadetel koguni 5—6 karupesale, ning nüüd oodatakse ainult parajat aega, et mesikäppadel taliund hapuks teha. On saadud kaebusi, kus seletatakse, et siin-seal suure saladusekatte all olevat peetud isegi juba karujahte ja paaril mesikäpal elu külmaks tehtud.

Nii oli Lohusuu metsades põõnanud talveund üks karu, kuid viimaks leiti pesa tühi olevat ja nähti lumel ainult veel veriseid jälgi. Kütid, kes karude aadressidega paremini kursis, ei taha oma saladusi välja anda, kartes, et mõni jahiselts laseb saagi eest ära.

Kohalikkude elanikkude andmetel kaks karu pesitsevat Aadumäe raudteejaama lähedal, kilomeetrit 8–9 läänepool ühes tihnikus, kolmas aga Oonurme—Avinurme vahel kuskil metsaheinamaa ääres nõmmepealsel.

Sama aasta septembris arvatakse Avinurme, Muru, Peresaare, Paadenurme, Adomäe (Aadumäe) ja Venevere kandis olevat 6 kuni 8 karu, kes palju pahandust teevad. Elanikud ei julge enam karju metsa saata, eriti peale seda, kui Kullisaare külas elava Aleksander Liiwa karjas murdis karu 6 või 7 lammast. (Ja ühe artikli andmetel on piirkonnas kokku murtud suisa 20–23 lammast). Teisel talumehel oli karu aunast kaeru varastanud. [16, 17, 18] Kiissa ja Paadenurme kandis on karud marjanaisi peletanud ning ühel neist, Auna K.-l isegi naise väitel riided puruks rebinud (ehkki kõrvaltvaatajaid arvasid, et seda olid vast pigem teinud põgenemise käigus oksad). [18]

Aga kõikidele kohalike kannatustele vaatamata kaitsealuseid karusid lasta ei lubata [17]:

Tulimurru talus elab küll kuulus karukütt Jüri [Pärn], kes noores eas karuga on wõidelnud ja ka käppasid pidi rõhunud ümber puu tüwe, seega päästes oma elu. Karusid on nüüd wähem ja nende laskmiseks tuleb muretseda luba, mis on Jürile tülikas. Elanikud on saatnud kuhugi wallawalitsusele palwe, kust wastatud, et lambad tulewad panna köide ja karusid lasta ei tohi.

Üle jääb vaid põllumajandusministeeriumist murtud loomade eest kahjutasusid nõuda.

Veel aasta hiljemgi, 1935, räägitakse karust kui Avinurme igapäevasest külalisest, kes käib sagedasti marjulisi ehmatamas ning paneb kehva viljasaagiga taluperemehi unistama, et karu nende vilja sisse satuks – sest nii saaks kahjutasu nõuda. [19]

Avinurme naiste hirmutamisest räägitakse veel 1937ndalgi aastal, mil kaks seenelist – Olga Wõrk ja Liina Wennike – eksisid laande ära ja sattusid metsaääres oleva kaerapõllu pervele, kus suur karu parasjagu einestas. Ent kui naised kiljudes minema põgenesid, põrkasid nad oma pagemisteel veel teisegi metsa all lonkiva karu otsa. Hirmunud naised peitsid end tunnikese põõsastikus ning julgesid koduteed otsima hakata alles peale seda, kui vihma sadama hakkas. Üks vapustatud naistest vajas koju jõudes arstiabigi. [20]

12. oktoobril 1938. a. läksid vennad Johannes ja August Mägi Karusoo ligidale metsa lõikama ning kohtusid metsa serval suure karuga. Mehed ehmatasid ja jooksid enesekaitseks kirvest haarama, ent karugi ehmatas ja pages oma teed. Artikli autor lisab [21]:

Karu on siin kandis harulduseks ega ole teda aastakümneid siin nähtud, kuid wanasti olewat neid loomi olnud siin rohkesti, kuna külagi siin lähedal kannab nimetust “Karusoo”.

Tartumaa Teataja, 17. aprill 1939.

Ka 1939. aastal nähti Avinurme metskonna aladel mitmel korral karu, seejuures ka Kodasaares [22] ning Tudu-Avinurme metsas, Punasool. [23]

Ja eks neid metsavanaga trehvamisi oli teisigi, kõik aga ei jõudnud ajakirjandusse.

HIRMULOOD JA TEGELIKKUS

Ent palju meeleolukama seiga leiame me 1928. aasta juulist, mil kuludulena levib kõikvõimalike ajalehtede veergudel uudis hirmutavast sündmusest: jultunud karu ajas Avinurme raudteel poisikest taga!

Lugu järgmine [24]:

Jultunud karu ajas taga 14. a. poisikest. – Surmahirmus poisikese päästsid wäledad jalad. – Kadus metsa poisi mütsiga.

(„Päewalehe” erikirjasaatjalt traaditeel.)

Reedel [13. juulil] sammus Awinurme ja Murru jaamade wahel keegi 14-aastane poisike raudteed mööda edasi. Järsku hüppas metsast karu raudteele ja hakkas poissi taga ajama. Surma hirmus pistis poiss karjudes jooksu. Karu sai sellest uut hoogu ja kihutas poisile järgi. Et wabam jooksta oleks, pillas poiss piimapudeli maha. Karu ainult nuusutas seda ja jätkas poisi tagaajamist. Nüüd haaras poiss mütsi peast ja wiskas selle karule. Ta jäi mütsi juure seisma, mõmises, raputas pead ja haaras selle wiimaks hammaste wahele ning kadus metsa.

Teistes reportaažides lisatakse, et tegemist oli (metsa)kaupmees Kirp’i (Kirbu) 14-aastase pojaga, et poisi päästis rong, mis sattus õnneks samal ajal lähenema jmt [25, 26].

Maa, 17 juuli 1928 (allikas: Digar)

Uudist levitasid lisaks Päevalehele ja Kajale järgnevatel päevadel veel Teataja, Järva Teataja, Pärnumaa Teataja, Maa, Virulane, Elu: Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja veergudel.

Ning just siis, kui Avinurme poisi seiklusest oli saanud üle-eestiline sensatsioon, paljastas Postimees loo telgitagused [27]:

Karu on juba kord niisugune loom, kellest inimesed, peale karutaltsutajaks, ainult hirmu judinatega ihul kõnelewad. Julgemad rahwa hulgast on need, kes söandawad karujahti ette wõtta. Nagu näit. Tallinna jahimeeste seltsi liikmed, kes läinud talwel hirmsa kära ja müraga Awinurme metsas karujahil käinud. Nad leidsid eest küll ainult aurawa allika, aga julgust nõudis seegi samm, sest pea ei oleks wõinud allikast sooja wee seest mõni karu wälja karata. Ja kallale tulla nagu weeloom hülge seda teeb.

Ja kõigil lugupeetud lugejail on weel meeles, et paar Tallinna lehte mõni aeg tagasi hirmsa loo sellest jutustasid, kuidas karu ühel karjanaisel naha üle pea tõmmanud ja kuidas Tartu professorid naha jälle kinni õmblema peawad. Pärast selgus küll, et naine selle loo õhku oli lasknud sellepärast, et teised karjanaised tema hea marjasaagi kohale ei julgeks tulla, aga pea seegi asi tõesti sündinuks poleks wõinud osutuda! 

Hirmujudinad wõisid siis ka “Kaja” ja “Päewalehe” toimetajatel üle ihu joosta, kui neile 14. juuli päewal Awinurme poolt telefoni teel teatati, kuidas kuri mesikäpp süütut poisikest taga ajanud.

Nüüd on korda läinud selle karu jultunud ülewalpidamisele ja õudsele kawatsusele weel weidi walgust heita. Rakwere leht jutustab nimelt järgmist:

„Päewa ajal saatis kaupmees Kirp oma poja Awinurmest wiina tooma. Poisil äratas aga kaasasolew raha hoopis teistsuguseid mõtteid ja warsti kujunes asi nii, et wiina raha ühe teise asja peale ära kulus ning wiin ise ostmata jäi. Poisil ei jäänud muud üle, kui ilma wiinapudelita ja koduse witsahirmu kartusel koju poole lonkima hakata. Nüüd oli hea nõu kallis. Ja hea nõu leiduski.

Pooletunnilise kännu otsas istumise ja mõtlemise järele tuli poisil hiilgaw mõte: wiskas wana mütsi kraawi, jooksis koju ja jutustas isale-emale ehmatanud näoga, kuidas ta karule surmahirmus wiinapudeli ja mütsi wisanud (mitte piimapudeli, nagu alguses teatatud). See wale aitas juba. Ei olnud isal-emal kaugeltki wiinast kahju, waid aina rõõmustati, et nii armas poeg jällegi elawalt nende ees seisab.

Poiss aina rõõmustas oma kuulsaks saamise ja isa ähwardawa nahatäie ärajäämise üle. Kuid walel olid lühikesed jalad. Selgus warsti wiinapoest. et “karu kangelane” üldse wiina pole ostmas käinud, waid kaasasolewa raha kauplustes muu asja peale ära kulutanud.

Nüüd ei päästnud poissi enam ei palwe ega pisarad. Isa, kes wiinast ilma pidi jääma ja poja walet kuulama, muutus nüüd poja peale wihasemaks, kui ta seda karu peale oleks olnud, kui mesikäpp tõesti ta poja omale lõunasöögiks oleks walinud. Metsarikas ümbrus pakkus head walikut ihunuhtluse abinõude walimiseks.”

Sarnasele probleemile on pühendatud ka 1931. aasta Esmaspäeva [3] artikkel

Autor märgib, et kui viimasel ajal on hakanud tekkima kahtlus, kas karusid üldse enam Eesti metsades ongi, siis jutte karudest on kindlasti ning nende juttude loomisel ja levitamisel annab oma panuse ajakirjandus, kes uudisevaesel ajal iga “nägin karu” loo ära trükib. Vahel tuleb “õilis vale” hiljem päevavalgele, vahel mitte.

Ent karud ongi omajagu mütoloogilised olendid, kes sünnitavad lugusid – nii elulisi kui muinasjutulisi.

ALLIKAD:

[1] ERM EA 44, 1947

[2] A.G. TormastOlewik, 13. veebruar 1896.

[3] Väljamõeldud karujutud. Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 6, 9. veebruar 1931.

[4] Karud ja hundid liikumasTallinna Teataja, nr. 39, 18. veebruar 1921. 

[5] Suur karujaht Virumaal. Kaja, nr. 82, 13. aprill 1926.

[6] Karujaht Wiru-Tudos. Virulane, 14. aprill 1926.

[7] Haruldasi metsloomi Eestis. Sakala, nr. 15, 5. veebruar 1927.

[8] 18 karu, 10 hunti, 22 põtra, 15 ilvest. Ühendus: Eesti sotsialistide häälekandja, 31. juuli 1927.

[9] Karujaht tulemas. Postimees, nr. 59, 29. veebruar 1928.

[11] Karu hirmutas pidulisi. Virumaa Teataja, nr. 119, 19 oktoober 1929.

[12] Karu 2 pojaga Lohusuu metsas. Postimees, nr. 210, 8. september 1933.

[15] Awinurme karusid täis. “Karupalawik” lööb üle kõik muu. Viru Maaleht: põllumeeste, asunike ja väikemaapidajate häälekandja, 3. märts 1934.

[16] Karud Awinurme metsades. Postimees, nr. 244, 7. september 1934 .

[17] Weneweres on karusid. Virumaa Teataja, nr. 108, 19. september 1934.

[18] Awinurmes liigub karusid. Lambaid kaob kümnete wiisi. Maaleht, 26. september 1934.

[19] Awinurme. Maamees: “Vaba Maa” põllumajandusline osa, 24. september 1935.

[20] Karud hirmutavad Alutagusel naisi. Päewaleht, nr. 218, 14. august 1937.

[21] Karud Awinurme metskonnas. Tartumaa Teataja, 17. oktoober 1938.

[22] Karu magas Avinurme metsas. Tartumaa Teataja, 17. aprill 1939.

[23] Karu Awinurme metsas. Põhja Kodu, 7. juuli 1939.

[24] Mesikäpp raudteel poisikese kannul. Päewaleht, nr. 189, 15. juuli 1928.

[25] Mesikäpp Mustvee raudteel. Kaja, nr. 163, 15. juuli 1928.

[26] Karu Mustwee raudteel. Püüdis poisikest. Maa, 17. juuli 1928.

[27] Poiss pääses nahatäiega. Tallinna lehed pika ninaga. Kui üleannetu poiss karu “wälja mõtles”. Postimees, nr. 194, 20 juuli 1928.

[28] Aleksei Peterson ja Mall Proodel 1968. Jahipidamisest ning metsloomadest Eestis etnograafi ja folkloristi pilguga 7. Karu. Karust rahvatraditsioonis. Eesti Loodus, nr 12, lk 734-740.

[29] Peeter Anijalg 2019. Eesti karude taastumine sajanditagusest madalseisust kestab endiselt. Novaator, 07.11.2019.

Pildi allikas: Pruunkaru nimega Brutus. Foto: Karl Adami (allikas:  Wikimedia Common)