20. sajandi alguse tõstatus Eestis ikka ja jälle tööoskuse ja tööjaotuse temaatika. Tööjaotust peeti nii eduka tööstuse kui ka üksikute (käsi)tööharude edenemise võtmeks. Kodumaise tööjaotuse näitena toodi sageli ka Avinurme mehi.

Näiteks märgitakse 1903. aasta Postimehes:

Et aga kodukäsitöö ka meie rahwa keskel mitte ilma tähtsuseta ei ole, näitawad mõned maanurgad, kus iseäralikka tarbeasju suuremal hulgal walmistatakse. Avinurme meeste puunõuudest, Wirumaa wokkidest, Saaremaa tugitoolidest ja wikatitest, Eestimaa sirpidest, paistab just kutselise kodukäsitöö iseloom wälja, see tähendab, inimesed elavad just asjade walmistamisest. Pääle selle on aga meil iseäranis suur hulk wirku naesterahwaid, kes oma pääd ketruse, varrastega kudumise, kangakudumise ehk korwipunumise varal toidavad. [1]

Või siis kirjutatakse 1922. aasta Päewalehes:

On tähelepandaw, kuidas üksikutes ringkondades üksikud käsitööharud on laiali lagunenud. Nõnda näituseks walmistab K. wald kogu põhjapoolse Eestile wankrid ja ei leidu kindlal maal pea ühtegi laata, kuhu et ilmuks Awinurme mehed oma puunõude koormatega. Niisama oli mõni aasta tagasi K. wald kuulus oma wokkidega, eriti just üks wanaldane wokimeister, kelle käest neid käidi tellimas 50 wersta kauguselt. Saaremaal on K. kihelkond kuulus oma sepatöö poolest, sest seal on P. küla. kus igas talus sepapada ja kus läbi aasta wikatid walmistatakse. 

Nii joonitakse sajandialguse ajakirjanduses välja kaks maailma: ühel pool vana maailm, kus kõik vajalik oma kätega ja kohapeal ise otsast lõpuni valmis tehakse, ja teisel pool moodne maailm, kus iga asja tegemiseks on oma spetsialist ning veelgi enam – ühe tarbeasja tegemisel osalevad töö eri järkudes mitmed erinevad oskustöölised, kes omavahel koostööd teevad.

Muidugi, nagu neis arutlustes märgiti, olid tööjaotuse lätted juba selles vanas maailmas, kus perekondades olid ühed tööd meeste, teised naiste pärusmaaks, ning järk-järgult kujunesid välja erinevate oskustega meistrid – möldrid, rätsepad, pottsepad, tislerid jne. Ning neis harudes tekkisid omakorda tööjaotused – näiteks spetsialiseerumine ühe või teise riideeseme valmistamisele rätsepate seas. Kuni jõuti viimaks selleni, et isegi nööpnõela tegemine jaotus 18sse tööharusse. [3] Selline spetsialiseerumine oli uue ajastu – kapitalilise ajajärgu – ideaal, mis tõotas tagada töötajate maksimaalse oskuse ja töö ülima efektiivsuse.

Samas tunnistati sedagi, et selles tööstuse ja kaubanduse maailmas kipub ka inimene ise muutuma masinaks ja hävinema muistne kogukonna töö – pereringis või kogukonnas omale vajamineva ise tegemise kultuur.

Eesti ala etnograafilised esemed, päritolu määratlemata (Eesti Rahva Muuseum, ERM A 319:30/ab)

Muuhulgas viisid need uued oskustöö ja spetsialiseerumise ideaalid 1930ndatel kutseoskuse standardite formuleerimiseni ning avastuseni, et Avinurmes on tuhatkond kutsetõendita aamisseppa – millest kirjutasime “Paberita puutöömeistrite” loos.

TÖÖJAOTUS AVINURMES


Selle uue spetsialiseerumise ideaali algeid avastati erinevates vormides ka Avinurmes. Ühelt poolt oli Avinurme piirkond üle maa tuntud jännimeistrite ja aamisseppade kuningriigina, puunõude valmistamisele spetsialiseerunud kandina, kus puutööga tegeleti igas külas ja pea igas talus. Teisalt aga võis spetsialiseerumist täheldada ka külade ja talude lõikes.

Nii kirjutab Gustav Vilbaste 1921:

Kuid mitte igas talus ei walmistata kõik puunõude liikisid, siin on tihti igal talul oma eri-nõu, mida walmistatakse: ühes kohas tehakse ämbrid, teises toobrid, kolmandas wanne, kappu, kibusid, wõiwitsikuid jne. Niisuguse erinemise tagajärjel tuntakse oma tööd wäga hästi, mis wõimaldab ilusate nõude walmistamist; mõni meister on isegi laiema kuulsuse omandanud oma moodsate ja kenade puunõude walmistamise suhtes. [4]

Ka Aleksander Raukas, kes oli aastatel 1931–1932 Avinurmes abimetsaülem, kirjutab:

Teatud külad ja talud olid spetsialiseerunud peamiselt üht liiki toodete valmistamisele. Harva tehti samas talus näiteks puunõusid ja katuselaaste. Peamise tähtsusega oli puunõude tegemine. Seda tehti peaaegu kõikides Avinurme külades, mida oli üle 40. Eriti palju puunõude tegijaid leidus valla suurimates külades – Piilsis, Vadil, Adrakui ja Ulvil. Esmajoones riistategemisega on tegeldud ka väiksemates külades — Karusoo, Jõemetsa, Kõrve, Kärast, Sälliksaare, Kütametsa jt. [5]

Ka Ants Viires märgib, et Avinurmes näeb juba tööjaotuse algmeid: puunõusid ei tehta ükshaavad, vaid partiide kaupa, töö on jaotatud töövõtete järgi osadeks, mis mitme töömehe olemasolul jaotatakse omavahel tööfaasideks. Ta lisab: “Ratsionaalsustetaotlusele osutab ka spetsialiseerumine eri tööharudele külade kaupa” [8]

Seejuures 1930.–1940. aastatel puhuti muheleti, et kogu maailm räägib kuulsast Avinurme puutööst, ent kui lähed Avinurme – raudteejaama või kiriku ümbrusesse, nn Mõisa külasse –, ei leia sa sealt naljalt ühtegi riistameistrit, sest Avinurme nimele annavad mõiste ja sisu Avinurme metsadesse laialipillutud külad, mis on valla puutöönduskeskusteks.

Ja ehkki anumatööndus oli Avinurme külades olulisimaks, leidus selle kõval teisigi tööndusharusid, nagu pilpatööndus, peergkorvide tegemine, vitsatööndus, toolitööndus, sarjatööndus, lisaks neile ka reed, loogad jm – kõigi puhul täheldati spetsialiseerumist külade ja talude lõikes.

Alljärgnevalt anname ülevaate küladest (ja puhuti ka taludest), keda ühest või teisest kodutöönduse harust rääkides ära on mainitud. Nimetatud külad ei ole siiski ainsad, kus üht või teist riista toodeti, vaid ennekõike ühel või teisel perioodil enim spetsialiseerunud või silma paistnud toormiskeskus.

Avinurme külad.

ANUMATÖÖNDUS


Erinevate puust anumate valmistamine oli levinud üle kogu Avinurme valla. Lisaks eelmainitud PIILSILE, VADILE, ADRAKULE, ULVILE, KARUSOOLE, JÕEMETSALE, KÕRVELE, KÄRASILE, SÄLLIKSAARELE ja KÜTAMETSALE tuuakse 1930ndail olulisena välja Reiera talu MAETSMA külas ning 1940ndate alguses märgitakse, et üheks suuremaks puuriistade valmistamise keskuseks on ka PEEBUSSAARE, sest seal on kõige enam vanni-, ämbri-, palide- ja teiste taoliste esemete meistreid.

Gustav Ränk on dokumenteerinud riistavalmistamist ÄNNIKSAARES ja JAAGUVÄLJAL, Vittoff ka KODASAARES ja KIRBU külas.

Ja tänu kindlatele toodetele spetsialiseerumisele on Avinurmes välja kujunenud riistatööndusega –

vilunud meistrid valmistavad suurtes kogustes puunõusid kiirelt ja oskuslikult:

juhtub suvel heina-ajal wihmaseid päewi olema wõi on muidu töö-waheaeg, siis tarwitatakse seda puude muretsemiseks, mida enamaste oma metsadest saadakse, sagedaste aga ka ostetakse. Koju weetud puud kooritakse ära, saagitakse umbes süllapikkusteks tükkideks, jämedamad aetakse lõhki ja jäetakse õue kuiwama. Ajab aga põhjapiirilt külaline talwel mehed tuppa, siis algab päris töö. Puud on sügise jooksul walmis tahutud, nii et nüüd ainult hööweldada, parajaks lõigata ja kokku panna tulewad. Ja siin näitab Awinurme mees oma osawust: kümme pange päewas kokku panna ja ära witsutada, nädalas wiis kuni kuus toobrit ehk kaks-kolm suurt tõrt walmis teha — see on harjunud awinurmiku käes kerge asi. [6]

Avumatööstus kaardil.
Vitsiku vitsutamine kastipulga abil Kodasaares. Autor: Ernst Vitoff, 1921. (Allikas: Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 530:14)

Ent lisaks sellele avastatakse algeline tööjaotus ka kodutööndustes:

Kus talus rohkem mehi on, seal wõib ka töö jagunemist märgata, kuigi alles algusastmel: üks hööweldab, teine saeb ja seab lauad kokku, kolmas witsutab ja teeb anuma lõpulikult walmis. Tihti wahetamad meistrid osasid: “muidu läheb igawaks.” [6]

Sama nenditakse ka paarkümmend aastat hiljem, 1935:

Anumawalmistamisel on läbi wiidud täielik tööjaotus. Üks raiub laudu, teie hööweldab, kolmas lõikab uurdeid ja paneb kokku, neljas witsutab jne. Töö käib nagu ameerikaliku jookswa lindiga. Kes oma erialal teistest maha jääb, sellele öeldakse warsti: wõta kindad käest! [7] 

Jänni valmistamine Maetsma küla Reiera talus, mis oli Avinurme piirkonnas üks suuremaid puutöökeskusi. Fotograaf: Evald Hint 1932. (Aleksander Raukase fotokogu)

TÜNNITÖÖNDUS


Avinurme puutöönduse saaduseks olid ka õlle- ja siirupivaadid, kalatünnid ning nende kõrval veel kurgi-, kapsa-, võitünne jne.

Õllevaate tegemine olevat kohalike meistrite mälestuse järgi alanud 1860-70-ndail aastail ADRAKU külas ning levis hiljem ka naabruses olevatesse TÕNUSSAARE ja LINNANÕMME küladesse. [8]

1870ndatel aastatel sai oluliseks sissetulekuallikaks tsemenditünnide valmistamine 1870. a. asutatud Kunda tsemendivabrikule. Neid toodeti peamiseks VADIL. Näiteks 1877. aastal oli sinna valmistatud 18 000 tünni. Ent peagi hakkas Kunda ise tünne valmistama ning Avinurme jäi Kundale tünnivitsade valmistamine.

Ka kalatünnide valmistamise keskuseks oli VADI, ent neid valmistati ka ÄNNIKSAARES

Paaris ADRAKU küla talus (sh. Aaviku talus) valmistatakse ka haavast vaate 1919. aastal avatud Kadrina siirupitehasele. Tehase vajadus oli 700–800 vaati aastas, mille avinurmikud suutsid osaliselt täita – Avinurme jaama andmetel saadeti aastas Avinurmest välja 600–800 vaati. Üks mees suutis päevas teha hinnanguliselt ühe vaat.

Rakvere Tärklise- ja Siirupitehase Kadrina tsehh 1959–60. (Virumaa Muuseumid SA, RM F 219:12)

Tünnitööstus kaardil.

SARJATÖÖNDUS


Sarjatööndust – sarjade, sõelade ja külimittude valmistamist – nimetatakse Avinurmes anumatöönduse järel teiseks olulisemaks tööharuks, mis ei olnud küll sama laialdaselt levinud, vaid koondunud pigem üksikute meistrite kätte, ent oli omal ajal üks tulusamaid tootmisharusid.

Ajalooliselt oli sarjade tegemise keskuseks KIISSA küla, kus sellest aga nõudluse vähenemise tõttu juba I ilmasõja aegu loobuti. LAURISSAARES tegutses üks sarjameister 1920ndate keskpaigani, 1930ndatel nimetatakse olulisema keskusena veel ADRAKUT, kus seda tehti toolide ja riistatöö kõrvalt. Ent sealgi lõppes see töö 1947. aastal – uued rehepeksutehnoloogiad tõrjusid sarjad kasutusest.

Teisalt tasub lisada, et fotograafilisi jäädvustusi sõela- ja sarjavalmistamisest on ka teistest küladest: Gustav Ränki jäädvustused ÄNNIKSAAREST; Ants Viires dokumenteeris sarjavalmistamist ULVI küla Otsara talus.

Sarja valmistamise peale – alates kere voolimisest, painutamisest kuni põhja punumiseni – olla kulunud kolm päeva, külimikke võidi teha 5–7 tükki päevas.

Sõelu tehti siinkandis vähemal määral, olulisemaks sõelakeskuseks olnud Avinurme meeste sõnul Eestis hoopis Vara vald Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Ka külimitte tegid üksikud meistrid ning seegi töö lõppes nõudluse kadumise tõttu.

Sarja kere silimine pealt Avinurme, Laurissaare küla, Fotograaf: Ernst Witoff, 1921 (ERM Fk 439:163)

Toolide ja sarjade valmistamine Adraku küla Litsemäe talus. Fotograaf: Evald Hint, 1930 (?). (Aleksander Raukase fotokogust)
Sarjatööstus kaardil.
LOOGATÖÖNDUS

Põliseks tööndusharuks, mille algusaegu enam keegi Avinurmes ei mäletanud, olid ka ree- ja loogategemine. Evald Hint märgib, et välja on kujunenud sellised töökojad, mis aasta läbi väikeste vaheaegadega valmistavad looki, mida saadetakse või viiakse müügile üle kogu maa. Näiteks märgitakse ära Avinurme ‘MÕISA KÜLA‘ Sepa talu loogatööstus. [9] Viires on dokumenteerinud loogavalmistamist TÕNISMAL

Reetööstuse keskusteks lid LAEKANNU, TÕNISMA ja KAEVUSSAARE.

Ree- ja loogatööstus kaardil.
Loogameister Joosep Laurisson vitsas loogaga. Avinurme vald, Tõnisma küla, Keskküla talu. Foto: Ants Viires. (Allikas: ERM Fk 1089:27O

KORVITÖÖNDUS


Ka korvitegemise algusajad Avinurme kandis ulatusid 20. sajandi alguse elavast mälust kaugemale, selle algusaegu enam ei mäletatud. Põhiliseks tooteks olid siin peergkorvid. Vähemal määral valmistati ka haavalaastust ilukorve – mis oli peamiselt naiste töö. [8]

Peergkorvide punumine oli koondunud valla idaserva, KODASAARE ja KOLGAVÄLJA küladesse. Ilukorvide tegemist on dokumenteeritud KÄRASIS.

Seejuures märgib Hint [9] 1930ndate alguses, et haavapuust korvide puhul arvati ühe inimese töönormiks 20 korvi päevas. Selliseid korve ka värviti – tavaliste riidevärvidega – või joonistati neile ornamendid peale. Männipeergudest korvide suuremateks tellijateks olid Toila, Purtse, Aseri, Valasti jm kalanduskeskused, kuhu läks raudtee kaudu aastas 3500–4000 peergkorvi.

Kärasi küla Kaevura talu. Haavalaastudest korvikeste valmistamine. Foto: Evald Hint (Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 707:2)

Korvisorte: rohukorv, marjakorv, hällikorv, saiakorv, kartulikorv, 14.VII 47. Avinurme vald, Kodasaare küla, Otsakuru talu. Foro: Ants Viires (allikas: ERM Fk 1089:57)

VITSATÖÖNDUS

Vitsatööndus muutub Avinurmes tulusaks suuremate vabrikute – ennekõike Kunda ja Aseri tsemendivabrikute – rajamise järel Eestis. Vitsade tootmine jagunes kaheks: tsemenditünnidele kasest “mustade vitsade” tootmine ja võitünnidele pajust “valgete vitsade” tootmine.

Nagu eelpool mainitud, siis 19. sajandil alustasid Vadi mehed Kundale tünnide tootmisega, ent peale seda, kui Kundas hakati kohapeal tünne tootma, jäi VADI vitsatootmise peale – 1930ndate alguses oli seal vitsade tegemisega ametis 30 peret. Seda ei tehtud küll põhitööna, vaid “aegade vahel”, muu töö kõrvalt nii nagu aega ja tellimusi oli. Ent vitsasid valmistati ka PEEBUSSAARES, REHESAARES, TAMMISSAARES jm. Ent kuivõrd ainuüksi Kundas kulus miljon ja mõni aasta rohkemgi vitsa aastas, oldi nende tootmisega ametis ka Oonurmes ja Tudus.

Ka ilusate ja puhaste võitünnivitsade tootmine oli Avinurmes ulatuslik, sest ka siin oli nõudlus suur: näiteks 1930. aastal oli vaja 311 000 tünnile u 2. 5 miljonit vitsa. Kuna Eestis seda kogust toota ei suudetud, imporditi valdav osa vitstest väljast. Eelvnevalt kooritd materjalist suudeti valmistada võitünnivitsasid päevas 10—20 pakki (250–500 vitsa). Üheks tootmise piiranguks oli siinkandis toormaterjali puudus ning ajakirjanduses arutati korduvalt selle üle, kas ja miks ei võiks avinurmikud oma märjal maal hoopis palju kasvatada, ent siiski pajukasvatusteni (veel) ei jõutud.

Tsemenditünnivitste painutamine Adrakus Otsa talus 1920.–30. Fotograaf: Erns Witoff (Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 530:16)
Vitsa vestmine vitsajäril. Piilsi küla. Foto: Ernts Vitoff (Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 530:15)

KATUSEPILPATÖÖNDUS

Katuselaastude (või -pilbaste) kiskumisega tegeleti samuti paljudes Avinurme külades, peamiselt aga MAETSMA külas, kus see toimus 20. sajandi alguses pea igas talus. Samuti on esile toodud LOHUSUU ja RAADNA.

Käsitsi tõmbas vilunud mees päevas 3000–10 000 pilbast, hobusega 30 000–50 000. Käsitsi tõmmatud pilpad olid kvaliteetsemad ja suuremas hinnas, aga töö on niivõrd raske, et üle kolme päeva järjest ei jõua pilpaid käsitsi tõmmata.

Peamise turuna on 1930ndatel nimetatud Põhja-Eestis, kuhu raudtee kaudu läks 16 000–25 000 punti pilpaid (pundis 500 pilbast). Sama palju viidi Avinurmest välja hobustega. Ehk siis aastane tootlus oli keskmiselt u. 2 miljonit pilbast.

Avinurme Vaino talu hobujõul töötav pilpatööstus. Autor: Evald Hint (Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 707:16) Vaino talu asus Maetsma piiril, täna asuvad talu alal endised kolhoosi hooned ja bensiinijaam.

LUMELABIDATÖÖNDUS

Üheks uuemaks tööstusharuks sai Avinurmes haavapuust lumelabidate valmistamine, mille üheks olulisema keskusena nimetatakse Aaviku talu ADRAKUS, kus neid valmistati nii lõigatud kui tahutud laudadest.

Toodanguks 10 labidat päevas, peamisteks klientideks olid raudtee-valitsus ja mõnede linna- ja alevivalitsused.

Lumelabidatööstusel oli Avinurmes hiljem veel pikk ja viljakas areng.

Lumelabidate valmistamine Adraku küla Aaviku talus. Fotograaf: Evald Hint, 1930 (Aleksander Raukase fotokogu).

MUUD TÖÖHARUD

Eelmainitutega loomulikult Avinurme puutöösaaduste loetelu ei lõppe. Lisaks on Avinurme kodutöönduse harudena nimetatud ka tohutöid, seda eriti 19. sajandil, mil valmistati kasetohust leivamärsse ja soolavakku, kohapealseks tarvituseks punuti ka kastohust saapaid, mida kalliste nahksaabaste asemel kanti. [8]

Ajaloolistest tööharudest, mis 20. sajandiks juba hääbunud olid, nimetas Viires veel kausitreimist ja kirstutegemist. Viimaseid oli veel 1850–60ndatel koormate kaupa Tallinna viidud. Peamiseks kirstutegemise keskuseks olnud MAETSMA, ent kohvreid ja kummuteid, mis said kirstude asendajaks, avinurmikud enam ei tootnud. [8]

20. sajandil lisandusid toodete sekka nii toolid, mille oluliseks tootmise keskuseks oli ADRAKU, aga mida tehti veel mitmetes külades. Samuti hakati valmistama haavapuust või remmelgast suuski jne.

Lisaks riistade valmistamisele on nimetatud on veel ka tõrva põletamist ja tökati ajamist, ehkki nende tegevuste ulatus vajab veel uurimist.

Kaarel Koppel demonstreerib märsi kandmist, 26.VII 47.Maetsma küla, Palusaare talu. Foro: Ants Viires (Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 1089:90)

KASUTATUD MATERJALID

[1] 1903. Eesti kodukäsitöö edendamiseks. Postimees, nr. 171, 5. august.

[2] – ts – 1922. Rahwamajanduse osa. Päewaleht, nr. 153, 4. juuli.

[3] Z. Sitska 1905. Töö. Eesti Postimehe Teaduste eralisa, 10. jaanuar; järg, 20. jaanuar.

[4] Gustav Wilber [Vilbaste] 1921. “Waigas ja Mohas“, Päewaleht, nr. 271, 11. oktoober.

[5] Raukas, Aleksander 1964. Kilde vanast Avinurmest, 2. osa. Vaba Eestlane (Free Estonian), 29. veebruar.

[6] Later, 1911. Puutööstus Awinurmes. Eesti Kodu: perekondlik kirjanduse, teaduse ja kunsti ajakiri, 16. aprill.

[7] E.E. 1935. Awinurme puutööstus läheb tagurpidi. Uus Eesti, nr. 62, 18. november.

[8] Ants Viires 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Ajalooline ülevaade. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

[9] Evald Hint [Kasesalu] 1932. Avinurme puutööstus. Eesti Mets, nr 7/8, 10, 11, 12.