Avinurme Ajavakk

Mis on õigupoolest ‘Avinurme’, mille ajaloole on pühendatud Avinurme Ajavakk ning kes on avinurmikud, kelle lugudest me räägime?

Kui veel enne viimast, 2017. aasta haldusreformi oli Avinurme vald, mis hõlmas lisaks Avinurme alevikule ametlikult veel 16 küla, siis täna tähistab see nimi ametlikult vaid Avinurme alevikku. Ometi on Avinurme olnud läbi aja ennekõike piirkonna nimetus – hakkas ju Avinurme alevik Avijüe kaldakünkale kerkima õigupoolest napilt pealt sadakond aastat tagasi ning siiski nimetati seda veel mõnda aega Mõisa külaks.

Ent ka ‘Avinurme piirkond’ pole ühene suurus ning muutuvad ajad annavad võimaluse juurelda, millistel viisidel võime mõelda nii ajaloolisest kui tänasest Avinurmest.

AWWINORM – AVINURME MÕIS


Ehkki arheoloogiliste leidude järgi on alust arvata, et siinkandis on elatud juba kaugemas minevikus, algab Avinurme nüüdisaegsem ajaarvamine selle esmamainimisest Poola revisjonis 1599. aastal, seal Awinorma nimelisena. Toona oli Avinurme veel küla 7 peremehe (Jam, Pip, Tomas, Jurko, Peter Melder, Pudz, Pikna Petter) ja ühe pobuliga (Tith), mis kuulus Zalessie (‘metsataguse’) nime all Roela mõisale (Viires 1960). Ent umbes 1640. a. kandis rajatakse siia mõis – esmalt Laiuse mõisa abimõisana, ent 1666. aastast alates on see omaette mõis, mis kannab nime Awwinorm. Millalgi 17. sajandi lõpul sai Avinurme mõisast riigimõis.

Mõisa nimi Küchelbeckeri-aegses mõisa vakuraamatus 1805.

Tänasel Avinurme aleviku territooriumil asus mõisasüda, mille loomisel varasem küla hävitati ning lähimateks asulateks olid Maetsma ühel pool ja Pärniku teisel.

Ent just Avinurme mõisa territooriumis leiame me Avinurme piirkonna kõige ulatuslikumal kujul, mis asus Liivimaa kirdenurgas ja ulatus Peipsi järvest Virumaani (mis asus juba Eestimaal), hõlmates ka hilisemat Lohusuu valda. Selliselt piiritletud Avinurme piirkonda kuulus pealt 40 küla.

Muidugi teine teema on see, mida toona asula või külana ära märgiti – nii mõnigi kord oli tegemist ühest või paarist talust koosneva asulaga.

Kui ajas pisut ette rutata, siis 1870ndatel hakati mõisa maid päristaludeks ostma ning 1906. aastal jaotatakse taludeks ka mõisa süda, ehkki ametlikult võõrandati mõis esimese vabariigi alguses. Ent just mõisasüdame jaotamise järel tekib Avinurme Mõisa küla – hakkab kujunema Avinurme alevik.

KÜLAD

Järgnevat kaardilt leiame Avinurme mõisa alalt järgmised külad:

Matzma, Waddai, Rehesaar, Tammisaar, Enningsaar, Padenorm, Kisa, Kirbosaar, Kasiko, Tölga, Mustametz, Pernik, Kõwerik, Salliksaar, Kaiwosaar, Kasiko (2), Leppiksaar, Kõrwe, Allekwere, Lakon, Laikonsaar, Raja, Dädosaar, Adrako, Ulwi, Tönnosaar, Lina nõme, Piels, Kurrasaar, Lohusu, Jahni saar, Tamispah, Nennal, Kalma, Willusi, Tirika.

Kaardil markeeritud ent nimetamata on veel mõned asulakohad. Kaardile märkimata on jäänud ka varasemates või sama perioodi vakuraamatutes figureerinud Laurisar, Liwaja, Lageda, Radna, Jõemetz, Karrosoo, Koedosaare jt.

Avinurme mõisa piirid viimase, 1917. aasta seisuga. Aluskaardiks Eestimaa/Liivimaa kaart 1884/1839 (allikas: Maa-ameti geoportaal)

Ehkki Avinurme piirkonda määratletakse ajalooliselt Torma kihelkonda kuuluvana, siis veel 18. sajandil oli Avinurme mõisa territooriumil omaette Lohusuu kihelkond, mis asutati 1680.a. Silmas tuleb pidada muidugi seda, et kihelkond oli ennekõike kiriklik haldusüksus, piirkond, mida teenis üks kirikuõpetaja.

Lohusuusse rajati esimene kirik 1667. a. (Avinurme nt. alles 1909. aastal). Kuna tegemist oli väikese kihelkonnaga, kuhu oli keeruline kirikuõpetajat leida ning mida nii ehk nii teenindas juba 18. sajandi algusest Torma pastor, siis liideti ühel hetkel Lohusuu kihelkond Tormaga. Vahel viidati sellele ka kui Torma-Lohusuu kihelkonnale.

Lohusuu selline esiletõusmine tänase Avinurme asemel ei ole imekspandav (seda siis just Avinurme mõisa konteksts), arvestades, et Lohusuu juurest läks Peterburi–Riia kauba- ja postimaantee, Lohusuu külje all asus Ninasi jaam, Peterburist tulles esimene Liivimaa postijaam (Torma jaama oli teine). Samuti pakkus järv ja jõgi viletsate teede kõrval mugavamat ligipääsu. Pealegi nagu eelpool sai osutatud oli tänase Avinurme aleviku asemel mõisakompleks ning talupojad elasid mõisa territooriumil u. 40 külas ning nende ümber metsataludes. 

Samas praktilist elu korraldas mõis ning sunnismaisuse kontekstis olid talupojad ju mõisa omanduses ning paikselt seotud mõisa territooriumiga ja mõisniku voliga – seda suuremal või väiksemal määral pärisorjuse kaotamiseni 1816/1819 ning 1866. a. vallakogukonnaseaduseni, mis pani aluse valla omavalitsuste moodustamisele.

Torma kihelkonna ja sealsete mõisate skemaatiline kaart (allikas: mois.ee)
Väljalõige Tartu kreisi kaardilt aastast 1745, kus punktiiriga on markeeritud Peterburi postimaantee.

Kihelkondade skeemiline kaart (1920–1921) (Allikas: Digar)

AWINURME WALD JA AVINURME METSAWALD


1866. aasta Baltimaade vallaseaduse järel loodi ka Avinurme mõisa territooriumile Avinurme (mõisa)vald riikliku haldusüksusena.

Ent juba mõned aastad hiljem soovisid Lohusuu kandi inimesed Avinurme vallast lahku lüüa ning 1871. a. otsustatigi see jaotada kaheks eraldi vallaks: Avinurme rannavallaks ehk Ranna-Avinurmeks (e-v hilisem Lohusuu vald) ning Avinurme metsavallaks ehk Metsa-Avinurmeks (e-v hilisem Avinurme vald).

Aja jooksul on Avinurme valla piirid pisut nihkunud eri külgedest, kord mõnd metsatukka ühte või teise valda paigutades, ent suuremalt jaolt jäid valdade piirid püsima esimese vabariigi lõpuni.

1930. a. oli Avinurme vallas 43 küla.

Avinurme ja Lohusuu valla territooriumide skemaatilne kaart
Avinurme vallavolikogu protokoll nr 7, 8. märtsil 1871. aastal, kus otsustatakse valla jagunemine (allikas: Rahvusarhiiv)

1939. aasta vallareformiga Avinurme valla piirid oluliselt ei muutunud – juurde saadi mõned maatükid Laiuse-Tähkvere vallast ning Västriku küla talude lahusmaatükid jm Venevere vallast.

AVINURME KIHELKOND


Lohusuu ja Avinurme piirkonna lahkulöömise taustal hakati omakorda ajama Avinurme kiriku ja iseseisva kihelkonna loomist ning 1909. aastal saab valmis Avinurme kirik. 1920. aastal moodustati viimaks ka iseseisev Avinurme kihelkond – Eesti väikseim ja üks noorimatest kihelkondadest (Avinurme kõrval moodustati 1920. a. ka Käru kihelkond Järvamaal).

Seejuures on näha, et võrreldes Avinurme vallaga oli Avinurme kihelkond märksa väiksem – 116 ruutkilomeetrit, 22 küla – ning sellest jäi välja suur osa valla lõunapoolsest alast. Ilmselt eelistasid Ulvi kandi külad jätkata endistviisi Torma kirikus käimist, Vadi kandile oli aga Lohusuu lähemal ja lihtsamini ligipääsetav.

Ent juba 1926. aastal otsustatakse kaotada kihelkonnad riikliku haldusüksusena ning 1928. aastal Avinurme kihelkond likvideeritakse ning kehtivaks haldusüksuseks jääb Avinurme vald, mis hõlmas nii Ulvi kui Vadi ümbruse külasid.

Ning kuna maanteäärsetel kihelkonnasiltidel on tähistatud kihelkonnad 1918. aasta seisuga, ei leia nende seast Avinurme kihelkonna piiritähiseid. Samuti on muuseumites jm Avinurme liigitatud Torma kihelkonna alla – üksnes 1920ndatel kogutud materjalides leiame kohamääratlusena ‘Avinurme kihelkond’.

Väljalõige David Koppeli koostatud Eesti maa- ja kihelkondade kaardilt 1938, kus Avinurme kihelkond on markeeritud õrna mälestusena (Allikas: Digar)
Jaan Rumma koostatud Avinurme kihelkonna kaart 1925.

AVINURME KÜLANÕUKOGU


Nõukogude perioodil lagunes Avinurme valla territoorium omakorda väiksemateks haldusüksusteks – külanõukogudeks.

1945. aastal moodustati Avinurme, Ulvi, Vadi, Laekannu ja Piilsi külanõukogud.

Peagi sooviti aga külanõukogude piirid viia vastavusse kolhooside piiridega, mistõttu neid hakati omakorda liitma. 1954. aastal liideti Ulvi külanõukoguga Laekannu kn. Samal aastal liideti Avinurmega Vadi külanõukogu ning Piilsi kn. territoorium jagati kaheks ning jaotati Avinurme ja Lohusuu külanõukogude vahel.

1976. aastal likvideeriti omakorda Ulvi kn ja selle territoorium liideti Avinurme kn-ga. Nii oli 1970. aastate lõpuks Avinurme külanõukogu territoorium peaaegu samaväärne omaaegse Avinurme metsavallaga – ent ilma jäädi Piilsist, Kärasist ja Karusoost.

Avinurme, Ulvi ja Lohusuu külanõukogude piirid 1959. a. (Allikas: Maa-ameti geoportaal)

Seejuures paiknes Avinurme külanõukogu aastatel 1949–1950 Jõgevamaal, 1950–1959 Mustvee rajoonis, 1959–1962 Jõgeva rajoonis, 1962–1964 Kohtla-Järve linnapiirkonnas, 1964–1990 Kohtla-Järve rajoonis ja Kohtla-Järve maakonnas ning 1990–1991 Ida-Viru maakonnas.

Piilsi jt külade “kaotamine” Lohusuu külanõukogule – 1938. a. vallapiiride ning 1979. aasta külanõukogupiiride võrdlus. Aluskaart aastatest 1935–1938. (Allikas: Maa-ameti geoportaal)

AVINURME VALD


13. veebruaril 1992. aastal kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium taas Avinurme valla omavalitsusliku staatuse.

Ent valla piiridena ei taastatud esimese vabariigi aegseid Avinurme valla piire, vaid üldjoontes jäid kehtima Avinurme külanõukogu piirid. Valla pindalaks oli 190 ruutkilomeetrit.

Kui 1930. a. oli Avinurme vallas 43 küla, siis uues Avinurme vallas oli ametlikult 16 küla. Muidugi suuremalt jaolt oli külade arvukus vähenenud 1977. a. asulate liitmise aktsiooni tõttu.

Ja ometi kattuvad Avinurme ja Lohusuu valla piirid peale 150+ aastat küllaltki täpselt Avinurme mõisa omaaegsete piiridega.

Avinurme vald Eesti valdade kaardil 1939. aasta vallareformi järel (alliaks: Digar)


Avinurme ja Lohusuu valla piirid 1997. aastal võrdluses Avinurme mõisapiiridega (Allikas: Maa-ameti geoportaal)

2017. aasta haldusreformi järel ühinesid Avinurme ja Lohusuu vallad Mustvee linna, Kasepää ja Saare valdade ning Torma valda kulunud Võtikvere külaga Mustvee vallaks, mis omal moel avas piirids Avinurme mõisa külade vahel, ent ka Awinurme metsawalda kuulunud, ent hilisemast Avinurme vallast välja jäänud küladele.

Mustvee vallas on aga 56 küla.

AVINURME ALEVIK


Ent loomulikult ei saa jätta rääkimata Avinurme alevikust.

Nagu eelnevalt osutatud, oli Poola revisjonis 1599. aastal mainitud Awinorm küla, mille asemele tekkis nii 50 aastat hiljem Avinurme mõis ja selle süda. Talupoegade kogukonna aktiivsem tegevus mõisakeskuses algab 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Suuresti on see seotud ilmselt mõisakeskuses asuva vallamaja jm ametiasutustega. Ent juba 20. sajandi alguses hakatakse kavandama sinna ka apteegi rajamist, ehitatakse pastoraat jne.

Mõisakeskuse kogukondlik areng saab olulise tõuke 1906. aastal peale mõisasüdame jaotamist talupoegadele ja ühiskondlikuks kasutuseks – alustatakse kiriku ehitamisega, peagi ehitatakse ka Tuletõrjeühingu seltsimaja, esinduslik uus vallamaja jne. Tekib asula, mida hakatakse nimetama Mõisa külaks (või Mõisakülaks või lihtsalt Mõisaks). Seejuures on tähelepanuväärne, et suurem osa ühiskondlikest ehitistest selles arenevas vallakeskuses ehitavad avinurmikud ühiskondlikus korras.

Järgmise suurema tõuke andis nn Avinurme Mõisa küla arengule raudtee rajamine 1926 ning mõneks ajaks nihkubki keskus hoopis raudteejaama ümbrusesse, kuhu kerkib ridamisi asutusi ja hooneid.

Muuseas 1930ndatel kohtab puhuti ka nimetust ‘süda-Avinurme’, mis viitab Mõisa külale ning puhuti sellele lähimatele küladele.

Ehkki seadusandluses muudeti alevik asulaliigiks alles 1977. aastal, mil ka Avinurme ametlikult selle tiitli pälvis, siis Avinurme aleviku kerkimisest raudtee ümbrusesse kirjutati juba 1930ndatel ning nagu nähtub ka juuresolevalt kaardilt, siis plaaniti raudteejaama külje alla Avinurme alevikku juba 1920ndate lõpus.

Alevik on vormiliselt asula, mis oma suuruselt jääb küla ja alevi vahele ning on samas kohalik haldus- vm keskus. Lisaks märgitakse, et alevikud on tekkinud tavaliselt kiriku, raudteejaama või vabriku ümber (Eesti Entsüklopeedia). Nii ka Avinurmes – üks pool külast arenes seltsimaja ja kiriku ümber, teine pool raudteejaama ümber ning talude, elumajade ja asutustega täitus ka nende kahe tõmbekeskuse vaheline ala.

Küll aga tõmbas raudteeäärse Avinurme aleviku arengule mõneks ajaks kriipsu peale teine ilmasõda, mil raudteeümbruse “linnaosa” maha põles. Nii koondus aleviku keskus taaskord endise mõisasüdame kanti.

1960ndail märgati, et Eesti u 7000 maa-asula seas on väga palju korduvaid kohanimesid, nende seas üle 30 Mõisa ja Mõisaküla, mispeale otsustati kohanimesid kohalike ettepanekute järgi korrastama hakata. Näiteks nimetas ENSV Ülemnõukogu Presiidium oma 29. VII 1967. aasta seadlusega Mõisa küla Avinurme asulaks. (Eesti Entsüklopeedia: Eesti maa-asulate arvestus ja korrastamine 1970.–80. aastail). Ehk siis 20. sajandi keskpaigani oli Avinurme ametlikult piirkondliku haldusüksuse nimi ning asula nimena sai see seadustatud vaid poolsajandi eest.

Avinurme aleviku edasistest arengutest räägime tulevikus pikemalt. Igal juhul nii ta 20. sajandi vältel endisele mõisamaale kerkis. Muuseas, kui Avinurme ametlikult aleviks sai, siis olid olulisteks kriteeriumitest tihe hoonestus ja vähemalt 300 alalise elaniku olemasolu, seejuures said alevikuks paljud kolhooside ja sovhooside keskasulad (Eesti Entsüklopeedia). Seega oli Avinurme saavutanud piisava tiheduse ja elanike arvu ning kiriku ja raudtee asemel olid esile kerkinud juba uued arengumõjurid.

Riigistatud Avinurme mõisa maadel asuva Mõisaküla maade plaan 1929–1932. (Allikas: Rahvusarhiiv)
Avinurme aleviku maa-ala raudteejaama kõrval 1929.–1932. aasta Mõisaküla plaanil.

MIS ON SIIS AJALOOLINE AVINURME?


Avinurme piirkonnast on seega võimalik mõelda mitmeti: kui ajaloolisest Avinurme mõisa või Avinurme (mõisa)valla alast, kui Avinurme metsavalla piirkonnast või hoopis Avinurme külanõukogu ning vabariigi taastamisjärgse Avinurme valla territooriumist – sest on ju seegi nüüdseks ajalooline nähtus. Avinurme alevik on neist aga kõige värskem areng ning Avinurme nime üks uuematest tähenduskihtidest – ja teisalt omamoodi ka mõisaeelse maailmakorra uuel kujul taastumine.

Ent loomulikult on kõikide haldusüksustega kaasnenud ka teatav sotsiaalne korrastus – mõisakogukond (moisakoggodus), kirikukogukonnad (kirikukogudused), vallakogukonnad jm. Ning nii mõnegi ühinemise ja eraldumise taga ei ole olnud üksnes halduslikust rentaablusest tulenevad otsused, vaid ka kogukondlik identiteet ja ühtsustunne.

Nii võib ajaloolisest Avinurmest mõelda avaramalt ja kitsamalt, territoriaalselt või kogukondlikult, halduspiiride või kohaliku identiteedi baasil – või neid hoopis kokku lõimides raskestitabatavaks ja keeruka siseeluga Avinurmeks, mis tähistab just seda, mida see kellegi jaoks parasjagu tähendab – asulat, piirkonda, kogukonda, elulaadi või identiteeti.