1933. aasta oli Eestis keeruline – ülemaailmne majanduskriis jõudis siinmail haripunkti, laastades valusamalt just põllumajandussektorit ning tõi omakorda kaasa sisepoliitilise kriisi. Üldises rahva rahulolematuse laines avaldasid oma seisukoha ka Avinurme põllumehed.

Ajalehe Teataja 1933. aasta 27. juuli numbrist leiab uudise pealkirjaga “Awinurme põllumehed soowiwad uut walitsust“. Põhjus lihtne: “Praegune walitsus on põllumajanduse wiinud raskesse seisukorda”.

Teataja 27. juuli 1933 (Allikas: Digar)

Artiklis kirjutatakse:

Pühapäewal, 23. juulil oli Awinurme põllumeeste kogu peakoosolek Awinurme-Ulwi äsjawalminud rahwamajas, missuguse awinurmlased ehitanud waatamata kitsastele aegadele wõlgadeta. Ehkki kibe heinatöö hooaeg käes, oli koosolekust osa wõtmas kõik ümbruskonna tublimad ja tegewamad põllumehed. Tartumaa põllumeeste esituselt tõi peakoosolekule terwitusi esituse juhatusliige Kusta Hark, kes andis koosolejatele ülewaate praegusest poliitilisest ja majanduslisest seisukorrast.

Uude kogu juhatusse waliti ühemeelselt: Mikk Mathiesen, Hans Hallik, Jaan Liis, Madis Kotto ja Mart Kukk. Rewisjonikomisjoni: Meinhard Kadak, Mikk Liis ja Johannes Pärn.

Põllumajanduse huwide kaitseks wõeti peakoosolekul wastu järgmised otsused:

1. Kindlustada wõi hind põllumeestele 160 senti kilolt.

2. Käesolewa lõikuse rukkiost põllumeestelt teostada 1931. a. nisu-ostu alusel, hinnaga, mis tasuks tootmiskulud.

3. Põllurammu — kunstwäetiste hinnad on krooni langemise järeldusel wäga suurel määral kerkinud ja põllumees ei saa tarwitada uue rukki seemendamise puhul kunstwäetist sellise hinna juures. Wabariigi walitsus leidku teid, et hind muutuks põllumehele wastuwõetawaks.

4. Awinurme põllumeeste kogu leiab, et praegune walitsus on oma walitsemis-taktikaga põllumajanduse weel raskemasse seisukorda wiinud, seepärast näeks Awinurme põllumehed healmeelel, et praegune walitsus lahkuks ja asemele astuks uus põllumajanduse huwesid kaitsew ja edendaw walitsus.

TAUSTAST

1917. aastal asutati Eesti Maarahva Liit, maaelanikke koondav erakond, mille liikmetest sai teiste seas 1919. aastal Asutavasse Kogusse ka Konstantin Päts. Siiski üldjoontes läks EML-il 1919. aasta valimistel kehvasti ning 1920. aastal reorganiseeriti erakond Põllumeeste Kogudeks (nimetatakse ka Põllumeestekogudeks), mille üheks liidriks oli endiselt Päts ning mis oli I Riigikogu valimistel juba oluliselt edukam. Päts sai tookord (ning mitmel korral hiljemgi) ka riigivanemaks.

Igas vallas olid kohalikud Põllumeeste kogud ning Põllumeestekogude valimisedu tagamaaks peetaksegi seda, erakonnal oli kohalike põllumeeste näol tugev rohujuuretasand. Ning üldisemalt peetakse EML-i ja Põllumeestekogude üheks teeneks maarahva poliitilist organiseerimist.

Avinurme valla Põllumeeste kogu asutati 1920. aastal ning selle keskusena tuleb esile Ulvi – valla piirkond, kus olid paremad põllumaad ning tegeleti selle võrra enam põllumajandusega.

1930ndate alguses jõudis USA-s alanud majanduskriis ka Eestisse ning enim mõjutas see just põllumajandust, mis toona oli Eesti peamine majandusharu. Just 1933. aasta suvi oli kõige raskem. Majanduskriisiga kaasnes ka sisepoliitiline kriis ning rahva rahulolematus ja usaldamatus – 1932–1933. aastail oli ametis neli valitsust. Eluolu oli nii majanduslikult kui ka poliitiliselt pingeline.

Valitsus, mille lahkumist Avinurme Põllumeeste kogu soovis, oli Jaan Tõnissoni neljas valitsus, mis oli võimul 18. maist 1933 kuni 21. oktoobrini 1933. (Enne Tõnissoni neljandat valitsust oli 1932. aasta novembrist 1933. a. maini võimul Pätsi neljas valitsus.)

Tõnissoni valitsus 1933. aastal (allikas: Riigikantselei)

1933. aasta 27. juunil otsustas Tõnissoni valitsus devalveerida Eesti krooni väärtust ning ehkki seda sammu peetakse üheks majanduslanguse pidurdajaks, sünnitas see rahva seas palju pahameelt. Juba mõned päevad hiljem, 1. juulil avaldati sotsiaaldemokraatide häälekandjas Rahva Sõna artikkel “Meie süüdistame ja protesteerime”, kus nõuti Jaan Tõnissoni valitsuse lahkumist. Selle artikli peale alustati isegi ametlik juurdlus lehe toimetaja vastutusele võtmiseks. Avinurme põllumeeste seisukoha avaldamine muidugi sellist tähelepanu ei pälvinud.

Tõnissoni valitsus astus viimaks tagasi 1933. aasta 17. oktoobril peale vabadussõdalaste algatatud põhiseaduse muutmise kolmandat rahvahääletust, kus rahvas pooldas ülekaalukalt Eestis presidendi ametikoha sisseseadmist. Seda suunda toetasid ka Põllumeestekogud.

Ajalehes “Kaja”, mis oli Põllimeestekogude häälekandjaks, kirjutati rahvahääletuse järel põhiseaduse muutmise pooldajate võidule järgnenud juubeldamistest üle Eesti. Uue riigikogu ja riigivanema valimised pidid tulema 1934. aasta mais, ent nende valimiseni ei jõutudki. Peale Tõnissoni valitsuse tagasiastumist sai üleminekuajaks võimule Konstantin Pätsi viies valitsus, mis valimiste korraldamise asemel kuulutas 12. märtsil 1934. aastal välja kaitseseisukorra, millest sai autoritaarne riigipööre.

Muuseas, avinurmikud olid sama aasta veebruaris otsustanud riigivanema kandidaadina toetada kindral Laidoneri:

Postimees, nr. 37, 7. veebruar 1934.

 Pühapäewal oli Awinurmes kokku kutsutud walla inimeste omawaheline koosolek. Sellel koosolekul tuli otsustamisele, missugust kandidaati pooldada eelolowatel riigiwanema walimistel. Koosoleku üksmeelsel heakskiitmisel otsustati pooldada kindral Laidoneri kandidatuuri. Selleks moodustati kindral Laidoneri riigiwanemaks walimisi korraldawa Awinurme walla toimkond. Toimkonna juhatusse waliti O. Kask, A. Peterson, A. Lindeberg, M. Kask, A. Haaw, J. Kaasik, J. Kask.