‹‹Mes mees sest suab, ei oska pütile witsagi peale panna.››

Avinurmest kõneldes osutati ikka, et see asub paksude metsade ja ilmatumate soomerede taga, kus talud olid väikesed, põllumaad oli napilt ja seegi sageli väheviljakas. Nii oli puutöö tegemine neis loodusoludes hinge sees hoidmiseks omamoodi paratamatu – seda ei müüdud üksnes raha eest, vaid vahetati ka vilja vastu.

Hendrik Adamson kirjeldab 1921. aastal “Eesti kodumaa” 2. köites avinurmikuid ja nende suhet loodusega:

Loodus wanameistrina on awinurmlast karedal käel kaswatanud, õpetanud, karastanud wõitluseks olemise eest. Asudes paksude kroonumetsade ja soode keskele, suure waewaga põllu-lapikest teise järele kändude wahelt enesele wõites, mis ometigi oma harijat ei jõudnud toita, pidi asunik miskit kõrwalteenistust otsima ja seks pakkus see muidu wõõras waenulik mets nüüd oma aitajat kätt, kuigi mitte tagamõtteta: ohwerdades osa omast perest, wõimaldas mets sellega suurema hulgale olemasolu. Metsa pakutawa tarwispuiega, „riistapuiega“ wõis peale hakata, kellel julgust ega agarust algamiseks ei puudunud. Et awinurmlastel mõlemaid leidus, tunnistawad põlwede kestes saawutatud tagajärjed: puutööstus, eriti anumate tööstus seisab Awinurmes niihästi tööpuhtuse kui ka hindade sobiwuse suhtes igast wõistlusest kõrgemal. Wisadus, hool, püsimatu püüdmine ja rohke tööarmastus on tööarmastus on Awinurme puuanumale hea kuulsuse andnud. 

Ajapikku sai puutööst avinurme mehele sissejuurdund harjumus ja südamelähedaseks kasvanud töö. Nagu jätkab Adamson:

On ju puutöö awinurmlaste meelustöö: nõder ja põdur wanake wiidab ta kallal oma aega, kümne­ aastane poisike katsub juba kappa meisterdada, terwe talumeeskond leiab tas meelelahutust, milles ühtub ainelise kasuga töönauding. 

Puunõude ja toolide valmistamist Karusoo külas Kopli talus. Foto autor: Evald Hint (allikas: Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 707:15)

Või siis (VES, Eesti Päevaleht, 10.08.1963):

Kui vähesed erandid välja arvata, siis tehti puunõusid igas talus põllutööde vaheaja. Avinurme meestel oli sellekohane oskus kasvanud juba verre ning maast-madalast õppisid nad valmistama pangesid, toobreid, pütte, kolmjalgu — üldse kõiki majapidamises vajalikke “riistu”.

Ka veel 1930ndatel, mil märgiti, et noorem põlv on hakanud muud tööd otsima, lisatakse, et nii palju peab riistategemise kunsti õppima siiski igaüks, et oma kodumajapidamise jaoks tarvilikud riistade ära teha (Tartumaa Teataja, 20.10.1935). Üksnes mõned eripärasemad tööd telliti seppadelt või muudelt erioskustega meistritelt.

Siin naeretalse asjaolu üle, et mujal ilmas leiduda nõnda nimetud meistrid, kes wanu puu riistu witsutawad, parandawad ja isegi sellest ära elawad. Seda inimest, kes ise oma puu riistale witsa peale panna ei suuda, peetakse saamatuks ja rumalaks. Sellest siis ka tuleb et “Awinurmik” igal wõimalikul juhusel pajatab: „No, on mess on, a’ Awi-nurme rahwas on tõstest ikke kawalamad ja targemad, õskawad kõik ä’ teha”. (A.B., Eesti Mets, 1922)

Ning märgitakse (R.H., Virulane, 22.10.1927): “Kes anumat teha ei oska, polegi mees ja awinurmlane ütleb siis: ‹‹Mes mees sest suab, ei oska pütile witsagi peale panna.››”

Vitsa pealelöömine kastipulga abil. Pildil – Madis Mänd, 13.VII 47. Avinurme vald, Karusoo küla, Kopli talu. Foto autor: Ants Viires (allikas: Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 1089:42)

Avinurme meeste puutöömeisterlikkus oli tuntud ja kiidetud.

Ja siin näitab Awinurme mees oma osawust: kümme pange päewas kokku panna ja ära witsutada, nädalas wiis kuni kuus toobrit ehk kaks-kolm suurt tõrt walmis teha — see on harjunud “awinurmiku” käes kerge asi. (Laier., Eesti Kodu, 16.04.1911).

Avinurme puutöömeister pesuvanni tegemas, 1939. Foto autor: Johanna Triefeldt (allikas: Eesti Vabaõhumuuseum, EVM F 2:14)

Erilist tähelepanu sai aga korduvalt avinurmikute osawus kirvega ümberkäimisel: tal pole palju vaja, “on ainult kirwes, millega awinurmik oskab ümber käia sama hästi kui sõjamees mõõgaga”. (Waba Maa, 22.11.1931)

Tünni põhja teritamine, 17.VII 47. Avinurme vallas, Vadi külas, Suurevälja talus. Foto autor: Ants Viires (allikas: ERM Fk 1089:75)

Adamson lisab:

Keeldun rääkimast awinurmlase tööosawusest, riistapuu jalapeal tundmise terawusest, igasugu riistade abil küljelaudade klappiwaks tegemise tarkusest, witstse sõlmimise wiisist jne. On aga ka asju, millest oletada wõime awinurmlase suurt osawust. Terawa kirwega tahub awinurmlane kiwi pakul laua igat kanti ülemisest otsast alumiseni siledaks, kordagi kiwi kirwega riiwamata ja temap see jällegi on, kes parema käega wirutab kirwe täies hoos selja tagant üle pea wasaku käe arali aetud sõrmede wahele pakusse, iga kahe sõrme wahekohta raks, wähemagi nahakõlu ühes wõtmata.

Ent võib siiski ära mainida ka Avinurme mehe riistapuu tundmise terawusest. Eesti metsateadlast Andres Mathiesenit meenutavas artiklis (Stockholms-Tidningen Eestlastele, 6. mai 1955) räägitakse lugu:

A. Mathiesen viis sirgete ja jämedade haabade juurde ja jutustas: ”õpetagu ülikoolis mõndagi kunsti, kuid seda ei ole me veel kätte saanud, missuguse kunstiga Avinurme mees täpselt ara määrab, kas vana haab on seest absoluutselt terve või mitte. Ta kõnnib kui indiaanlane ainult mõne sekundi ümber puu, koputab pisut koorele, vaatab teravalt ja ütleb siis ilmeksimatult, et see mürakas kõlbab tarbepuuks. Ja kui puu maha võetakse, ei ole Avinurme mees eksinud. Ta määrab surmkindlalt ära seletamatu vaistu põhjal, missugusest haavast saab kolmjalgu, pütte, toobreid ja-muid nõusid meisterdada.”