Jõemetsa küla talumees MIHKEL SILD on 1931. aastal meenutanud olulisemaid pügalaid Avinurme-kandi laste sirgumisteel:

“Juba varakult pidi laps tööle hakkama: „Seitsmeaastaselt siakarjus, kümneaastaselt künnipoiss.“ Kümneaastaselt pidi aga laps ka kooli minema (ennemalt) ja seitsmeteistkümneaastaselt leeritatud saama, siis ka kooliskäimise lõpetama. 21-aastaselt arvati laps täisealiseks (ennemalt), mil ajal ta vanemate eestkostmise ja kasvatuse alt vabanes, noormees aga kroonuteenijaks vastu võeti. Need on tähtsamad ajajärgud, mida igaüks enne täisealiseks saamist pidi läbi elama.”

(Mihkel Sild, 1931, Eesti Rahvaluule Arhiiv)

Nii räägitakse ka puutöö puhul:

Muidugi on töö juures ametis ka pere kooliealised juntsud. Kuue-seitsmeaastane poisike peab iseseiswalt walmis tegema kapa ja wõikarbid, muidu laadaonu unustab kingid ostmata.

Üks Avinurme pütimeister vastas ajakirjaniku küsimusele “Kust te nõu tegema õpite?”:

Ei meie seda kunsti kusagil õppimas käi, see on esiisadest päritud töö. Juba maast-madalast, kui käsi suudab kirwewart peos hoida, algab töö tegemine isaga koos. Nii ongi see töö juba mitmeid põlwi isadelt poegadel edasi päritud. Ja ega muidu Awinurme mehed oma püti walmistamise oskusega nii kuulsaks pole saanud.

(Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 61, 27. mai 1940)


Enda mehekssirgumiseks ja laadaristsetest on 1935. aastal jutustanud ka toona pealt kuuekümnene “vana jännimeister” MIHKEL PAJU artiklis “Kuidas Awinurmes kaswatatakse töömehi” (Uus Eesti, 23. detsember 1935).

Artiklis kirjutatakse:

Ei ole laata, kus puuduksid awinurmelased oma lumiwalgete „jännidega”. Alati wõtawad Awinurme meeste puuriistad suure osa laadaplatsist enda alla, kus siis käib kibe kaubatehing wiimse wõimaluseni tingiwa maamehe – ostja ja riistameistri wahel.

Awinurme on huwitaw maakoht, kus esiisadelt päritud traditsioonid ja kombed on sallinud kõige puhtamal kujul. See on wäsimatu rahwas, töökad inimesed,

kelle wastupanu laadalt laadale kolamisel otse imestamisewäärt.

Kohtasin Awinurme elukutselist jännimeistrit ja wäsmatu laadarändurit Mihkel Paju Jõhwi laadal, kus juba kuuekümmendais aastais töömees pajatas mõndagi huwitawat.

Härghöövel Sälliksaarest (foto: Nele Tammelaid, 2012, ERM Fk 3010:215)

“Seitsmeaastaselt hoidsin härghööwli sarwest kinni ja aitasin isal pütilaudu siledaks nühkida. Kümneaastaselt rõõmustusin esimest korda omatehtud kappa waadates, mis polnud küll suurem riist, kuid – peaasi – oli esimene oma käte meisterdus. Kolmeteistkümneaastaselt istusin reepäral suures tõrres ja andsin ruunale piitsa, kuna isa kõmpis koorma taga ja mõlgutas mõtteid metsawahist ja ilusaist männipuudest. Kuueteistkümneaastaselt andis isa koduõuel mulle ohjad pihku ja ühmas:

”Ära siis koormat kraawi aja. Öömajas hoia silmad lahti. Ja laadal ära lase end tüssata.”

Teie wõib-olla mõistate hukka mu isa, et ta noore poisikluti saatis üksinda laia maailma seiklema. Seiklus oli laadareis tingimata, sest joonelt tuli sõita läbi neli laata, kusjuures seljataha jäi umbkaudu 350 kilomeetrit. Kuid mina olen oma isale tänulik. Nii sai minust mees, mitte tuulelipp, kes haliseks teiste toetuse ja abi järele.

Illustratiivne pilt ilmselt Rakvere laadalt (Foto: Iisaku Kihelkonna Muuseum SA, IM F 297:13)

Esimesel laadaretkel liitusin teel teiste awinurmikutega, kellel jalge all sama teekond. Esimeses öömajas pidin tegema wälja, meheliigud on paratamatud esimesel iseseiswal teekonnal. Isa teadis seda sama hästi kui iga teine awinurmik ja pistis mulle juba kodus toas rahapaberid pihku. Paju Jüri poeg Mihkel ei tohtinud olla wesine mees. Põrutasin pudeli wälja kui täismees kunagi, rüüpasin ja lasin pudelit ringi käia. Karskusemehed wõiwad pead raputada, et isa andis pojale wiinaraha, kuid kui jalad on kohmetanud ja kõrwad särtsuwad külmas nagu jõuluküünlad, siis pole mõnusamat arstirohtu kui üks mehine sõõm pudelisuust. Joodik ma pole, Awinurmes joodikuid üldse on imewähe, kuid külmatropid teeb igamees.

Mehekatse esimeses öömajas ei lõppenud pudeli lunastamisega.

Hommikul ärgates leidsin jalad olewat kammitsais, riided olid riputatud iga ese ise nurka kõrgele lae alla, samuti oli leiwakoti sisu asetatud mööda ruumi laiali. Teadsin, mis mul teha. Pidin näitama, et olen noor mees ja suudan wanadega ühes teele asuda ka siis, kui takistusi palju ees. Näppisin nöörid lahti, õngitsesin riided alla ja pakkisin kribin-krabin leiwamärsi. Teised olid juba tüki aja eest toast lahkunud, kui tuiskasin uksest wälja.

Illustratiivne foto puunõude laadalt Tartus, 1930ndatel (Allikas: Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum TM F 652:3)

Uus üllatus: õu oli täis puuriistu, nagu oleks siinsamas hakatud pidama laata. Üksainus pilk oma tühjale reele selgitas asjaloo: pidiu näitama oma oskust kiires riistade koormasse pakkimises. Toas mõtlesin, et mu katse on läbi, nüüd lõin weidi kohkuma. Töinamiseks aga polnud aega. Surusin hambad ristamisi ja asusin koormategemisele. Kui teistel olid hobused regede ees ja laotati wiimased puldanid koormatele,

oli minu koorem uuesti walmis

ja tirisin tallist hobust ohelikkupidi wälja. Olin katse sooritanud korralikult ja edaspidi olin täismees ja omamees, kellele alati oldi walmis tulema abiks ja juhiks ning kelle suust kunagi ei lastud mööda rännata wiinapudelit.

Nii see eluratas on weerenud. Pool eluaega Awinurmes hööwlipingi taga, teine pool laadareisidel. Suwel oleme kodus, lööme „jänne” kokku, reetee tulles anname ruunale piitsa. Kodumaa on Awinurme meestel sulaselge, sest ka kõige kaugemad laadad on kuulnud awinurmikute lamedat juttu…

Pildi allikas: Järva Teataja(1926-1944), nr. 152, 28. detsember 1935

ALLIKAID:

Kuidas Awinurme kasvatatakse töömehi“, Uus Eesti, nr. 97, 23. detsember 1935.

Kuidas Awinurme kasvatatakse töömehi“, Järva Teataja, nr. 152, 28. detsember 1935.

Awinurme puutööstus läheb tagurpidi“, Tartumaa Teataja, 20. november 1935.

Inimesed ei tunne kauba väärtust“, Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 61, 27. mai 1940.