Rahvarõivaste lahutamatuks osaks on erinevad rahavpärased vööd ehk vüöd, nagu meite kandis öeldi. Neist silmapaistvamaks on kaunid kirivööd, mis triibuseeliku kõrval on ilmselt üheks sümboolsemaks esemeks, mis oli ühtaegu nii tähenduslikuks iluasjaks kui ka praktiliseks abivahendiks. Üldiselt kuulusid kirivööd naiste riietuse juurde, ehkki mõnes kandis ja mõnel puhul kandsid neid ka mehed. Uurime pisut kirivööde ning Eesti Rahva Muuseumis talletatud Torma kihelkonnast kogutud vööde kohta.
read more >Autor: Avinurme Ajavakk
20.–21. juulil lükkame kirivöö kudumise kursusega käima Avinurme Ajavaka pärandikooli õmamuodi rahvariidekooli. Õmamuodi rahvariidekoolis õpime samm-sammult kõiki oskuseid, mis on vaja traditsioonilise rahvariidekompleksti valmistamiseks: õpime kuduma kirivööd, triibuseelikut ja sukki, tikkima pluusi ja tanu kaunistusi, õmblema seelikuid, pluuse, veste, kampsoneid ja tanusid, valmistama pastlaid … Seda kõike omas tempos ja üheskoos. Kirivöö kudumise õpituba algab […]
read more >
1936. aastal avaldas Richard Viidalepp Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) “Rahvapärimuse selgitajas” (nr 1) üleskutse saata teavet kiikede ja kiikumiskommete kohta, kuivõrd nende kasutamine on vähenenud ja vanavarakogudes ei olnud nende kohta rahuldavat ülevaadet. Sellele üleskutsele vastab siitkandist ka MEINHARD SÄRG, andes tänuväärse ülevaate sellest, milliseid kiikumise viise siinkandis viljeleti.
read more >
“Võllaskiige tieb ikke maamies ise” Mõni aeg tagasi jäime Piilsi seltsi rahvaga arutama, et külakiiged, mis endisel ajal olid külamaastiku lahutamatuks osaks, on Avinurme kandist märkamatult kadunud. Alles on veel külakiik Ülejõe kogukonna platsil ja üks tubli pere on Avinurmes oma koduõuele kiige püstitanud. Aga külaplatsidel ei ole vist enam ühtegi kiike püsti. Et Piilsi […]
read more >
Märtsikuu viimasel nädalavahetusel, 30. ja 31. kuupäeval alustame puukäsitöö õppimise uue hooajaga. Sel aastal tuletame meelde ja kordame töövõtteid ja vahendeid, mida oleme eelneva kolme aasta jooksul õppinud. Ning et selle aasta puutöö konkursi teemaks on krapp ehk puust õõnestatud karjakell, siis võtamegi alustuseks ette krapiteo – virgemad jõuavad veel oma töö 31. märtsiks valmis […]
read more >
(AWINURME MEHE LINNASKÄIGU JUHTUMISED) Kui 1906. aastal avaldas Tiirika Karla loo Suare Juaagu linnaskäigust, siis väljaandes Vaba Eesti, 22. detsember 1923 avaldati veel üks Avinurme murrakus linnaskäigulugu. Seekord autoriks “Nurmiku Kuarel”. Tibutas, ikka tibutas seda wihma, ei suanud nenagi tua nukkast wälja torgata… pärast jättis wähe järele, raputas natike lundki ja tegi hia rie tii. […]
read more >
Avinurme kapsapiirakas ehk kapsaleib on seni ainus Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus olev meie kandi toit. Seda juba 2012. aastast alates. MTÜ Avinurme Kultuuri ja Hariduse Selts Nurmetuled algatusel ja Eesti Rahvakultuuri Keskuse toetusel oleme ette võtnud kapsapiiraka kohta käiva teabe täiendamise ja kapsapiiraka kui kohaliku pärandtoidu tutvustamise. Sel eesmärgil palume kõikidel, kellel on teadmisi või mälestusi kapsaleiva […]
read more >
Seda, millal suusad – või suksed, nagu neid siinkandis nimetati – meil talvise liikumisabinõuna kasutusele tulid, ei oska keegi täpselt öelda. Igal juhul olid nad 19. sajandil peamiselt jahimeeste ja metsavahtide kasutuses, et talvise metsa pehmes lumes kõndimist hõlbustada – sellest ka nende laiem ja toekam kuju. Seejuures siinkandis kasutasid neid ka riistameistrid talveises metsas materjali hankimas käies. Lisaks märgitakse, et suusad olid seotud just metsas käimisega ning neid kasutati metsarikastes piirkondades rohkem kui nendes piirkondades, kus suured metsad puudusid. Nii võiks endisaegseid suuski ka “metsasuuskadeks” nimetada. Tänapäevased spordisuusad ja suusasport on siinmail 20. sajandi avastus ning 1930ndatel said nad ka üheks Avinurme meeste kaubaartikliks. Ehkki eks neid tehti vanal moel ja omaks tarbeks juba varemgi. Uurime, kuidas vanasti suuski tehti ja kuidas eestlastest 20. sajandil suusarahvas sai.
read more >
Sügisene õunaaeg on käes ja paras aeg on uurida, milliseid roogasid on õunadest endistel aegadel tehtud. Aga alustagem seda hoopis vanimast eestikeesest kokaraamatust, mis ilmus 1781. aastal ning oli mõeldud mõisakokkadele kasutamiseks. Aed-õunapuud jõudsidki Eestis esmalt kloostri- ja mõisaaedadesse. Vähehaaval jõudsid nad ka taluaedadesse ning eks talurahvas võttis šnitti ka mõisaköögist – ehkki ilmselgelt pidid […]
read more >
Juulikuu ehk rahvapäraselt heinakuu, jaagupikuu või niidukuu laatasid nimetati nii jaanilaatadeks, heinalaatadeks, jaagupilaatadeks kui ka aastalaatade puhul suvelaatadeks. Jaanilaatade nimi tulenes küll rohkem sellest, et uuele kalendrile üleminekul nihkusid mõnedki varem jaanipäeva paiku toimunud laadad juuli algusesse. Ehkki juulist leiab mõned vanad laadad ning, nagu ka eelnevate kuude puhul, kasvab aja jooksul ka juulikuiste laatade arv, siis teiste kuudega võrreldes jäi nende arvukus siiski tagasihoidlikuks – nagu ka Avinurme meeste laadasihtkohtade hulk.
read more >