PUUTÖÖTOAS TEEME MÄRTSIS KRAPPI

Märtsikuu viimasel nädalavahetusel, 30. ja 31. kuupäeval alustame puukäsitöö õppimise uue hooajaga. Sel aastal tuletame meelde ja kordame töövõtteid ja vahendeid, mida oleme eelneva kolme aasta jooksul õppinud. Ning et selle aasta puutöö konkursi teemaks on krapp ehk puust õõnestatud karjakell, siis võtamegi alustuseks ette krapiteo – virgemad jõuavad veel oma töö 31. märtsiks valmis […]

read more >

SUUSKADEST JA NENDE VALMISTAMISEST

Seda, millal suusad – või suksed, nagu neid siinkandis nimetati – meil talvise liikumisabinõuna kasutusele tulid, ei oska keegi täpselt öelda. Igal juhul olid nad 19. sajandil peamiselt jahimeeste ja metsavahtide kasutuses, et talvise metsa pehmes lumes kõndimist hõlbustada – sellest ka nende laiem ja toekam kuju. Seejuures siinkandis kasutasid neid ka riistameistrid talveises metsas materjali hankimas käies. Lisaks märgitakse, et suusad olid seotud just metsas käimisega ning neid kasutati metsarikastes piirkondades rohkem kui nendes piirkondades, kus suured metsad puudusid. Nii võiks endisaegseid suuski ka “metsasuuskadeks” nimetada. Tänapäevased spordisuusad ja suusasport on siinmail 20. sajandi avastus ning 1930ndatel said nad ka üheks Avinurme meeste kaubaartikliks. Ehkki eks neid tehti vanal moel ja omaks tarbeks juba varemgi. Uurime, kuidas vanasti suuski tehti ja kuidas eestlastest 20. sajandil suusarahvas sai.

read more >

AWINURME MEESTE LAADAKALENDER: JUULI

Juulikuu ehk rahvapäraselt heinakuu, jaagupikuu või niidukuu laatasid nimetati nii jaanilaatadeks, heinalaatadeks, jaagupilaatadeks kui ka aastalaatade puhul suvelaatadeks. Jaanilaatade nimi tulenes küll rohkem sellest, et uuele kalendrile üleminekul nihkusid mõnedki varem jaanipäeva paiku toimunud laadad juuli algusesse. Ehkki juulist leiab mõned vanad laadad ning, nagu ka eelnevate kuude puhul, kasvab aja jooksul ka juulikuiste laatade arv, siis teiste kuudega võrreldes jäi nende arvukus siiski tagasihoidlikuks – nagu ka Avinurme meeste laadasihtkohtade hulk.

read more >

AWINURME MEESTE LAADAKALENDER: JUUNI

Juunis ehk jaanikuul peetud laatasid nimetatigi sageli jaanilaatadeks või suvelaatadeks. Ajalooliselt ei olnud suvi peamine laadaaeg, sest siis vajasid tähelepanu põllud ja heinamaad ning ehkki ka juunikuiste laatade arv hakkas aja jooksul järk-järgult kasvama, jäid üldarvult laadad kevadkuudele ikkagi alla. Laadateadete järgi hinnates tegid ka Avinurme mehed kaubareise juunis tagasihoidlikumalt.

read more >

AVINURME PUUNÕUDE MÕÕTUDEST JA MÕÕTMISEST

Mõõtühikute ajalugu on omajagu keerulin. Enne ühtsele rahvusvahelisele mõõtühikute süsteemile üleminekut oli eri rahvastel ja eri aegadel kasutusel erinevad mõõtühikud nii pikkuse, massi, aja kui muu arvestamiseks. Näiteks arvestati meilgi vahemaid jalgades ja verstades, kanga pikkust arssinatest või küünardes, puu kõrgust süldades, läbimõõtu tollides, jooki vaatides ja toopides, vilja vakkades, heeringaid naeltes, lina ja heina aga puudades või leisikates. Talu suurust mõõdeti vakamaades – aga Tallinna vakamaal ja Riia vakamaal oli vaks vahet. Seevastu setvertites sai mõõta nii pikkust, mahtu kui ka pindala. Meile täna harjumuspäraseks saanud meetermõõdustik töötati välja Prantsuse revolutsiooni ajal 1790ndatel, seal sai see süsteem kohustuslikuks pool sajandit hiljem ning laienedes 1870ndatel mujale Euroopasse. Eestis aga hakkas meetermõõdustik kohustusliku süsteemina kehtima 1. jaanuarist 1929. aastal.
Olgu tollid või sentimeetrid, Avinurme mehed “riigimõõtudele” kasutuselevõtuga ei kiirustanud, vaid tarvitasid oma töös rahvapäraseid mõõtmisviise veel 20. sajandilgi.

read more >

AWINURME MEESTE LAADAKALENDER: MAI

Maikuu – lehekuu, külvikuu – laatasid nimetati ka mailaatadeks või kevadlaatadeks, ehkki mai algusesse jäid veel mõned jürilaadad (Pärnus ja Rakveres). Vanemal ajal ei olnud mai oluline laadakuu, sest siis algas juba kibedam põllutöö hooaeg. 1803. aastal laadakalendrist leiame üksnes suvistepühal peetud Vastseliina laada ning sajandi teisel poolel ilmusid lisaks eelmainitud Pärnu ja Rakvere laatadele kalendrisse ka Loodi mõisa, Karilatsi ja Võõpsu laadad, lisaks mõned laadad Liivimaa Läti aladel. Vabariigi ajal kasvab aga ka maikuiste laatade arv plahvatuslikult, ent jääb siiski arvukuselt eelnevatele kuudele alla ning laadateadeteski kurdetakse sageli, et maarahvas on põllutööga hõivatud ning seetõttu laadad hõredavõitu.

read more >

LAUDNÕUDE VITSUTAMISEST

Laudnõude valmistamise kunstist kirjutasime juba varem, ent selle töö juures on üheks olulisemaks kunstiks vitsad ettevalmistamine ja nõule peale panemine. Vanemal ajal tehti puuriistade vitsad puust ning ehkki 20. sajandil alguses said suuremate nõude puhul samm-sammul valdavaks raudvitsad, jäi puust vits kasutusse väiksemate puuriistade ja samuti suuremate liha- ja kaposanõude puhul. Uurimegi nüüd täpsemalt, millisest puust ja kuidas vitsasid valmistati ning puuriistadele peale pandi.

read more >

RAHVAARST KAAREL KALAUS

Teadupoolest sai Avinurme endale jaoskonnaarsti 1925. aastal, ent sellele eelneval ajal ei jäänud ka talurahvas arstiabita – neid tohterdasid rahvaarstid. Rahvaarste nimetati ka maatarkadeks, lausujateks, posijateks, kupupanijateks, tuusijateks ehk tundjateks ning nad olid Eesti talurahva peamised ravitsejad enne koolitatud arstide tööleasumist. Avinurme vallas oli mitmeid tohterdajaid, nende seas ka Kaarel Kalaus ehk Kaasiku papa.

read more >

AWINURME MEESTE LAADAKALENDER: APRILL

Aprilli – porikuu, jürikuu, lihavõttekuu – laatasid nimetati samuti porilaatadeks, jürilaatadeks, lihavõtte- või kevadlaatadeks. Vanemad kevadlaadad – Pärnus, Märjamaal, Lihulas, Vastseliinas jm – olid seotud liikuvate pühadega – lihavõtte/ülestõusmispühade ja vastlapäevaga –, mistõttu nende toimumisaeg oli aastati erinev: vahel aprillis, vahel märtsis või maiski. Ehkki aprill ei olnud ajalooliselt peamiste laadakuude hulgas, muutus see samm-sammult populaarsemaks ning kokkuvõttes peeti aprillis üle kahe korra rohkem laatu kui põlistel laadakuudel jaanuaris-veebruaris.

read more >

Õ-TÄHT JA OTTO WILHELM MASING

Õ-häälik on eesti keeles vast enim tähelepanu pälvinud häälik. Ehkki eesti keel ei ole ainus, kus õ-häälik esineb, on see Euroopa keelte kontekstis küllaltki eripärane ning nagu Karl August Hermann omal ajal märkis, on selle hääldamine raskuseks kõigile, kes ei räägi eesti keelt emakeelena. Ning samuti on selle häälikuga seotud ühed suuremad piirkondlikud erinevused eesti murretes. Need kaks tahku moodustasid ka peamised põhjused, miks Õ-tähe ilmumine eesti kirjakeelde ja tähestikku jäi nii hiliseks sündmuseks ning ehk sai juhtuda üksnes tänu eesti juurtega ning õ-rikkalt murdealalt pärit Otto Wilhelm Masingu usinale tööle eesti kirjakeele arendamisel.

read more >