Nagu paljud seigad siinkandi ajaloos, on ka kino ajalugu Avinurmes seni uurimata teema. Paljud mäletavad veel aegu, mil Avinurme rahvamajas tegutses kino – vahepeal rändkino külalisetendustena, hiljem juba kohapealse kinona. Et siinset kinoajalugu otsast uurima hakata, vaatamegi esmalt mõnda seika kino algusaegadest, mil meie kanti külastasid rändkinod.
Filmiajaloolased vaidlevad tänaseni, millist kuupäeva pidada kino sünnipäevaks. Esimene tänaseni säilinud filmijupp, mis võeti üles Inglismaal, pärineb 14. oktoobrist 1888. Esimene avalik filminäitamine toimus 28. detsembril 1895. a. Pariisis. Esimene spetsiaalselt filmide näitamiseks mõeldud kinoteater avati ilmselt 1889. aastal La Ciotat’s, Prantsusmaal. Ent filmide loomise ja näitamise ajaloo osas avastatakse endiselt uusi asjaolusid.
Eestis näidati esimest korda uue leiutisega “elawaid päewapilte” ilmselt 4. oktoobril (vana kalendri järg 21. sept) 1896. a. Tallinnas. Seega uus leiutis jõudis Eestisse vähem kui aastaga. Tegutsema hakkasid ka rändkinod, mis üle maa ja sageli just laatade ja muude suuremate ürituste ajal liikuvaid pilte näitamas käisid, aga esimene kinoteater – elektriteater “Illusioon” – avati Tartus 17. aprillil 1908. aastal. Esimesed filmiülesvõtted Eesti pinnal tehti 30. aprillil 1908, esimese eestlasena tegi filmivõtteid Johannes Pääsuke 1912. aasta 27. aprillil (v.k. 14. aprillil). Esimene Eestis vändatud mängufilm “Laenatud naene” jõudis linale 1913. a.
Keeruline on öelda, millal võis toimuda esimene “elavate päevapiltide” näitamine Avinurmes. Sageli näidati rändkino laatadel ning 19. sajandi lõpus korraldati laatu Lohusuus ning alates 1915. aastast ka Avinurmes. Ent ei ole teada, kas need olid ka sellised laadad, kus kauplemise kõrval muud meelelahutust pakuti. Pigem võis uus leiutis näitamisele tulla mõnel Tartumaa või Virumaa suuremal laadal, kus Avinurme mehed puunõusid müütamas käisid. Puhuti kasutasid rändkinod filmide näitamiseks seltsimaju ning Avinurme Tuletõrjujate Seltsi 1910. aastal valminud maja oli selleks igati sobiv.
Esimene kindel teade Avinurmes filmi näitamisest pärineb aastast 1929 ning kohaks oligi Tuletõrjujate seltsimaja. Nimelt 16. jaanuari Postimehes avaldatakse kirjasaatja teade Avinurmest:
Alawäärtusline rändkino.
Juba kauemat aega käib mööda maad rändkino. Hiljuti esineti Awinurme tuletõrje saalis filmiga “Eesti-Wene sõda”. Teades, et sarnast filmi meil senini ei ole, leidsin pika otsimise järele wäikeselt, sulgudes ridade wahelt ta õige nime “Noored kotkad”. Miks nii! Olnud seda Eesti filmiteost Tarttus näinud, osutus see siin umbes poole lühemaks. Ja see rabistati algusest lõpuni läbi ainult mõne üksiku segase pildi sisu seletawa kirjutisega. Pilt ise oli linal waewalt silmale arusaadaw. Filmi saatis mingi “kassikontserdi” taoline muusikal. Lõpuks tants, mida saatis suur lõõtspilli möirgamine, mida seltsimajades harwa kuulda.
Kirjasaatja nime ei ole märgitud, ent kirjutatust võib aimata, et see ei pruukinud olla esimene kord, kui rändkino Avinurmes külas käis. Ent kaunis ootuspäraselt olid nii mõnedki avinurmikud juba laadareisidel või muudel linnaskäikudel kinos käinud. Ka Mustvee haridusselts oli selleks ajaks hakanud kodualevis kino näitama.
Theodor Lutsu lavastatud Vabadussõja-aineline, pooleteistunnine mängufilm “Noored kotkad”, mis valmis 1927. a., oli massistseenide jmt-ga oma aja kohta kaunis suurejooneline. Palamuselt pärit Theodor Luts kirjutas filmi stsenaariumi oma venna Oskar Lutsu ja abikaasa Askella Lutsuga. Seejuures olid filmi mõned stseenid filmitud kusagil Mustvee lähedal, kus toimus kaitseväelaste õppus.
Ent Lutsu mälestustest selgub, et see “Mustvee lähedal” olnud võttepaik oli hoopis toonases Avinurme vallas, Piilsi lähedal asuv Linnanõmme (Vaba Eesti 1957, Luts 1989)*:
Mõni päev hiljem teatas kol. Unt, et nädala pärast on Mustvees suured kaitseliidu manöövrid ja soovitas mul seal filmiülesvõtteid teha kavatsetava vabadussõja-ainelise filmi jaoks.
Nüüd tuli kähku ja kibedalt tegutseda. Tartu Helios oli vana ja tuntud rakettide valmistaja ja sealt tellisime siis suuremal hulgal “fugaase”, milliseid sai lõhkema panna süütenööriga. Laenasime “vaenlase sõdurite” jaoks ratsarügemendist vene poolkasukaid ja talvemütse — papahasid, ning sõitsime siis kogu selle varustusega ja näitlejatega Kooki omnibusel Mustveesse.
Olin oma sõjastseenide filmimiseks kujutlenud künklist metsamaastikku, umbes sellist, nagu seda leidub Petserimaal, kuid kohale jõudes leidsin eest täiesti lageda nõmmepealse, mille taga algas tihe mets nagu müür. Kohapeal kutsuti seda seljandikku «Linnanõmmeks» ja siin käidi alevi loomi karjatamas.
Maastiku ebasobivus tõmbas plaanidele osalt isegi kriipsu peale, sest polnud kusagile peita “fugaase”, ilma et nende süütajaid või ka süütenööride põlemist ei näeks. Lõppeks kaevati siis maa sisse fugaasid, istutati nende ümber puid ja põõsaid, mille varjus vastavad abilised pidid siis neid kokkulepitud aegadel süütama. “Vaenlasele” pandi selga vastav riietus, jagati välja paukpadrunid ja lahing algas.
Alustasin väntamist, kuid juba esimeste lõhkemiste ajal märkasin, et «fugaaside» lõhkemisjõud oli liiga väike ega vastanud kaugeltki suurtüki- kuulide lõhkemisele. Kirusin endamisi, et varem “fugaasidega” proovi ei teinud, kuid parata polnud enam midagi. “Sõda” käis, püssid paukusid ja seda oli tarvis lindile võtta.
Tegime rida võtteid, vahel sekka ka näitlejatega, ning siis hakkas päike juba õhtusse kalduma. “Sõjavägi” läks koju. Kui siis kõik selle töö ja vaeva laboratooriumis olin ilmutanud ning kopeerinud ja võtted ekraanile lask- sin, oli peagu nutt varaks, sest ülesvõtted ei kõlvanud minu arvates kusa- gile. Lõhkemised olid, nagu juba arvasin, liiga võimetud, oli ka paiguti näha kuidas mehed fugaase süütasid ja kõigele lisaks suitsesid veel fugaaside kestad tükk aega takka järele. Paljud võitlevad sõdurid vahtisid uudishimulikult õtse kaamerasse ja jälgisid, et kas nad ikka tulevad “küllalt hästi” filmile . . . “Langenutel” oli lahke naeratus näol ja mõni koguni piilus üle õla, et kuidas see sõda pärast tema “langemist” küll edasi läheb. Ei, niisugune filmilahing ei kõlvanud küll kusagile!
See, et “Noored korkad” Avinurme kinokülastajani päris algupärasel kujul ei jõudnud, pole imestada. 1920ndate teisel poolel hakkavad maapiirkondades esile tulema erilised rändkinopidajad või rahvakeeli “pildipoodnikud”, kes oskasid vägevat reklaami teha, aga ekraanile lasid suurfilmide pähe igasugust, sageli iganenud kraami juhuslike lõikudena. Filme näidati juppidena seetõttu, et rändamise käigus olid filmirullid sageli kannatada saanud, aga ka lihtsalt hooletusest. 1930ndate alguseks said sellised rändkinod juba kurikuulsaks.
Avinurmestki jõuab aasta hiljem Lõuna-Eesti (8.01.1930) leheveerule järjekordse filmilinastuse kommentaar:
Hiljuti käis Awinurmes rändkino, kes kuulutas wälja suurejoonelise esietenduse. Tõepoolest olid „etendusest” pettunud isegi need, kes wast esimest korda kinos istusid. Pidi olema suurfilm see ja see. Film algas kuskilt poole pealt js näitas üksikuid stseene ühegi siduwuseta. Omanik nähtawasti selle kawalusega andiski filmi sisu kuulutuses teada, et ega muidu keegi millestki aru ei saa. Kui tundi poolteist oli „etendus” kestnud, tehti saal walgeks ja üteldi, et nüüd on lõpp ja asi tahe. Aga metsanurga asi, hea seegi…
Muuseas, esimeseks püsivamalt tegutsevaks kinoks tänases Mustvee vallas oli ilmselt Mustvee haridusselts “Ühenduse” korraldatud kino, mis võis tegutsema hakata juba 1923. aastal. Tegevuse ülevaadetes (Postimees 1926 ja 1927) teavitatakse, et seltsil on oma kinotehnika ja on avanud kino. “Ühenduse” rahvamaja tegutses Mustvee südames asunud Eesti Karskusliidule kuulunud majas, kus varem oli asunud Mustvee kõrts. 30ndatel lõpus ostis selts viimaks hoone koos aiaga endale.
Põgusate ajakirjanduslike äramärkimiste järgi võib arvata, et “Ühenduse” rahvamajas näidati kino küllaltki püsivalt. Kuid aastaarvude järgi hinnates oli “Ühendus” omale soetanud tummkino sisseseade, aga 1920ndatel lõpus toimus kinomaailmas uus revolutsioon – sündis helifilmi. Tummkinod jätkasid küll tegevust veel aastaid, ent helikino vaikne pealetung põhjustas publikus loomulikult kasvavat rahulolematust. Võimalik, et see on ka põhjus, miks “Ühendus” lasi 1930ndate lõpus oma ruumides tegutsema hakata uuel kinol. Ajalehes Postimees avaldatakse 10. märts 1938. a. lühiuudis:
Mustvees avati kino. Seni Mustwees puudus korralik kino. Nüüd awas hr. Turwas Tallinnast Mustwee rahvamajas uue kino, kus kaks korda nädalas näidatakse helifilme.
Ent hr. Turwas ei saanud “Ühenduse” rahvamajas väga pikalt kino pidada, sest 1940. aastal otsustas uus võim rahvamajad ja kinod natsionaliseerida ning natsionaliseeritavate kinode esimesse nimekirja kuulus ka “Mustvee Ühendus”. (Tartu Kommunist, 3.10.1940)
Kultuuri sovjetiseerimise osana võtsid 1940. aastal nõukogude võimud filminduse ja kinoteatrite tegevuse korraldamise enda kätte ja 1940. aastal asutati ENSV Riiklik Kinokeskus, millest 1941. a. alguses sai Kinofikatsiooni Valitsus. Kino oli oluline rahva kultuuriline teenindaja, masside ideoloogilise kasvatuse vahend ning riiklikuks plaaniks oli kino jõudmine igasse maanurka. Erilise tähelepanu osaliseks sai rändkino ja kino näitamiseks ruumide leidmine rahva- ja koolimajadesse.
Tartumaal asus 1941. a. tööle 3 rändkino, millele oli ette nähtud 103 punkti, mida pidi külastama vähemalt kord kuus (Tartu Kommunist 9.03.1941). Kunstifilmide kõrval pidid rändkinod pakkuma ka põllumajandust jm käsitlevaid lühifilme ja ringvaateid ning nende saateks lühiloenguid.
Mais teavitataksegi ajalehes Tartu Kommunist, et ENSV Kinofikatsiooni Valitsuse Tartumaa Osakonna “Rändkino nr. 4” etenduste kavas on muuseas filmieeskava näitamine Lohusuu rahvamajas 17. ja 18. mail, Vadi rahvamajas 19. mail, Avinurme rahvamajas 20. mail ja Ulvi ravamajas 22. mail, ent loomulikult ka teistes piirkonna asulates. Eeskavas on “Armastatud tütarlaps”, “Õitsev küla”, “Eesti kultuurfilm” ja värviline heligrotesk.
Seda, millise graafikuga rändkino järgnevatel aastatel tegutses, hetkel veel ei tea. Kuid 1945.–1946. aastate teadete järgi käiski rändkino külas umbes korra kuus ning Avinurme vallas jäidki rändkino näitamise kohtadeks Vadi koolimaja, Avinurme rahvamaja ja Ulvi rahvamaja, 1946. aasta lõpus nimetatakse sihtkohana ka Piilsi rahvamaja (ilmselt koolimaja). Sama rändkino buss külastas oma marsruudil ka mitmeid teisi tänase Mustvee valla asulaid, Mustvees näidati kino koolimajas.
Ajad muutuvad, ent rändkino probleemid jäävad. Näiteks kirjutatakse 1950. aastal (Eesti Teataja 19.08.1950):
Laekannu algkooli juhataja L. lidnurm kirjutas “Rahva Hääles” 30. juunil, et Kinofikatsiooni Valitsuse Jõgevamaa osakond ei täida oma ülesandeid, nõudes Avinurme valla kinokülastajate nimel osakonna juhatajalt Tähelt paremat tööd. Nimelt rändkino nr. 5, mis teenindab Avinurme valda, jätab ettenähtud etenduskohti vahele või ilmub mehaanik Pärtelpoeg koos oma abilistega etendust andma viinastanud olekus. Selle tõttu olid kinoetendusel Laekannu koolimajas filmi osad segamini aetud ja vaatajad ei saanud film sisust üldse aru. Ka näitab rändkino nr. 5 filmi enamasti ilma eestikeelse tekstita. Kuid venekeelsest tekstist olla isegi vene keelt hästi valdaval isikul raske aru saada, sest heliaparaat on niivõrd rikutud, et kõne asemel võib kuulda sealt vaid segast kahinat ja suminat.
Rändkinod jäid veel aastakümneteks Eesti kinomaastikku ilmestama, ent Avinurme rahvamaja sai endale sajandi teisel poolel paikse sisseseade ja filmide näitamise eest hakkas hoolt kandma kohalik kinomehaanik. Seda peatükki siinsest kultuurielust uurime edaspidi.
ALLIKAD:
* Suur tänu Piret Haavale täpsustuse eest 🙂
Mustwee haridusseltsi “Ühenduse” tegewusest. Postimees, nr. 125, 11 mai 1926.
Mustwee haridusselts “Ühenduse” tegewusest. Postimees nr. 32, 2 veebruar 1927.
Kirjasaatjad jutustawad. Alawäärtusline rändkino. Postimees, nr. 15, 16. jaanuar 1929.
Awinurme waatewinklist. Lõuna-Eesti lisaleht, 8. veebruar 1930.
Mustwees awati kino. Postimees, nr. 68, 10. märts 1938.
Natsionaliseerimisele kuulub 47 kinoteatrit ja kino. Tartu Kommunist, nr. 5, 3. oktoober 1940.
Rändkinod maale. Tartu Kommunist, nr. 58, 9. märts 1941.
Kinoetendusi Tartumaal. Tartu Kommunist, nr. 107, 9. mai 1941.
Kinokultuur. Eesti Teataja, 19. august 1950.
Tartu muutub “filmilinnaks”. Th. Lutsu mälestusi “Noorte kotkaste” filmimisest. Vaba Eesti Sõna (Free Estonian Word), 27. juuni 1957.
Theodor Lutsu mälestusi (I). Kuidas valmis Eesti parimaid suurfilme “Noored Kotkad”. Teater. Muusika. Kino 7/1989, lk 27–33.