Uurime Ajavaka pärandikooli puukäsitöö kursuse taustal, milliseid Avinurme meeste valmistatud karpe võib leida Eesti muuseumite kogudest. Ent esmalt Ants Viirese uurimuse toel põgusalt painutatud kerega karpidest ning nende valmistamisest.
* * *
Puulaastust ahk õhukesest lauast painutatud ja õmblustega kinnitatud kerega, tüüpiliselt ovaalse põhjaga väikeseid, u 10–20 cm läbimõõduga ja alla 10 cm kõrguseid TOIDUKARPE ehk VÕIKARPE või SILGUKARPE tehti Avinurmes 19. sajandil, ilmselt varemgi ja mõnel määral 20. sajandi alguses. Tegemist on vana nõu tüübiga, mis on arvatavasti välja kujunenud puukoorest painutatud riistadest – need omakorda on ühed vanemad nõutüübid.
Karpide kõrval teiseks painutatud kerega riista tüübiks oli VAKK (külimit, matt jm), mõõdult suurem, 30–40 cm läbimõõduga, 10–20 cm kõrgused. Ning kõige suuremateks painutatud kerega riistadeks olid SARJAD ja SÕELAD, mille läbimõõt oli tavaliselt 1–1,5 meetrit. Vakkade, sõelte ja sarjade kerede lauapaksus on tavaliselt 7–12 mm, karpidel 2–4 mm.
Kaanega karpe kasutati ka rõivaste, nipsasjade, raha jm hoidmiseks – nende hulgas ka veimevakad. Ovaalse põhjaga toidukarpe (mida nimetati ka rasiks või napiks) kasutati põhiliselt silkude ja või transportimiseks. Laadal müüdi ka võid sellistes võikarpides.
Painutatud kerega riistade tegemine, mis 20. sajandi alguseks küll juba vaibumas oli, ei kuulunud juba 19. sajandil nende puutööde hulka, mida iga mees kodus tegi, vaid neid soetati laatadelt või külameistritelt, kes olid sellele tööle pühendunud.
* * *
Painutatud kerega nõusid tehakse toorest lõhestatud lauast, sest siis jääb süü terveks ja on paremini painutatav. Saelaud võib kergesti murduda ja ajab pindusid. Sarnased mured kummitavad ka spooni, mida tänapäeval lõhestatud laastu asemel kasutatakse.
Lõmm lõhuti kiiludega vajaliku suurusega planguks, mida vesteti esmalt kirvega ja seejärel siluti liimeistriga ja/või noaga. Enne painutamist ehk koolutamist kerelauad või -laastud hautati. Seejärel painutati nii, et vaheliti otsad sai pihtide vahele panna, misjärel anti karbi kerele kätega muljudes õige kuju ning jäeti pihtide vahele kuivama.
Kuivamise järel õmmeldi kere vaheliti otsad kokku kaherealise õmblusega: üks õmblus kinnitas lastu välimise otsa, teine sisemise. Toidukarpide õmblemisel kasutati Eestis lõhestatud sulge, tüüpiliselt hane, harvem kure tiivasulge. Et toidukarpe tuli sageli pesta, oli sulg teistest õmblusvahenditest (nt. vahtrakiskudest või juurtest) vastupidavam.
Allpool toodud toidukarpide varal võib järeldada, et Avinurme mehed kasutasid karpide õmblemisel lihtsat eelpistet. Saartel ja Lääne-Eestis kinnitati kereotsad näiteks õmbluste asemel sageli hoopis puunakikeste või metallneetidega. Kaheteralist ümara otsaga nuga, mida õmblemisel aukude tegemiseks kasutati, nimetati Avinurmes ludaks.
Põhjad olid tavaliselt uurdega ja kinnitati kere külge põhjast löödud puunakkidega ehk salapulkadega (vahel nimetatakse ka puutikkudeks).
Painutatud kerega võikarpide tegemine olnud vanasti karjaposite ja vanameeste töö. Kaarel Koppel (sünd. 1869) Maetsmast, Paalussaare talust rääkis 1947. aastal Ants Viiresele, et temagi tegi karjapõlves sadu ja sadu paare (st karp+kaas, üht kaanega karpi nimetati mitmuses ‘karbid’) karpe ning seda tegi ka tema isa raugaeas. Võikarbi kere tehti tavaliselt kasest või haavast. Hea puu ühest pakust sai hea hulga karbi kerelaastusid, mida karjas olles kisti ja vesteti noaga, kodus aga vesteti vitsajäril niirmeistriga (liimeistriga). Nemad painutasid kere esmalt käte vahel ümmarguseks ning seejärel põlvede vahel pikerguseks. Kaas painutati kere ümber ning mõlemad jäeti koos samade pihtide vahele kuivama. Õmbluseks kasutati peamiselt hane- või kuresulge, aga müügiks tehtud karpidel ka plekiriba, puukisku või niint. Põhi tehti kuuselauast ja kinnitati nelja kuusepuust tikuga, mille jaoks tehti auk naaskluga või põletati oraga. (Viires 1947/1949)
NÄITEID AWINURME MEESTE VALMISTATUD KARPIDEST
Eesti Vabaõhumuuseumi esemekogus on Vadilt Ojamaa talust Emilie Pärnalt 1978. aastal saadud ovaalse põhjaga võikarp. Karbi oli valmistanud annetaja mees Johannes Pärn noorpõlves, Vadi küla Kivioja talus. Võikarbi kere ja kaane küljed on haavalaastust painutatud, ovaalsed põhjad kuuselauast, mis kinnituvad külgedele puutikukestega. Kere- ja kaanelaastu otsad vaheliti, välisots kinni õmmeldud ühekordse eelpistega niinekiust, siseots samuti 2 cm ulatuses. Kere kõrgus 6,5 cm, kaanel 4.5 cm; põhja pikkus 14,5 cm, laius 9 cm, kaane pikkus 15,5 cm, laius 10 cm. (EVM E 200:41)
* * *
Eesti Rahva Muuseumis on Mustametsa külast saadud ovaalse põhjaga võikarp, mis on valmistatud u. 1897. aastal. Karbi seinad on haavast, põhjad kuusest ja kokku on seinad õmmeldud sulega. Karbi kere kõrguseks on 5 cm, kaane kõrguseks 3.5 cm, kere põhja pikkus 13 cm, laius 7,5 cm. Kaane põhja mõõdud 5 mm suuremad. Karbi andis muuseumile K. Tihane (ERM A 561:101/ab).
* * *
Eesti Rahva Muuseumis on ka 1910. aastal Kilingi-Nõmme laadalt Avinurme meeste käest ostetud võikarp, mida kasutati või kaasa võtmiseks tööle ja Pärnu linna. Viimast korda kasutatud 1930ndatel eest. Karp on valmistatud kaavast ja kasest, kere kõrgus 7 cm, kaane kõrgus 4 cm; kere põhja pikkus 13,5, laius 8 cm, kaas läbimõõdult 1 cm jagu avaram. (ERM A 564:1582/ab)
* * *
Eesti Vabaõhumuuseumis on Mõdrikult, Jaagu talust Hugo Lepikult saadud võikarp, mis oli 1900–1910 aasta paiku laadalt Avinurme meeste käest ostetud. Kere vaheliti olevad otsad kokku õmmeldud puukoore ribadega, põhjad alla pandud puunagadega. Kõrgus on suletuna 7 cm; kaane põhja pikkus 13.8 cm, laius 8cm, põhja mõõdud 12.7 x 6,5 cm. (Eesti Vabaõhumuuseum SA, EVM E 31:86/ab)
* * *
Eesti Vabaõhumuuseumis on ka 1963. a toonasest Viljandi rajoonist, omaaegsest Paistu kihelkond, Tinnikuru küla Mäearu talust kogutud ovaalsete põhjade ja painutatud kerega võikarp, mis oli ostetud laadalt Avinurme meeste käes. Kere vaheliti pandud otsad on kokku löödud väikeste metallnaeltega. Põhjad kinnitatud kere külge kolme puunagaga. Karbi kõrgus suletuna 6 cm; kaane põhja pikkus 11 cm, laius 8 cm, kere põhja pikkus 10.5 vm, laius 7 cm. (EVM E 54:76/ab)
* * *
Eesti Rahva Muuseumis on ka Laiuse kihelkonnast, Palupere küla Mihkli talust saadud kalakarp, mis on valmistud 19. sajandi lõpus kas Palupere külas (Laiuse khk) või Avinurme khk-s, “kust toodi puunõusid (sarjad jm.).” Karbi põhjad männist, seinad on haavast ja kokku õmmeldud vitsaga. Kere kõrgus on 7 cm, kaane kõrgus 5 cm, kere põhja pikkus 17 cm, laius 12,5 cm, kaane läbimõõdud 1 cm jagu suuremad.
* * *
Eesti Vabaõhumuuseumi kogus on ka u. 1900–1910 aastatest pärinev silgukarp, mis osteti 20. sajanadi alguses Rakvere laadalt Avinurme meestelt. Karp saadi Antsurahva talust, Pehka külast Haljalast. Ovaalse põhja ja painutatud küljega karp on 6,5 cm kõrge, põhi pikkus 14 cm, laius 8 cm. Põhjad on külge kinnitatud puupulkadega, karbi põhi hiljem naeltega. (EVM E 17:7/ab)
* * *
Muidugi arvestades, et painutatud kerega riistad olid tüüpiliselt laadakaubaks, võib kahtlustada, et veel paljud erinevates Eesti otsades asuvatest taludest kogutud toidukarbid, mille valmistajate kohta andmed puuduvad, on otsapidi Avinurmest pärit.
KASUTATUD ALLIKAD
Ants Viires 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Ants Viires 1947/1949. Ülevaade kodutööndusest Avinurme vallas Jõgevamaal. Käsikiri. ERM EAp 210 EA 54:2/118-299.