Seda, millal Avinurme kandi mehed puutööd tegema hakkasid, ei tea keegi. Küll aga on teada, et 1786. aastal kirjutas Torma pastor Jannau oma raamatus “Eesti ja Liivimaa talupoegade pärisorjuslikust seisundist” esmakordselt üle maa tuntud Avinurme aamisseppadest.
Ent 1939. aastal, mil Avinurme aamisseppade kuulsuse esmamainimisest oli möödunud pealt 150 aastat, avastati, et Avinurmes on “1000” aamisseppa, kes on seni kutsetõendita tegutsenud. Postimees kirjutab:
“Tartu Tööoskusametis ei olnud senini registreeritud ühtki õppinud aamiseppa Tartumaalt. Ometi kuulub Tartu Tööoskusameti piirkonda meie aamisseppade enamik ja seda just awinurmlaste näol. Nüüd on ka wiimaste keskel märgata asja wastu suurenewat huwi, olgugi kaheksa-aastase hilinemisega, kuna see ala on arwatud kutsekaitse alla juba 1931. a. Nimelt ilmusid neil päewil Tartu Tööoskusametisse esimesed “pääsukesed” awinurmlaste seast. Kuigi esialgu käidi waid “maakuulamise” otstarbel selgitamas eksamitegemise korda ja muid
küsimusi, paistab siiski, et asi on hakanud liikuma. Huwitawa tõigana selgus, et Awinurmes leidub ligi 1000 aamisseppa ja kõik on siiani tegutsenud kutseta, kuna samal ajal Petserimaal Laura ümbruses wenelastest aamissepad on kõik registreeritud kutseoskuslikult. Wiimased kuuluwad küll Walga Tööoskusameti piirkonda, kuid seal ei leidunud selle ala eksperte ja eksamid toimusid Tartu Tööoskusameti korraldusel. Üldiselt torkab silma wähene huwi kutsealalile ettewalmistuse wastu Awinurmes ka teistel tööaladel.”
Põhjuseks, miks Avinurme mehed Tööoskuse ameti poole pöördusid, olid uued kutseregulatsioonid. Tööstuste ja meistrite reguleerimise protsess oli alguse saanud juba pea kümme aastat varem.
1931. aastal võeti vastu meistrite, õppinud tööliste ja tööstuseõpilaste seadus [2], kutsuti ellu tööstusliku kutseoskuse nõukogu ning asutati piirkondlikud Tööoskuse ametid, mis tegelesid kutseoskuse ja oskustunnistuste küsimustega.
1938. aastal teavitas tööstusliku kutseoskuse nõukogu omakorda, et ka üksikult kodustöötajad peavad kutsetunnistuse hankima, kui kodus töötamine on käitise iseloomuga. Vastavad juhised saadeti ka politseile. [3]
Nii ei ole ka imestada, et just avinurmikud, kelle kodutööndus oli kuulus üle maa ja mida oli sageli teistele piirkondadele eeskujukski toodud, uute juhiste valguses tähelepanu äratasid.
See 1938. aasta otsus muutis aga Avinurme meeste elu keeruliseks. Kuivõrd sellest oli informeeritud ka politseid, hakkasid korravarvurid laatadel käsitöökauba müüjatelt kutsetunnistust küsima ning avinurmikud hakkasid aina sagedamini paberite puudumise eest trahvi saama. See ajendas neid Tööoskusameti poole pöörduma, et tekkinud olukorrale lahendus leida.
Juunis teatatakse, et Avinurme puuanumate meistritele korraldatakse suvel kutse saamiseks eksamid [4]. Tartu Tööoskusameti esimees M. Wellema (Vellema) sõitis 2. juulil 1939 avinurmikute instrueerimiseks kohapeale siinsete meistritega kohtuma. Avinurme koolimajja oli kohtumisele kokku tulnud u. 80 meest, kes uurisid eksami tegemise protsessi kohta, aga .. [5]:
“[..] Aga oli neidki, kes nurisesid, et mis kord see on, et rahulikud awinurmlased, kes eluaeg on elatanud endid püti- ja aamisepatööst, millele on tunnustust jagatud üle terwe maa,
nüüd ühekorraga enam ei tohi oma tööd muidu jätkata kui olgu paberid.
See wiimane ongi, nagu koosolekul selgus, mis Awinurme mehi sundis pöörduma tööoskusameti poole wastawate paberite saamiseks. Seni oli ikka nii, et wanaisa oli teinud pütte ja kolmjalgu ning aame ja igasuguseid muid puuanumaid, seda tööd oli jätkanud isa ja hiljem poeg, ning nii see asi läks põlwest põlwe ja sellega oli seni lepitud.
Aga nüüd on teisiti. Kui Awinurme mees liigub oma kraamikoormaga laadale wõi ontla laadal jõudnud oma müüdawa seada üles, kerkib järsku juure politseinik ja pärib, kas müüja on ka ise müüdawa kauba walmistaja. Jaatawa wastuse puhul palutakse kohe ette näidata wastaw kutsetunnistus.
Awinurmlasel seda muidugi ei ole.
Nüüd järgneb ametlik protokoll ja hiljem rahatrahw ning valmistamise keeld.
Mida tähendab aga Awinurme mehele puunõude müügiks walmistamise keeld? See on peagu tema eluküsimus.
Protokollid olid wiimasel ajal muutunud üha sagedamaks ja seni on üle 70 awinurmlase need pidanud wastu wötma.
Esialgu mehed lõid asjale käega, aga pärast, nähes et asi läheb päris kurjaks, tulid eesjoones omawahel nõu pidama need, kellel ametimeestega juba tulnud tegemist teha. Mehed pidasid aru ja otsustasid siis läkitada palwe tööoskusameti Mustwee esindusele, kes selle edasi saatis Tartu.
Tartu tööoskuseameti esimees M. Wellema seletas nüüd kohapeal meestele, et kui ühel ja samal tööalal kutsetaotlejaid on wähemalt 50 meest, siis eksamikomisjon sõidab Awinurme ja samuti ka eksamitööd antakse warem kätte meestele koha peal. Mehed, kelle seas ei puudunud ka wanu habemikke, kes juba 40 ja isegi 50 aastat olnud püttsepad, tõendasid,
et eksameile on loota paarisaja mehe ümber.
Kahjuks kõik ei olnud saanud pühapäewal koosolekule ilmuda, kuna kohal ei olnud antud kutset edasi ametlikult, waid juhuslikult neile, keda kätte saadi. Koosolijaist olid enam-wähem kõik walmis end kohe eksameile üles andma, ent suuremal osal polnud kahjuks kaasas nõutawad pabereid, nii et ametlikult saadi eksameile registreerida waid 20 inimest.
Selgus ka, et awinurmlased pole sugugi ainult aamisepad wõi püttsepad, waid nende seas leidub isegi plekiseppi, mööbelseppi, harjaseppi, ilmunute seas soowisid 6 meest endile rätsepatöö tunnistusi j. n. e.”
Ent puunõude tegemisel takistuseks saanud paberite puudumine ei pannud muretsema üksnes avinurmikuid. Paar päeva hiljem muretsetakse 10. juulil Postimehes avinurmikutele kehtestatud piirangute üle ostjate vaatepunktist [6]:
“Palju muret anumaostjaile teeb kuuldus, et Awinurme meestel ei lubatawat enam ilma eksamitegemiseta walmistada aame. Pidawat tegema aamisepa kutseeksami. Awinurme aamisepad on teinud aame põlwest põlwe. Isa on õpetanud seda kunsti pojale jne., põlwest põlwe on kandunud see oskus. Ainsaks nõudmiseks on olnud see, et aam oleks hea, et ta peaks wett ja kannataks ka õlle käärimise trükki. Nüüd aga jääwat see kõrwaliseks asjaks peaasi, et eksam oleks tehtud kas wõi sihukeste meeste ees, kes ise aami walmis ei saagi.
See on siiski tühi kartus. Awinurme meeste hea aami traditsioonid on siiski wist nii tugewad, et eksamitegemine ja need mõned kroonid eksamimaksu ei löö neid põrmugi wälja isaisade tööwiisidest. Awinurme aamid peawad weel edaspidigi wett ja kannatawad ka õlle trukki ega aja igast august wisinal wahtu wälja, kui õlut sees käib.”
Kuigi augustikuu lõppu sai eksamiaeg määratud, otsustasid Avinurme mehed siiski kutsenõude vastu protesteerida ning saatsid haridusministeeriumile kollektiivse palve põliste oskustega puutöömeistritelt kutseeksami tegemist siiski mitte nõuda. Ministeerium otsustas avinurmikute palvele vastu tulla, nagu kirjutatakse 16. juuli Uudislehes [7]:
“Tööstusliku kutseoskuse nõukogu on teinud otsuse, mille järele Awinurme puunõude valmistajailt ei nõuta kutseeksamit, kuna nende tööiseloom kannab kodukäsitöö ilmet.
Kuna Awinurme puunõumeistritele wiimasel ajal laatadel oli politsei poolt koostatud juba mitukümmend protokolli kutseta tegutsemise pärast, siis tekitas kutse taotlemine kohapeal suurt põnewust. Asja selgitamas käis Tartu kutsekomisjoni Tartu esimees W e l l e m a a ja sügisel oli kawatsusel korraldada kohapeal laiaulatuslik eksamineerimine, milleks registreerisid ka 60–70-aastased töömehed. Kuna see paljudele tekitas raskusi, siis esineti haridusministeeriumi ees kollektiiwse palwekirjaga. Nüüd rahuldati awinurmelaste palwe, mis arwatawasti jääb kehtima ka teiste maal asuwate kodukäsitööliste kohta.”
17. juulil Postimehes arvatakse sellest nii [8]:
“Awinurme asjad ei kuulu küll Tartu kroonikasse, kuid et Tartusse on toodud sealt isa-isade ajast peale anumaid, siis olid ka tartlased üpris mures, kui hakkasid lewima kuuldused, et nüüd Awinurme meestel keelatakse anumategemine ja pannakse nad eksameid tegema.
Nüüd kõrgemad wõimud on siiski löönud korra majja wanal ausal põhimõttel et kingsepp jäägu oma liistude juurde, s. o. Awinurme mehed tehku anumaid ja eksamitegijad eksameid. Ja kuna nad üksteise alasid ei tunne, siis ei tohi nad ka üksteist segada.”
Taru Mats Halliste kihelkonnas kirjutas 22. juulil ajalehes Oma Maa sellele loole omapoolse pikema kommentaari “Taru Mats õnnelikkudest Awinurme meestest” [9].
Seega Avinurmes toimuma pidav kollektiivne kutseeksam jäi ära. Ent sama aasta septembris raporteeritakse, et Tartu Tööstusliku Kutseoskuse Amet on 1. oktoobril koos ekspertidega Mustveesse, et eksamineerida kutseeksamit teha soovijaid kohapeal. Soovijaid on eri aladelt kokku 30. [10]
Ning juba järgmise päeva Postimehes avaldatakse ka uudis esimesest kutselisest aamissepast Avinurmes [11]:
Esimene kutseline aamissepp Awinurmes
“Eile korraldas Tartu Tööstusliku Kutseoskuse Amet Muswees kutseoskuse-eksamid. Üldse tuli eksamile 31 inimest, kellest 20 nõutud katsed sooritasid. Wäärib märkimist, et esimeseks kutseliseks aamissepaks Awinurmes sai August Raud.”
Kui teil on andmeid, lugusid ja mälestusi Avinurme meeste kutseeksami tegemise teemal või AUGUST RAUAST kirjutage meile avinurme@ajavakk.ee.
AAMISSEPP JA AAM
Selle teema saateks võib teha paar põgusalt märkust aamisseppade ja aamide kohta.
Aamissepp on aamide, muude vaatide ja muu taolise tegija. Selle sünonüümideks on tündersepp, püttsepp, riistameister ja vaaditegija. [12] Ent vaadimeistreid, püttseppi ja aamisseppi võidi ka eri riikides just kutsestandardi alusel eristada. [13]
Nii on ka Avinurme puutöömeistreid nimetatud riistameistriteks, pütiseppadeks, pütimeistriteks, puunõumeistriteks jne.
Sõna ‘sepp‘ aga pärineb läänemeresoome-saami või soome-ugri keeltest ning selle esialgseks tähenduseks oli ’osav, meisterlik; meister’. Seetõttu moodustatakse selle sõnaga igasugu meistrite nimetusi, nt kivisepp, kingsepp, aamissepp, laudsepp, müürsepp, ratassepp jt. Isegi sepatöö tegijat nimetati varasemal ajal ka raudsepaks. [14]
AAM ( sks. ohm, vn. аам) on aga suur (puu)vaat. Või teisipidi öeldes, teatud suurusega vaat.
Sellest ‘teatud suurusest’ tulenevalt on aam olnud kasutuses ka mahuühikuna vedelike, peamiselt alkoholi (vein, õlu) koguse mõõtmiseks. Liivimaa kubermangus oli aam nt u. 153 liitrit.
Liivimaal oli aam just kaubatünder, mida kasutati viina transportimisel. Ent seda võidi kasutada erineva kauba hoiustamiseks või veoks. Samuti on seda kasutatud kalade eelsoolamiseks. [13, 16]
VIITED
Päiseillustratsioon: Avinurme puutöömeistrid, Eesti Vabaõhumuuseum SA, EVM N 358:1.
[1] a.t. 24. aprill 1939. Awinurmes 1000 aamisseppa kutseta. Postimees, nr. 110, lk. 2.
[2] 1938. aasta redigeeritud versioon Meistrite, õppinud tööliste ja tööstuseõpilaste seadus. Kättesaadav Haridusministeeriumi kodulehel.
[3] a.t. 9. juuni 1938. Kodustöötajad peawad omama kutsetunnistuse. Postimees, nr. 154, lk. 5.
[4] a.t. 27. juuni 1939. Avinurme meestel tulevad eksamid. Uus Eesti, nr. 170, lk. 9.
Samal teemal: 28. juuni 1939. Avinurmlased eksameile. Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 71, 1939, lk. 9.
[5] a.t. 5. juuli 1939. 200 Avinurme aamiseppa eksamile. Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 74, lk. 7.
[6] a.t. 10. juuli 1939. Tartu kroonika. Postimees, nr. 181, lk. 8.
[7] 16. juuli 1939. Awinurme puutöömeistrid said wõidu. Uudisleht, nr. 105, lk. 2.
Samal teemal: 14. juuli 1939. Awinurme aamisepad pääsevad eksamitest. Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 78, lk. 1.
15. juuli 1939. Awinurmlased ka ilma kutsetunnistuseta meistrid. Postimees, nr. 186, lk. 3.
[8] a.t. 17. juuli 1939. Tartu kroonika. Postimees, nr. 188, lk 8.
[9] Taru Mats, 22. juuli 1939. Taru Mats õnnelikkudest Awinurme meestest. Oma Maa, nr. 85, lk. 7.
[10] a.t. 1939. Kutseoskuse Amet Mustweesse. Postimees, nr. 261, 28. september, lk. 9.
[11] a.t. 1939. Esimene kutseline aamissepp Awinurmes. Postimees, nr. 265, 2. oktoober, lk. 2.
[12] Asta Õim, 2007. Sünonüümisõnastik.
[13] Jaan Märss 2019. Puitmahutid. Teekond Kiviajast tänapäevani. Veebileht.
[14] Eesti Keele Instituut. Eesti etümoloogiasõnaraamat.
[15] Aam. Vikipeedia.