Hiljuti käis uudistest läbi, et Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse uueks juhiks sai kogenud haridusjuhi Mati Lukas, kes alustas peale Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetamist oma karjääri Avinurme keskkooli direktorina. Seda ametit pidas ta u. neli aastat – 1978-1982. Ning juhuse läbi sattus meile näppu 1981. aasta 3. oktoobril ilmunud Nõukogude Õpetaja number, kus oli pealkirja all “Noorus on voorus” avaldatud lugu Avinurme Keskkooli toonasest noorest direktorist (toona ehk üks Eesti nooremaid) ning tema tegemistest meie koolis.
Nende tutvus Avinurmega algas küllaltki omapäraselt. Nelja aasta eest pandi nurgakivi «Noorte Hääle» ja Avinurme rahva šeflusvahekorrale . Sellest peale said lehemehed Avinurmes omainimesiteks, peeti jõukatsumisi spordis , «Noorte Hääl» ilmutas sõnumeid ning pikemaid lugusid kohaliku elu mitme kandi pealt.
Värskelt küpsetatud õpetajad Mati ja Lemmi Lukas lugesid lehest, et Avinurmes on uus koolimaja, õpetajate elamu ja veelgi vastsem spordihoone. 1978. aastal TPedI lõpetanute edetabelijuhtidele suunamiskirju ei antud, jäeti voli endal koht valida. Keegi ei kutsunud, tuttavaid ees ei oodanud, kuid ikkagi sõideti kohapeale maad kuulama ning jäädigi. Nii head reklaami tegi «Noorte Hääl !» Tuttavad ütlesid: «Lollid olete, kui Tallinnast otsad lahti annate.»
Üldtehniliste distsipliinide lõpetamine tähendas seda, et Avinurme kool sai Mati Lukase näol mitmekülgsete oskustega õpetaja, kes kodus reaalainetes ega põlga kehalist tööd. Viimane asjaolu selgus õige pea, aga kõigest järjekorras.
Avinurme kooli viimaste aastate omapäraks oli kujunenud direktorite «voolimine». Direktori asetäitja, üle 30 aasta Avinurmes töötanud Valve Pukk rääkis, et direktoreid on tulnud ja läinud ka varematel aegadel, aga kui 1973. a. valmis uus koolimaja, hakkas neid vahetuma nagu «viru vareseid ». Keda edutati , kes loobus mitmete asjaolude kokkusattumise tõttu. Kool tundis puudust peremehekäe järele, uus maja hakkas lagunema. Kala hakkab peast, koolimaja katusest ja katlamajast … Kabinettidelaed ja seinad ligunesid, töömehed ennast pakkuma ei tulnud, direktor pidas lahkumisplaane. Ega kohahimustajatest puudu olnud , ent need, kellel määramisõigus, tegid otsuse, mis vähemalt senini on osutunud saalomonlikuks .
Ettepanek tehti Mati Lukasele. Asjaosaline meenutas: «Ma ei osanud veel õpetajagi olla, mis siis muust rääkida.» «Kandidaaditööks» sai katuse parandamine. Abiks kolleegid Kukk ja Rautso, praeti endid kuumuse käes ja pigi sees päevade kaupa. Pärast lausuti tegijate kiituseks, et paremini poleks teha saanudki. Sügisel koolitulnud võisid imestusest kaht kätt kokku lüüa, nägi ju maja välja ilusam kui uuest peast. Endine roosa toon oli asendunud hiirhalliga, maja väliseks krohvimiseks kulus kolm päeva. Jälle omamoodi ime, kui arvestada pikaksveninud proloogi. Lühikese ajaga leiti raha, materjalid, tegijad.
Mati Lukas sai õppimise ajast kaasa toekad organisatsioonilise töökogemused.
«Instituudi komsomolielu suunamine ja ehitusmaleva tegemine olid siiski midagi muud kui kooli juhtimine, millest mul õrna aimugi polnud. Seda ju ei õpetata. Ma ei ütleks, et seadused nendest kõrvalehiilimiseks oleksid, kuid paar tööaastat ja ametivendade E. Mölderi, O. Vallimäe ja L. Sameli heatahtlikud nõuanded on aidanud olulise ja mitteolulise vahel vahet teha. Vastasel korral oleksin paberipahna ära uppunud. Nüüd juba oskan majandusliku ja administratiivse tööga tegelda pedagoogilise töö kõrvalt, esimesel aastal oli vastupidi.»
Avinurmes on ülekaalus noored õpetajad, aga noorte keevalisus ja vanade inertsus tembitakse nii parajaks, et vanker veereb edasi. Kahe aasta jooksul on märkimisväärset korda saadetud. Kuigi ei kuulu ta protsendikummardajate sekka, ollakse õppeedukusega rajoonis kolmandal kohal. Aga hästi edasijõudvate õpilaste suhtarvuga hoitakse esikohta. Hindamise objektiivsust kinnitab fakt, et 3. lennu lõpetanutest pääses kõrgkoolidesse 40 %. Täpselt niisugune on ka kvaliteediprotsent.
«Esimese aasta lõpul olin arg — kas mu nõudmised olid ikka piisavad? Ju siis olid. Tänavu ei jõudnud kaks õpilast edasi. Kõnni kas või kätel, aga vanemad keelduvadlast erikooli saatmast. Kool on meeldivalt väike, saab kohe jaole, kui kellelgi hakkab viltu kiskuma. Vaike Kukk, Virve Tooming, Evi Tamm ja Valve Pukk on tipptasemega õpetajad, kellelt minul on ainult õppida.»
Kooli maa-alade ülevaatusel peeti Avinurmet äsja esikoha vääriliseks. Esinduslik staadion, hooldatud murud, hoonete laitmatu välisilme kallutasid vaekaussi. Ega see ole imeks panna, sest kohalik kirjutamata seadus nõuab: majapidamine olgu korras ja õu kasitud, alles siis peetakse sinust lugu.
Aga kuidas kohalik rahvas koolist lugu peab? Lapsevanemat huvitab, kas kool on puhas, vajalikud õppevahendid olemas, korraldusi täidetakse, kuhu jõutakse edasi õppima, kas koolist tulevad korralikud tööinimesed. Mati Lukas arvab, et vanemad on praeguste asjade käiguga rahul.
«Seda on suhtumisest näha, sest kui halvasti, ei saaks külapeal käiagi. Arvestatavad on vahekorrad kohaliku majandiga. Meie algatusel loodi 10. klassi lõpetanud noormeestest traktoristide brigaad. Oli kahtlejaid — poisid lõhuvad masinad ära. Tänavu läks teine suvi ning edukalt, äsja lõpetasid noored traktoristid hooaja kartulipõllul. Esimees pärib, kas edaspidi ikka veel abi saab. Kontrahi kinnitamiseks lubas koolile anda korraliku õppetraktori. Meest sõnast, härga sarvest! Brigaadi loomine sai võtmeks, millega võitsime majandi usalduse, aga kui kool ei vaevu niisuguseid võimalusi organiseerima , pole ka kolhoosilt abi loota.»
Noor inimenepakatab ideedest, unistab, ehitab õhulosse, tahab miaailma parandada. Ent harva ollakse selles eas võtmepositsioonil ja peab olema kõva kolp, et ükskõiksuse müüre purustada. Avinurme koolis on kahel viimasel aastal mitmed kasulikud ideed materialiseerunud tänu üldiselt omaksvõetud joonele: «Teeme ise !» Staadioni ehitamine põhiliselt oma jõududega on juba oma ette vägitükk. Hiljuti lõpetati väikese aula ümberehitamine, seinad kaeti dekraga, parandati-värviti laed ja aknad, asendati valgustid. Järjest võetakse käsile siseruume raamatukogu, kooli muuseumi, videokeskuse ja lingvafonikabineti ehitamiseks, raadiosõlme rekonstrueerimiseks. Ühest telefonikõ nest taipasin, et päevakorras on talveaiale klaaside muretsemine. Selgus, et tuleb kapitaalne ehitis. Kolhoosi poolt keevitustööd ja metallimaterjal, vundamendi ja põrandad valab õpetajatest ehitusbrigaad koosseisus Mati Lukas, Ats Rääk, Ülo Kukk ja Heiki Ojala.
«Kolme aastaga oleme saanud väga palju, aga isu veel täis ei ole. Tahame kaarhalli autoõpetusele ja masinatele ulualuseks. Utoopiline, eks! Aga šefid, sõnakad mehed, on meile lootust andnud.»
Võib jääda mulje, nagu oleks tegemist ehitusettevõtja, mitte koolijuhiga. Tegelikult on imekspandav hoopis see, kuidas kõik õppe- ja kasvatustööga seotud küsimused kuidagi märkamatult laabuvad, aga selle põhjusele vihjasime juba eespool. Praegu asetab noor direktor rõhu sisulise töö organiseerimise struktuuri väljakujundamisele: et igaüks teaks oma ülesandeid, et poleks vaja näpuga näidata. Eelkäijate sagedane vahetumimine on paratamatult jälje jätnud, igal juhil oma stiil ja harjumused. Mati Lukas loodab palju videosalvestusaparatuuri paigaldamisest. Siis saab salvestada kõik lahtised tunnid ja õppenõukogu koosolekutel neid ühiselt läbivaadata. Lasnamäe täiendusteaduskonnas omandatu ja tugi eriharidusega psühholoogi Heiki Ojala näol annavad julguse alustada suhtlemistreeninguid. Kui asi osutub sobivaks, siis see lihtsalt peab teenima koolitöö kvaliteedi tõstmist ja formalismi väljajuurimist, nagu kongressi otsused nõuavad.
Direktor, olgu ta noor või vana, on ka inimene. Lukaste peres on kaks mudilast. Elatakse koolimaja vanas tiivas. Teada asi: kui direktor lisaks ka koolimajaga abielus, siis kõnetundidest kinni ei peeta. Kuidas lõõgastuda, puhata, perekonnale pühenduda?
Mati Lukase kasv annab korvpallurimõõdud välja. Paar aastat tagasi oli veel sõnaõigus võrkpalliväljakul, aga pimesoole lõhkemist diagnoosisid arstid alles pärast nädalast piinilemist. See juhtus koolmeistiriameti esimestel päevdel. Enam ei soovitatud kiireid liigutusi ja järske pingutusi. Tõelisel spordimehel on spordimehe hing. Võhiku jaoks on rallisõit tugitoolis istumine ja kaardilugemine, asjaosalised teavad ise, mida see tähendab. Mati Lukasel jääb selja taha kolm aastat tõsist tegelemist köitva spordialaga. Osalemine enamikul ülevabariigilistel võistlustel tõi mehele meistrikandidaadi paberid. Koostöö mõttekaaslastega käib mitmel rindel. Enne võistlusi treenitakse forsseeritult õhtuti ja öösiti. «Vabastamise» küsimise kommet pole pähe ega ette tulnud.
Harrastus on igaühe oma asi sinnamaale, kuni see üldsuse külmaks jätab. Näiteks Vasta kooli direktori Harri Laugase kiindumus malesse tekitab parajat lainetust. Avinurme keskkooli direktorile meeldib autoga tundmatutel teedel kihutada ja . . . talle on tekkinud järgijate plejaad. Avinurme poiste seas on autosporti ala number 1. Esimene kart on valmis ehitatud, unistatakse (s.t. tehakse) kardirada. Autojuhi mitmevõistlus — vigursõit, laskmine, liikluseeskirjade tundmine — hoiab poiste meeli pinevil, ihud ja hinged maha müüdud. Juhendajaks Ats Rääk, eeskujuks loomulikult Mati Lukas. Avinurme on kasvatanud rajooni koondise ja võistluste korraldajaid.
Pisut eespool sai retooriline küsimus esitatud puhkuse ja muu vahekorrast. Mati Lukas selgitas seda üpris lühidalt: «Puhkan ausalt, lasen kaheks kuuks siit jalga, sest muidu lihtsalt ei peaks vastu. Lapsi kasvatame kahes vahetuses, abikaasa Lemmi õpetab õhtukoolis (kaugõppekeskkoolis). Kartulimaa kannatab lahus oleku välja, elusat kapitali pole muretsenud, turuaiandus pole pähegi tulnud.»
Ei suutnud läbi ajada meie tsunfti tavalise töövõtteta, et mis te temast arvate. Võtan mitu kõnelust kokku: «Tõelin juht. Aktiivne. Suurepärane suhtlemisoskus, organisaatorlikud võimed. Oskus ja pealehakkamine igas töös. Eripära — isiklik eeskuju. Ei tee musta ega puhta töö vahet. Autoriteetne .» Huvitav, mis tema IQ peaks näitama? Äkki töötab võimetele mittevastaval ametikohal? Seda viga annab loomuilikult parandada.
Loo kokkuseadjana jätan viimase sõna endale, aga eelviimase annan Mati Lukasele. Küsimus oli intrigeeriv, tuntud «kolmest teenistusaastast».
«Mida rohkem tööd teha, seda armsamaks koht muutub. Kuidas siit ära minna, kui tööd nii palju ees näha. Kui mõistus lõpeb, võib-olla siis … Nüüd juba maainimesena tunnen rohkem rahuldust tänu sellele, et saab rahulikult tegutseda, kõike lõpetada. Maale tasub tööle tulla. Meie majasse on mehi vaja, muidu jääb tehnika ripakile. Ütlen loosungi: «Peda poisid, tulge maale ja te ei kahetse!»
Sae lugu oli Mati Lukasest. Tema nimi käib ridadest läbi palju kordi. Täiesti teenitult. Küsisin enne Avinurme sõitmist ühe kõrgema ülemuse käest, kas tohib nii kirjutada nagu on, või peab profülaktika mõttes (jutt on meie vabariigi erandlikult noorest keskkoolidirektorist) sappi ka tilgutama. Ta ei soovitanud üle pingutada ja seda ma ei teinud kaugeltki mitte.
—— JÜRI TUISK ——
Artikkel DEA-s: Nõukogude Õpetaja, nr. 40, 3. oktoober 1981.