Avinurme piirkond on väga pika asustusajalooga, mistõttu pole ka imestada, et läbi aja on põllu- ja ehitustööde või muude tegemiste käigus maa seest päevavalgele tulnud erinevaid leide. Ehkki arheoloogilisi kaevetöid hakati Eestis tegema juba 18. sajandi lõpus, ei ole need Avinurme kanti jõudnud. Sestap on siin olnud tüüpiliseks omaalgatuslikud varanduse otsimised või juhuleiud, millest mõned on ka muuseumi jõudnud, mõnest räägib vaid rahavasuu või ajakirjandus ning paljud on ilmselt juba unustustehõlma vajunud. Ent hakkame neid lugusid otsast kokku koondama.

Alustagem ühest kentsakast loost 1897. aastast, mis uudisekünnist ületas ja sai ajaleheveergudele talletatud.

Nimelt leidis ühe küla peremees Mihkel N. oma kapsaaiast kummalised kollased kivid, mille olemust ja väärtust ta ei teadnud ning jagas neid oma naabritele ning osa müüs maha naaberküla vahekaupmehele Madis Kukele, kellel aga kivikeste väärtusest juba rohkem aimu oli. Et see kummaline rahatehing jäi Mihkli hinge kripeldama, läks mees Mustvee apteekrilt järele uurima, mis kividega oli tegemist ning sai teada, et nende väärtus ilmselt oluliselt suurem on, kui Madis nende eest maksis. Kahetsus oli suur, ent tehing oli tehtud. Loo autor lisab, et Madis olla seejärel Peterburgi kive – mida ta arvas merevaik olevat – müüma läinud ning pole veel oma suure varandusega tagasi jõudnud.

Paar kuud hiljem kirjutas lehele ka asjaosaline Madis Kukk, täpsustades oma ostu tagamaid ja raskuseid Peterburis kivikestele ostja leidmisel. Madis märgib, et need on Avinurme kandis ammusest ajast tuntud kivid, millel on mitmeid rahvapäraseid nimesid ning mida on põletatud (merevaiku on ajaloos ka viirukina kasutatud, sest sellel on põledes hea lõhn – A.A.) ja ka “ebausu tembutamiseks” kasutatud. Ja kuna tal Peterburgi asja oli, otsustas ta üksiti järele uurida, millega õigupoolest tegemist on.

Muuseas, merevaigu tekkimise selgitamise järel arvas Madis seejuures, et tegemist võis olla ka Avinurmes kohaliku kraamiga – on ju siin ajalooliselt suured põlised okasmetsad, millest need vaigutükikesed võivad olla maha jäänud.

Madis küll ei täpsusta, mis need Mihklilt saadud merevaigu tükid väärt olid, vaid märgib lakooniliselt, et need on tõepoolest hinnalised ja “nende eest wõib mõned kopikad raha saada.”

Seda, mis külades lugu täpselt toimus, ei ole kirjutatud, aga nende väheste viidete kaudu võib ehk tulevikus midagi välja selgitada. Ent igal juhul võib mõndagi põnevat 19. sajandi tagumise otsa avinurmikute elust-olust teada saada.

Pikemalt saab neist sündmustest lugeda juba kirjatsurade enda sõnades.

Ajalehes Olewik avaldati 1898. aasta 13. jaanuaril kiri kelleltki R.-lt Avinurmest:

Keegi küla peremees Mihkel N. leidis sügise oma kapsa aia maa seest suure hulga kollakaid läbi paistwaid “kiwikest.” Mihkel korjas kõik need kiwikesed kokku, sest et need õieti ilusad oliwad. Mitte keegi tema naabritest ega tema ise ka ei aimanud, et need leitud asjad wõiwad suurt raha maksa, sellepärast jagas Mihkel hulk kiwikest naabritele iluasjadeks. — Üks teise küla wahekaupmees Madis K. nägi Narwas niisuguseid kiwikest ühe wõera mehe käes. Madis hakkas kohe järele pärima, kust ta niisuguse asja saanud. Külamees wastanud lühidalt: “Awinurmest.” Madis ruttas Narwast kohe Awinurme ja hakkas järele kuulama, kus niisugused kiwid olla leitud. Wiimaks selgus, et leidja Mihkel N. oli. Madis kauples järele jäänud kiwikesed oma kätte ja maksis nende eest 7 rubla 50 kop. Mihkel oli rõõmus äkilise rahasaagi pärast, aga Madist pidas ta niisuguse oma wara pillamise pärast wähe — nii nii.

Pärast, kui Madis juba ära oli läinud, hakkas Mihkel selle asja üle kahtlema. Ta sõitis seesama päew Mustweesse ja näitas üht üle jäänud tükki apteekrile. Apteeker olla ütelnud, et tee pisuke tükikene maksub nii palju, et siin ümberkaudu kellegi nii palju raha et ole. Kui Mihkel seda kuulis, siis läks tema nagu meelest ära. Ta ruttas kahe kodu ja sealt tulist jalu Madisse järele teise külasse kiwisid kätte saama. Aga wõta näpust. Madis ei teinud Mihkliga tegemistki. Ta ütles Sina oled oma kraami eest raha saanud ja nüüd wõid wait olla. Mihklil ei jäänud muud nõuu järele, kui mine tühja kätega koju. Madis sõitis Jõwisse ja sealt masinaga Peterburgi raha saama.

Mina pole küll asjatundja ei wõi midagi nende kiwide kohta ütelda, aga Madis arwanud, et see merewaik olla. Need kiwid põlewad tõrwa moodu ja hais on pea seesama. Kui see tõesti kallis kraam on, siis wõib Madis oma kohe naela merewaigu eest, mis ka Mihkli käest kawalusega ära kauples, tublikese koti täie raha saada. Siis läheb ka Madisse sage ütlemine — „tööd mina tegema ei hakka, waid peab kawalusega elada saama” — täide. Seni ajani pole Peterburgi sõitjast midagi kuulda olnud. Wist on Matsi taskud nii kõwasti raha täis, et ei jaksa enam Awinurmegi tagasi tulla.

Sellest, mis need saadud ja saamata jäänud rublad toona väärt olid, annab aimu kirja lõpus tehtud märkus Avinurme riistameistri päevatöö tasu kohta:

Meie meestel on tänawade nagu õnne aasta kätte tulnud. Sügisene torm tegi mõnda kohta metsa nagu “alejet.” Nüüd pole muud kui puude lõikus ja riiskade tegemine. Metsawahil on nüüd rohkem walwamist. Puuriistad makstwad sügise tublit raha, aga nüüd on kuulda, et hinnad olla langenud. Hiljaaegu andis üks mees aru omast majapidamisest ja näitas selgesti, et kui riistade tarwis puu kraam osta, siis tema wõib päewas wiis kopikat teenida.  

Ehk siis Mihkel sai 150 päevatulu jagu, aga saamata võis jääda ehk palju rohkem.

Olewik jätkab teema käsitlemist 1898. a. 31. märtsi lehes, kus avaldatakse kaupmees Madis K. ehk Madis Kuke kiri leiu kohta:

Ammust ajast on Awinurme walla rahwa seas jutud liikel iseäralistest kiwidest, mis Awinurmest mitmest kohast maa seest, leitakse, ka sipelga pesade alt. Rahwas kutsus neid kiwisid “rongakiwideks”, sest ronk pidada neid küünlapäewa ajal enda nokas tooma. — Ka “sipelga wahaks” nimetati neid, sest sipelgad pidavat neid tegema. Neid kiwe tarwitati kui nõiakiwe milmesugu ebausu tembutamise tarmis. Ka wist selle pärast ei puutunud nad ennemalt juba kellegi asjatundja silma.

Et teada saada, mis kiwid need õieti on, wõtsin mina nõuuks seda järele katsuda. Mihkel N. ja mitme teiste käest ostsin mõned tükikesed neid kiwe ja kui asjatallituse pärast Peterburgi sõitsin, wõtsin need ühes, et neid asjatundjate kätte wiia. Sääl tuli ilmsiks, et need kiwid on merewaik ehk bernstein, aga nende kiwikeste ostjat ja õige wäärtuse teadaandjat ei leidnud mina naljalt. Sest siin maal temast wäga wähe midagi tehakse, ehteasjad, nagu käewõrud, piibupitsid ja muud merewaigust tehtud asjad tehakse wäljamaal ning müüdakse siin kui walmiskaupa. Sellepärast ei ostnud neid keegi kullasepp minu käest, enne kui wiimaks otsimise waral päälinna kohta ainukese Prantsuse ehteasjade kaupluse ja töökoja omaniku leidsin, kes minu käest selle merewaigu ära ostis ja seletusi ta wäärtusest andis. Mis merewaigu wäärtusesse puutub, siis üteldi, et “kindlat hinda ja määra ei ole”, waid kiwi suuruse ja ilu järgi on nende hind, mida suurem tükk ja läbipaistwam, seda kõrgemat hinda maksetakse, ja et need “kiwid” hinnalised kiwid, on tõsi. Sellepärast, kui kellegil weel Awinurmes neid kiwe on ehk keski peaks neid weel leidma, siis ei pruugi ärapõlelada, ega nõiduste ja ebausutembutamiste juures tarwitada, sellest ei tule kellelegile kasu ega abi, waid hoidku neid alles, sest nende eest wõib mõned kopikad raha saada.

Üleüldse, mis weel merewaigu leiu kohta puutub, siis on see minu arwamise järgi üsna loomulik, et Awinurmest merewaiku leida on. Awinurmes oliwad wanal ajal suured põlised okaspuu metsad ja maa on niisugune, mis kiwistab. Suurte ärasurnud okaspuude waik nõrjus maa sisse ja aastate jooksul kiwistus see ära. Ka selgub sellest, miks teda ka sipelga pesade alt leitakse. — Sipelgad teemad pesad enamiste küngaste ja puukändude äärde ja otsa, küngas sigineb kännust ja känd ärasurnud puust. Puuwaik nõrjus maa sisse, kus see aastale jooksul ära kiwistus. 

Ajaleht Olewik märgib veel, et uudised oli ära trükkinud ka ajaleht “Pribaltiski Listok”, kus nimetati Avinurme merevaiku küll Võru merevaiguks ja Madis Kuke nimeks oli trükitud Pukk.

Muuseas, merevaigu võime kanda staatilise elektri laengut on oma väike roll elektri ajaloos: kuna taolist jõudu täheldati esmakordselt merevaigu hõõrumisel, tuletati selle kreekakeelsest (ēlektron) ja ladinakeelsest (electrum) nimest ka sõna elekter – electricus ehk “nagu merevaik”. Eks seegi oli põhjus, miks merevaiku “nõiakiviks” peeti.