1863. aasta lõpus jõuavad siiamaile uudised, et kaks eestlast on Venemaa keistrilt auraha välja teeninud. Paar kohalikus ajakirjanduses avaldatud teadet on ka ainsad kättesaadavad infokillud selle sündmuse kohta ning suuremalt jaolt jääb meeste kangelastegu veel saladuseloori varju.

Esmalt avaldatakse uudis saksakeelses ajalehes Livländische Gouvernements-Zeitung (nr. 147) 20. detsembril 1863, seejärel, väikese viivitusega, jõuab teade järgmise aasta Perno Postimehe esimesse numbrisse, mis ilmus 1. jaanuaril. Pärnu Postimehe tähelepanu on mõistetav – oli ju üks tunnustatutest Pärnu mees. Ja teine mees oli Avinurmest.

Perno Postimehes kirjutatakse:

Mis kidowäärt, on kidowäärt ja sedda auustab üllem ja allam ja meie armolinne Keisri Herra ei jätta ka sesuggusid auustamatta, sest temma armolinne südda tuksub igga trui allama wasto nago omma lapse wasto. Kes hea tö peale ussinad ja seal, kus abbi tarwis on, mitte enne ei küssi, mis ma selle eest saan? neid ei unnusta ta ialgi. Kahhest sesuggusest mehhest, kes möllemad Eestimehhed, tahtsin ma tänna nattuke könnelda ja neid teistele nago märgiks ettepanna ja öölda: minne ja te nendasammoti! Need on nimmelt: Pernust Üllejöelt Hindrik Sillaots ja Awwinurme mees Jaan Karro, kes möllemad Keisri Herra polest höbbe aurahhad rinda sanud, mis nöbi aukus peawad kandma ja kus peal seisab: “Ellopeastmisse eest.” Noh, armad Eestiwennad, kas teie süddamed ei hüppa römo pärrast ja eks se põlle teile auuks, et Eesti kue al sesuggused süddamed tuksuwad, kes sedda Jummala kässo sonna põlle unnustanud: “Sa pead omma liggimest armastama, kui isseennast”, ehk: “Mis sa tahhad, et teised sulle tewad, sedda te ka teistele.” Minno südda on kül wägga römus, et Eestirahwa seas kedda ikka laidetakse sesuggusid mehhi olnud, kes Eestisuggule au tewad.

Uudislugu Perno Postimehes, nr. 1, 1. jaanuar 1864 (allikas: Digar)

Aumärgi andjaks oli Aleksander II, Vene keiser aastatel 1855–1881, kelle ametiaega jäid mitmed talurahva eluolu muutnud määrused ja seadused. Ehkki Eesti- ja Liivimaa aladel oli pärisorjus kaotatud juba 19. sajandi alguse talurahvaseadustega, siis 1861. aastasse jäi pärisorjuse kaotamine Venemaal. Siinmail kaotati 1863. aastal talupoegade liikuispiirang, mis neid seni oli paiksena hoidnud, 1868. aastal teoorius jne. Ent olulisemgi on Aleksander II poolt 1866. aastal vastu võetud Liivimaa vallakogukonna seadus, mis lõi aluse talukogukonna omavalitsuste, sh. Avinurme valla loomisele.

Venemaa keiser Alexander II (1818–1881) aastal 1873. (pilt veebist)

Vene valitsejate kombel jagada tunnustust väärivatel puhkudel aurahasid ja ordeneid on pika ajalooga. Medalisüsteemi algusajaks peetakse 15. sajandit ning alguses andis valitseja neid sõduritele peale olulisemaid sõjakäike. Hiljem hakati medaleid andma ka tsiviilisikutele erinerisuguste teenete ja märkimisväärsete tegude eest.

Üheks selliseks oli ka medal “Elupäästmise eest”, hõbedane auraha, mis oli kinnitatud (nagu Livländische Gouvernements-Zeitungis täpsustatakse) Vladimiri lindi külge. Viimane oli n-ö ordenilint värvikombinatsiooniga must-punane-must.

Tõenäolikult nägi see medal välja selline, nagu juuresoleval pildil: ühel pool keiser Aleksander II bareljeef ning teisel pool tekst “Elupäästmise eest”. Ilmselt käis medaliga kaasas ka vastavasisuline aukiri.

Seda, kelle elu päästmise eest Hindrik Sillaots ja Jaan Karro auraha said, ei ole teada. Igal juhul pidi see tegu olema piisavalt märkimisväärne, et keisri tähelepanu saada. Ent küllap on kusagil Venemaa arhiivides talletatud ka andmed keisri jagatud medalite ja ordenite kohta ning seal on ehk kunagi võimalik Jaan Karro kangelasteo kohta lähemat infot leida.

Aleksander II medal “Elupäästmise eest” – “ЗА СПАСЕНИЕ ПОГИБАВШИХ” (pilt internetist)

Kuid keeruline on ka aumedali võitnud Jaan Karrot identifitseerida, sest sellenimelisi oli toona Avinurme mõisavallas vähemalt neli – Mardi poeg Jaan (sünd. 1830) Vadil, Jaagu poeg Jaan (sünd. 1837) ning Jakobi poeg Jaan (sünd. 1848) Piilsis ning Juhani poeg Jaan (sünd. 1834) Kalmakülas. Oli ju toona kombeks panna lastele vanaisa või mõne vaarisa nimi ning nii said omale nime ‘Jaan Karro’ pea iga põlvkonna poeglaps ja pea igas külas, kuhu suguvõsa hargnes. Ning on ka võimalus, et elupäästja-Jaan viibis selle sündmuse ajal hoopis kodumõisast või kodumaaltki eemal.