Tänu Sonda-Mustvee raudtee ehitusele sai Avinurme alevi keskele suure liivaaugu, kuhu hiljem ehitati kooli staadion ning veel uuemal ajal discgolfi ala. Keeruline on ettegi kujutada, milline võis olla Avinurme enne seda, kui see mastaapne liivaauk alevisüdame omamoodi pooleks lõikas. Muidugi toona ei olnudki veel alevit ning liivaaugu kaldailgi oli hooneid küllaltki vähe. Aga millal ja miks see auk keset küla kaevati?
Raudtee rajamine oli ressursimahukas ettevõtmine. Rööbasteks kulus tuhandeid tonne terast, liipriteks kulus metsade viisi mände ning raudteetammi rajamiseks hoomamatul hulgal mulda, kruusa ja liiva. Liiv oli eriti väärtuslik ballast just siinkandi soistel aladel, kus rööbastealune pinnas vajas hädasti tugevdamist. Algse plaani järgi arvestati Sonda-Mustvee raudteele mulda 10 000 kantmeetrit kilomeetri kohta ja lisaks muldkeha peale kokku 107 523 kantmeetrit kruusa ballastiks. Kust selline kogus kruusa-liiva Sonda-Mustvee raudteetammi püstitamiseks saadi?
Raudtee-ehituse jaoks vajalikku ballasti hangiti esiti liini 7. km asuvast Hirmuse liivaaugust ning mängu tulid ka kõikvõimalikud teeäärsed metsaalused liivased alad.
Kuid 1925. aasta sügiseks olid Hirmuse liivaaugu tagavarad lõppemas. Pealegi on see jäänud trassi edenedes ka ehituskohtadest aina kaugemale, mis muutis liivaveo liivarongi väikeste veduritega kalliks. Ka metsaalused õhukesed liivakihid ei olnud ballastiks sobiva kvaliteediga, kõlvates pigem muldkeha ehitamiseks, ja olid samuti ammendumas. Olukord muutus nii kriitiliseks, et raudtee-ehitus jäi liivapuudusel toppama. Nii kirjutab Vabariigi Valitsus oma seletuskirjas, et tekkinud olukorras ..
on möödapääsemata vaja suuremat, sügavama kihi ja parema väärtusega liivaauku tööde jätkamiseks ja lõpuleviimiseks, ning edaspidiseks korrashoidmiseks. […] Ainukene koht, kus nõuetele vastavat puhasti materjaali tarvilikul määral oleks võimalus saada, on Avinurme metskonna metsaülema, asunikkude ja valla kasutada olevad krundid. (II Riigikogu IX istungjärkgu lisad, Lisa nr 49, 1925)
Teisisõnu oli vajaminev liiv maapõues peidus keset Avinurme, valla- ja koolimaja, meierei ja metskonna maja taga.
Liiva vedamiseks oli vaja ehitada plaanitava liivaaugu juurest raudteeni ka 1,7 km pikkude teeharu. Teeharu ja liivaaugu alla jäävatest maadest osa kuulus eraomanikele – Mäe talu (nr 220) ja kiriku maad –, ülejäänud olid riigimaad, täpsemalt endise Avinurme kroonumõisa maad, mis olid kooli ja mestaülema kruntideks antud, ent ka talumajapidamisteks ja muuks välja renditud.
Esmalt sõlmiti teeharu ja liivaaugu all jäävate maa omanike ja rentnikega maade kasutamiseks leping. Ent kuna nood ei olnud viimaks siiski nõus vajalikke maid harutee ja liivaaugu alla andma, ähvardas kogu raudteehitust liivapuudusel seismajäämine.
Nii otsustati 1925. aastal raudtee liivaaugu ja sellele juurdepääsemiseks vajaliku raudteeharu alla jäävad maad sundvõõrandada, maksta võõrandatud maade senistele omanikele tasu ning rentnikele kahjutasu kiirkorras tühistatud rendilepingute eest. Nimelt oleks rendilepingu järgi olnud riigil võimalik kogukonna hüvanguks rentnikelt maad ka ilma tasuta ära võtta, kuid selleks oleks pidanud neile kuus kuud ette teatama. See aga oleks tähendanud raudtee-ehituse seisakut kuni kevadeni ja valmimise venimist.
Sundvõõrandati ühtekokku järgmised maatükid:
- „Mäe nr. 220″ talu maast 327 m2 suurune maa-ala
- Avinurme evangeeliumi lutheruse koguduse maast 1025,4 m2 suurune maa-ala
- Endise kroonumõisale kuulunud maa-maadest kokku 39 515 m2 maid, mis varasemalt olid sel otstarbel rendile võetud:
- “Raja nr. 23” talu maast 1030,0 m2
- “Kubja nr. 24” talu maast 1034,0 m2
- “Lubjaahju nr. 25” talu maast 1125,0 m2
- “Sepa nr. 35” talu maast 4430,0 m2
- “Möldri nr. 36” talu maast 7670,0 m2
- Avinurme valla kooli maast 6445,0 m2
- Avinurme metskonna metsaülema kasutada olevast maast 17780,0 m2
“Sonda-Mustvee kitsarööpalise raudtee liivaaugu ja sellele juurdepääsu raudteeharu alla maa sundvõõrandamise seaduse” eelnõu läbis 23. oktoobril Riigikogus päevakorra esimeseks punktina esimese lugemise, 28. oktoobril teise lugemise ning 29. oktoobril kolmanda lugemise, misjärel sai see vastu võetud. (II Riigikogu IX istungjärgu protokoll nr. 265 (13), protokoll nr. 266 (14)) Seadus avaldati 6. novembri Riigi Teatajas.
1925. aasta 1. detsembri Päewaleht kirjutab:
Roopad on kuni Mustweeni maha pandud ja esialgne ühendus Mustweega awatud. Osa raudteest Sondast—Awinurmeni on täiesti walmis, kuna osa teest Awinurmest—Mustweeni weel ballasteerimata seisab. Talwe tulekuga ei saa ballasteervmise töid käesolewal aastal enam ette wõtta ja need tulewad tulewa kewade peale edasi lükata.
Paari kuune takistus töös tuli sellega, et Awinurme mehed keeldusid raudtee jaoks liiva andmast ja selleks tulid tarwilised maa-alad seadusandliselt wõõrandada, mis aega wõttis.
Regulaarne ühendus reisiseteweoks on olemas praegu juba Sonda—Awinurme wahel, kuna lähimal ajal ka Awinurme—Mustwee wahel rongid käima pannakse. Regulaarset ühendust siiski Awinurme—Mustwee wahele ei ole ballisteerimata tee tõttu wõimalik luua.
Nagu teada, siis Piilsi ja Mustvee jaamad avati ametlikult reisijate-, pagasi- ja kaubaveoks alles 9 kuud hiljem, 1. augustil 1926. Ent veel 1927. aasta mai lõpus täheldatakse, et augustis avati küll hädaliikumine, ent muldkeha lõplik valmimine toimub järk-järgult. Seejuures olla ka kõik seni trassile ehitatud 10 silda “hädasillad”, mis järk-järgult ümberehitamisele lähevad. Tööde ajatamise põhjused olid eelkõige rahalised. (Põhja Kodu, 31.05.1927)
Kusjuures kui Sondast Avinurmeni läbis raudtee peamiselt riigimetsasid, siis Avinurmest edasi läbis trass eramaid juba sagedamini. Tihti õnnestus omanikega raudtee alla jääva maa hinnas kokkuleppele jõuda, aga eriti Mustvee alevi aladel, kus inimestel maad niigi vähe, läks hinnakokkulepete saavutamine raskesti ning omanikud nõudsid seletuskirja järgi “ebanormaalsest kõrget hinda”.
Seetõttu tuli algatada uus sundvõõrandamise protsess maa õiglase hinna tagamiseks. 1927. aastal esitatakse eelnõu Viru- ja Tartumaal Sonda-Mustvee raudtee tarbeks koku 42 ha maade sundvõõrandamiseks (III RK protokollide lisad), mis 3. märtsil kolmanda lugemise järel vastu võetakse.
Avinurme liivaauk jäi aga kasutusse veel aastateks ehk aastakümneteks peale raudtee avamist. Liivarongid asendusid veoautodega, auk muutkui vaikselt kasvas, muutus avaramaks ja sügavamaks. 1970ndatel kooli staadioni jaoks kohta otsides avastati, et liivaauk on paisunud staadioni jaoks sobivatesse mõõtudesse. Kõrged ja järsud karjäärikaldad tasandati ning liivaauku rajati viisakate mõõtmetega sprodiväljak. Liivaaugu tagumine osa muutus servast prügiauguks ja kasvas vaikselt metsa, kuni seegi taasiseseisvumise järel ära korrastati ja samuti erinevateks sportlikeks tegevusteks avati. Liivaaugu kallastele on aja jooksul kerkinud nii uus koolimaja, spordihoone kui ka lasteaed, hulk korterelamuid ja eramuidki.
Keset Avinurme haigutav liivakarjäär muutus Avinurme elu nii iseenesestmõistetavaks osaks, et enam ei kujutaks alevikku selleta ettegi.
