JAAMAD JA JAAMAHOONED SONDA-AVINURME-MUSTVEE RAUDTEEL

JAAMAD

Sonda–Mustvee raudtee pikkuseks raporteeriti avamise järel 62 km ja lliini oli 16 jaama/peatumiskohta:

• SONDA JAAM (Pada/Erra vald, täna Lüganuse vald)
• Hirmuse peatus (Pada/Maidla/Lüganuse vald, u. 7. km)
• Sirtsi pooljaam (Pada/Maidla/Lüganuse vald, u. 10. km)
• Lümatu peatus (Pada/Maidla/Lüganuse vald, u. 13. km)
• Jõepere peatus (Roela/Vinni vald, u. 18. km)
• TUDU JAAM (Roela/Vinni vald, u. 23. km)
• Suigu pooljaam (Roela/Vinni vald, u. 29. km)
• Peresaare peatus (Paasvere/Tudulinna/Alutaguse vald, u. 32. km)
• Adomäe pooljaam (Paasvere/Tudulinna/Alutaguse vald, u. 36. km)
• Lippoja peatus (Paasvere/Tudulinna/Alutaguse vald, u. 37. km)
• Punasoo peatus (Paasvere/Tudulinna/Alutaguse vald, u. 38. km)
• Muru peatus (Avinurme/Mustvee vald, u. u. 42. km)
• AVINURME JAAM (Avinurme/Mustvee vald, u. 46. km)
• Kõrve peatus (Avinurme/Mustvee vald, u. 52. km)
• Piilsi pooljaam (Avinurme/Mustvee vald, u. 54. km)
• MUSTVEE JAAM (Mustvee alev/Mustvee vald, u. 61. km)

JAAMAHOONED

Sonda-Mustvee liinil oli jaamu-peatuskohti palju – u. 62 km pikkusel liinil 16 ehk ümarguselt jaam iga 4 km järel. Ent enamik neist oli hoonestamata või tagasihoidliku hoonestusega. Liini valmimisel olid jaamahooned olemas Sondas ja Tudus ning ilmselt ka Lümatul, Teedeministeerium otsustas ehitada uued jaamad ja raudteeteenijate elumajad ka Avinurme ja Peressaarde². Avamise järel teavitati, et ehitamisel oli Avinurme ja Mustvee jaamad, mis loodeti samal aastal valmis saada.

Nii kirjutatakse 1932. aastal ühes reisikirjas:³

Waatled maastikku — igav, igav… Aina soine wõsastik, mets, soo; vaid üksikud harvad inimelamud… Rong peatub tihti, sest jaamasid on palju. Sageli ei kujuta viimane endast muud kui tee ääre püstitatud tulpe vastava nimetusega, ja — “jaam”. 

Kiita ei saa liin jaamahoonete osas ka hiljem. Nii näiteks kirjutatab 1951. aasta Eesti Raudteelane, et Sonda-Mustvee raudteel koheldakse reisijaid halvasti⁴:

Muru, Kõrve, Lippoja ja Suigu jaamas seisavad vaid postid, millised tähistavad rongide peatumiskohta. Siin pole reisijate platvorme, katusealuseid ega pinke. Punasoo, Jõepere, Sirtsi vaksalihooned on valgustamata, akendeta ja usteta. Adomäel on aga ruum juba pooleldi kokku varisenud. Avinurme, Tudu, Mustvee vaksaliruumid on remontimata. Ahjud ja seinad on parandamata, laed mustad, sisustus puudulik. Tudu vaksali endine ooteruum on muudetud jaamakorraldaja ruumiks. Teises toas asub jaamaülem, kuna reisijate ooteruum on viidud üle väikesesse läbikäidavasse esikusse. Jaama ümbruse territoorium on ebasanitaarses seisukorras, halvasti valgustatud.

Sonda jaam on ka Sonda-Mustvee liini vanimad. Esimene jaamahoone rajati sinna juba 1890. aastail Tallinn–Narva laiarööpmelise raudtee ehk Balti raudtee jaoks, aga see asus teises kohas. Hoone hävines 1930ndatel.

1870. aastal avatud Balti raudtee jaoks loodi Eesti alale ka raudteehoonete ansambli süsteem. Jaamu oli 5 klassi, mis jaotusid suuresti vastavalt nende asukohale. Jaamahoonete puhul määras klass ära suuruse, ruumide jaotuse, sisustuse jmt. I klassi jaamahoone oli üksnes Tallinnas, II klassi hooned olid kivist keskosaga puust hooned, nt Tartus (valmis 1876) ja Haapsalus (valmis 1907). Mõlemad on muinsuskaitse all. Sondas oli madalama, ilmselt V klassi jaam.

Kui Balti raudtee 1893. aastal riigistati, asuti ka jaamahooneid uuendama.

1897. aastal valmis uue tüüpprojekti järgi uus jaamahoone, millest sai laia- ja kitsarööpmelistele raudteedele ühine jaam. See hoone asus juba samal kohal, kus hilisem kivist jaamahoone.

Uus, järjekorras teine jaamahoone oli väiksem, ent ka seda historitsistlikus stiilis puust jaamahoonet kaunistasid lopsakad puitpitsid. Sama tüüpprojekti järgi valmis ka Lagedi jaamahoone (vt RdtM Ff 900) ja Tallinnas Ülemiste (vt ERM Fk 3075:145) jaamahoone.

See jaamahoone sai Sonda–Mustvee kitsarööpmelise liini rajamise puhul 1926. a. märgatavalt ümber ehitatud. Hoonet laiendati veel ka 1933. aastal. Nende laienduste käigus lisati sinna ruumid postkontori ja söögikoha (nn einelaua) jaoks. Liini avamise ajaks oli valmis ehitatud ka veduridepoo ja teenijate elumaja.

Liini 7. kilomeetrile (täpsemlt 7,1) jäänud Hirmuse peatuse koht asub täna Soonurme külas, Lüganuse vallas. Toona hakati jaama ümber tekkinud asulat nimetama Hirmuse asunduseks, mis oli Hirmuse külast paar kilomeetrit eemal.

Peatuskohas oli kaks teed ja kuuri meenutav palkidest ootepaviljon.⁷ Jaama lähedalt läks harutee Hirmuse liivaaugu juurde.

Tehnilises vaates oli jaam suletud rongide vahetuseks, ent vajadusel avatav. Kaubanduse alal oli see mittetariifijaamana avatud reisijate veoks, piletite müügiga rongis (MrR) ning pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks rongis peatuse ajal (MpvR).

Sirtsi teivasjaamas (täna Lüganuse vallas), mis asus liini 10. kilomeetril (täpsemalt 10,17), oli kaks teed ja üks tupiktee metsamaterjalide laadimiseks.

Jaamahoonet seal ei olnud, üksnes Nõukogude okupatsiooni esimesel, 1940. aastal ehitatud ootepaviljon. ⁸

Sirtsi pooljaam oli kaubanduse alal mittetariifijaamana avatud reisijate veoks, piletite müügiga rongis (MrR) ning pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks rongis peatuse ajal (MpvR)ja tariifijaamana avatud 5-, 10- ja 15-t. saadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks (telliskivide ning metsamaterjalide vastuvõtmiseks ja liiva veoks, Tk5). Tehniliselt oli jaam suletud rongide vahetuseks, ent vajadusel avatav.

Lümatu jaam, mis jäi liini 13. kilomeetrile (täpsemalt 13,32, täna Lüganuse vallas), jäi ajaloolisest Lümatu külast läände ja oli üks suurematest metsalaadimise jaamadest liinil. Seal oli 2 jaamateed ja jaamahoone, kus elasid raudteetöölised. Jaamast said alguse ka kaks metsaveo haruteed, esimene (liini 13,16. kilomeetril) pikkusega 2,8 km suunaga läände ja teine (liini 13,47. km-l) pikkusega 3,2 km suunaga itta⁹ (Veneoja laoplatsile).

Lümatu oli algselt tariifjaamana avatud reisijate veoks (Tr) ning 5-, 10- ja 15-t. saadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks (Tk5) ning mittetariifijaamana pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks rongis peatuse ajal (MbvR). Hiljem oli see reisijateveo osas sarnaselt enamikele teistele liini jaamadele mittetariifijaamana avatud reisijate veoks piletimüügiga rongis (MrR). Tehniliselt oli jaam suletud rongide vahetuseks, ent vajadusel avatav.

Algselt, enne liini riigistamist ja väljaehitamist oligi Sonda metsaveo raudtee u. 17 kilomeetrine, Jõepereni. Sonda-Mustvee liini valmimisel oli täna Kaukvere külas asuv Jõepere peatuskoht liini 18. kilomeetril (täpsemalt 17,9) ja seal oli kaks jaamateed.¹⁰

Ka Jõepere jaam oli mittetariifijaamana avatud reisijate veoks, piletite müügiga rongis (MrR) ning pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks rongis peatuse ajal (MpvR)ja tariifijaamana avatud 5-, 10- ja 15-t. saadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks (telliskivide ning metsamaterjalide vastuvõtmiseks ja liiva veoks, Tk5). Tehniliselt oli jaam suletud rongide vahetuseks, ent vajadusel avatav.

Hoonestuse kohta info puudub.

Täna jääb Jõepere peatuskoht Vinni valda.

Tudu jaama piirasid mõlemast suunast semaforid, jaamas oli neli teed ja kolm tupikteed ning sealt sai alguse ka üks metsaveo harutee. Auruveduritele oli kaevu juures pulsomeeter (auru jõul töötav veepump).¹¹

Tudu oli tariifjaam, mis oli avatud kõikideks kaubanduslikeks tegevusteks ning tehniliselt oli see avatud kõigiks rongidega seotud operatsioonideks.

Suigu küla idaserval (täna Vinni vallas, liini 28,6. km) asunud Suigu pooljaamas oli kaks jaamateed ja puidust jaamabarakk.¹²

Suigu pooljaam oli mittetariifijaamana avatud reisijate veoks, piletite müügiga rongis (MrR) ning pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks rongis peatuse ajal (MpvR) ja tariifijaamana avatud 5-, 10- ja 15-t. saadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks (Tk5). Tehniliselt oli jaam suletud rongide vahetuseks, ent vajadusel avatav.

Kohalikud on jaama kirjeldanud:

Suigus oli teivasjaam, oli üks kolme meetri kõrgune metallpost ja selle külge oli kinnitatud metallist silt ‘Siugu’ nimetusega. Oli ka väike ehitis, kaks korda seitse meetrit, kus rongi ootajad said tuule ja vihma varju. Teisel pool raudteed oli metsatööliste barakk. See on tänaseks täielikult hävinud ja võssa kasvanud.¹³

Peressaares (ka Peresaare, täna Alutaguse vallas) oli enne raudtee tulekut ja asunduse rajamist olnud kaks talu, mis jäid raudteest idapoole: metsavahi maja ja renditalu. Jüri Parijõgi kirjutab 1937. aastal oma matkapäevikus:¹⁴

Enne Sonda—Mustvee raudtee ehitamist ja praeguse asunduse rajamist on siin Peresaare metsades olnud ainult kaks metsatalu, Küüska, praeguse Aadumäe jaama läheduses, ja Kopliku, viis kilomeetrit eemal, praeguse Peresaare jaama juures. Siin oli ka metsavahikoht. Mõlemad talud olid enne raudteed tüüpilised metsatalud, kust väljapääs oli võimalik ainult talveti. Kevadised metsadeveed ujutasid kogu laane üle ja ulatusid õuedegi alla, siis ei olnud väljapääsule mõeldagi.

Siis aga rajati Sonda-Musvee raudtee ning 1933. aastal otsustati sinna rajada asundus ning sellega koos ka Oonurme-Peressaare maantee. Asunduse rajamiseks loodi sinna esmalt vangilaager (nimetatud ka nii Peressaare kui ka Adomäe vangilaagriks) ning asundus koos teede ja kuivenduskraavidega rajati vangide tööga.

1951. aastal olla asunduses olnud olnud juba 116 talu.

Sonda-Mustvee raudtee 32. kilomeetril (täpsemalt 32,05) asunud Peressaare jaamas oli kaks teed. Jaamast kilomeetri jagu edasi oli itta suunduv metsaveo harutee (3,5 km).

Heiki Muda andmetel seal jaamahoonet ei olnud, sellena kasutati üht vana neljateljelise kaubavaguni kere.¹⁵

1935. aastal kirjeldatakse:¹⁶

Toome näite kas wõi Peresaare asundusest. Sonda-Mustwee raudtee ääres paljudes kohtades on jaamahooned “tulba otsas”, s. t jaamahoonet polegi, on waid tulp jaama nimetusega. Samasugune on ka Peresaares.

EKI kohanimekartoteegi andmetel oli Peressaares raudteest läänepool jaam ja pood.¹⁷ Jaamaks nimetati ka raudteeäärset raudteetööliste elamut.

Peressaare jaam oli mittetariifijaamana avatud reisijate veoks, piletite müügiga rongis (MrR) ning pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks rongis peatuse ajal (MpvR) ja tariifijaamana avatud 5-, 10- ja 15-t. saadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks (Tk5). Tehniliselt oli jaam suletud rongide vahetuseks, ent vajadusel avatav.

Aadumäe soo lähedal asuva Adomäe teivasjaama (liini 36,2. km) juures oli enne jaama rajamist üks metsatööliste maja, ent pärast raudtee tulekut rajati sinna Aadumäe/Adomäe küla/asundus. Täna on jaam Paasvere all (Vinni vald).

Jaama on nimetatud Adomäe, Aadumäe, ent ka Adumäe jaamaks.²⁰ Kusjuures toonased keeleteadlased pidasid Adomäed vastuvõetamatuks, eelistades Aadumäed. Trükisõnas jäi valdavaks siiski esimene nimekuju.

Raudtee jõudis Adomäeni 1925. aastal ning Sonda-Adomäe lõigul avati reisijatevedu kauba- ja töörongidega 1925. aasta 15. veebruaril.²¹

Kaubanduse alal oli jaam mittetariifjaamana avatud reisijate veoks piletite müügiga rongis (MrR) ning pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks rongis peatuse ajal (MpvR). Tehnilises vaates oli jaam on suletud kõikideks rongidega seotud operatsioonideks.

Adomäe oli peamine metsaveo sõlmjaam. Jaamas oli kaks jaamateed, lisaks tupiktee metsamaterjalide laadimiseks. Jaama lähedalt (36,4 km) algas 4,5 km pikkune metsaveo harutee, mille teetamm on tänaseni aimatav.²²

Jaamahoonet Adomäel ei olnud, aga oli ka väike palkidest majake metsaveo korraldamiseks.²²

Peressaare asudnude osana kavandati Adomäe jaama juurde Adomäe aleviku rajamist 12 nn. alevikukrundiga – arstile, veterinaarile ja ämmaemandale, samuti piirkonna teemeistrile ja konstaablile.¹⁸ Alevi alale kavandati ka koolimaja, kauplus, piimaühing, savitööstus jm “ühistegelised asutused”.²⁵

“Adomäe alevikust” pidi saama Peressaare asunduste keskus, kuhu rajati 1935. aastal ka 7 km pikkune “Oonurme-Adomäe esimese klassi maantee”. Enne maantee rajamist oli raudtee ainus ühendustee, mis sel piirkonnal muu maailmaga oli. Paar aastat hiljem hakati rajama teeühendust Adomäe jaama ja Paasvere vahele.²⁶

Ent hiljem hakati kogu seda uusasunduse ala nimetama Peressaareks, sh Peressaare koolimaja, ning Adomäe jäi peamiselt jaamanimeks, ehkki puhuti ka täpsustati elukohana Peressaare, Adomäe.

Lippoja jaam asus liini 37. kilomeetril (täpsemalt 37,1). Tänaseks on see Paasvere all.

Jaamas oli lisaks peateele ka tupiktee metsamaterjalide väljaveoks.²⁷ Kiissa alla, nn Kiissa laoplatsile viiva harutee pikkus oli u. 2 km.

Jaamahoonet Lippojal ei olnud. Tehnilises ja kaubanduslikus vaates oli jaam Adomäega sama tüüpi.

Kohalikud rääkisid 1951. a., et Lippojal on läänepool raudteed vanad barakid – 1 barakk Eesti ajast, 2 sakslaste tehtud. Lisaks 2 (elu)maja ja eestiaegne saun. Samuti tegutses seal Hilda Martseni pood. Eesti ajal olla seal olnud vangilaager “Eesti Siber”²⁸ .

Lippoja oli üks põhilisi metsatööliste elukohti. 1937. aasta Esmaspäev kirjeldab Lippoja barakke, kus metsatöölised elutsevad:²⁹

 Lippoja barakk on suur palkehitus, mis koosneb waheseinaga lahutatud kahest poolest. Kummaski otsas on kaks tuba ja köök, millest lõwiosa wõlab oma alla hiigla-pliit, kus töölised keedawad süüa. Tubade sisustus on enam kui lihtne: seina ääres kahekordsed magamislawad, kus mehed magawad külg külje wastas. Abielulised on eraldanud end nurkadesse. Millist kodu kultuuri nad siin harrastada saawad, seda taipab igaüks kohapeal olukorda oma silmaga nägematagi. Suwel on Lippoja barakis alaliselt 20 inimest, taiwel wahete-wahel aga kuni 100.

Barakkide ustele on kinnitatud ehituste kasutamise kord. Nii wõimad siin ööbida ainult riigi töödel täitvad töölised, kes peawad oma nime kandma majaraamatusse. Igal barakil on majawanem, kes on wastutaw hoonetes walitsema korra eest.

Tegelikult kasutab talwel barakke ajutiseks ööbimiseks ka palju läbirändajaid töölisi. Barakis ööbimise eest midagi maksta ei tule, mis ongi ahwatlenud paljusid isikuid ja perekondi jääma siia alaliselt elama.

Barakkide huwitamamaks elanikuks on hiinlane Hiina-Jüri. Mees elab praegu Lippoja barakis, kust ta sinise riidega kaetud sirmiga eraldas üldruumist nurgakese, mida tööliste keskel kutsutakse “hiina saatkonnaks”. Hiinlane jäi Eestisse sõjapõgenikuna ja elatab end nüüd metsatöödega. Mees on pika Eestis elamise aja jooksul õppinud selgeks eesti keele ja on tuntud üsna korraliku töömehena.

Muru (kirjapildis puhuti ka Murru) peatuskoht, mis asus liini 42. kilomeetril (täpsemalt 42,34), oli esimene end. Avinurme valla, tänase Mustvee valla maal asunud jaam Sonda–Mustvee raudteel. Toona asus jaam kolme küla – Tölga, Laurissaare ning Kirbu vahealale. Täna on nad kõik Paadenurme küla all.

Muru peatuskohas oli 2 teed. Muru ja Avinurme jaama vahelt algasid kaks 3 km pikkust metsaveo haruteed.³⁰

Muru oli mittetariifjaam, mille kaubanduslike tegevuste hulka kuulus reisijate vedu piletimüügiga rongis (MrR, hiljem TrR), MbvR (pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmine ja väljaandmine rongis peatuse ajal) ja tariifijaam tegevuseks Tk5 (5-, 10- ja 15-t. saadetiste vastuvõtmine ja väljaandmine). Tehniliselt oli jaam suletud rongide vahetuseks, ent vajadusel avatav.

Jaama lähedal on ka mõned pommiaugud, mille jätsid vene pomitajad ilmselt 1944. aastal.

1937. aastal kirjutatakse Maa Hääles raudtee mõjust:³¹

Muru jaam Sonda-Mustwee raudteel asetseb Awinurme alewikust 5 km kaugusel olewas “metsanurgas”, mille moodustamad 3 küla. Aastat 15 tagasi oli siin otse paradiislikult waikne ja rahulik nii heas kui ka halwas mõttes. Raudtee tõi palju kära ja müra sesse waikusse, aga ta tõi ka elu ja hoogu ning lõi hõlpsa ühenduse muu maailmaga. Kolm metsanurgaküla elasid läbi suure murrangu moodsa aja eluwiiside suunas ja omandasid kiiresti wajalikud uued harjumused. 

Raudtee jõudis Avinurme juba 1925. aastal, enne terve liini ametlikku avamist, ning pärast Avinurme–Mustvee lõigu sulgemist 1968. aastal sai Avinurmest raudteeliini lõppjaam. 

Avinurme jaam asus liini 46. kilomeetril (täpsemalt 46,2) ja oli Sonda-Mustvee liini üks suurematest jaamadest.

Avinurmes oli 4 jaamateed ja 1 tupiktee kaubaaida juures, lisaks harutee liivakarjäärini (tänane staadion). Auruveduritele oli kaevu juures pulsomeeter (auru jõul töötav veepump). Jaama piirasid semaforid.³²

Avinurme oli tariifjaam, mis oli avatud kõikideks kaubanduslikeks tegevusteks ning tehniliselt oli see avatud kõigiks rongidega seotud operatsioonideks.

Avinurme jaamaümbruse aleviku põletasid hävituspataljoni-mehed maatasa. Postkontor, jaamahoone, võõrastemaja, neli kauplust, jahu- ja saeveski ning terve rida eramaju — kõik need viimastel aastatel püstitatud hooned langesid tuleroaks. Suuremaks kahjusaajaks oli praegune vallavanem Ansip, kellel hävines peale veski ja tööstuse ka suuremal hulgal toormaterjali. Töösturi ema, kes oli rüüstamiste ajaks jäänud koju, leiti hiljem tuhahunnikult põlenuna. 

Aasta on nüüd sellest hävitustööst möödunud ja Avinurme on hakanud end jälle tuhast üles ehitama. Kümmekond hoonet on viidud katuse alla ning mõnes elavad inimesed juba seeski. „Tuleval sügisel on kõik nagu ennegi”, ütlevad Avinurme mehed ise, ja selles ei maksa vist ka kahelda. Alutaguse nägi raskeid päevi, kuid visa töö tulemusena kerkib jälle uus elu. Ja võibolla parem ja karmimgi kui enne.

Kõrve peatuskoht oli liini 51. kilomeetril (täpsemalt 51,1). Peatuskohas oli lisaks peateele ka tupiktee.³⁴

Hoonestuse kohta info puudub.

Tegevuselt oli jaam Adomäe ja Lippoja jaamadega sama tüüpi: kaubanduse alal oli see mittetariifjaamana avatud reisijate veoks piletite müügiga rongis (MrR) ning pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ja väljaandmiseks rongis peatuse ajal (MpvR). Tehnilises vaates oli jaam on suletud kõikideks rongidega seotud operatsioonideks.

Jaam suleti 1968. aastal Avinurme-Mustvee lõigu sulgemise järel.

Piilsi pooljaam asus liini 53,5ndal kilomeetril. Jaamas oli 1 harutee (rajati 1929).

Piilsi oli mittetariifjaam, mille kaubanduslike tegevuste hulka kuulus reisijate vedu piletimüügiga rongis (MrR ), pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmine ja väljaandmine rongis peatuse ajal (MbvR) ja tariifijaamana 5-, 10- ja 15-t. saadetiste vastuvõtmine ja väljaandmine (Tk5). Tehniliselt oli jaam suletud rongide vahetuseks, ent vajadusel avatav.

1933. aasta 13. aprilli Riigi Teatajas kirjutatakse:³⁵

Raudteede seaduse § 4 (RT 22–1931). . I. Riigiraudteede jaamade nimekiri ja jaamadevaheliste kauguste tabelid (Üldise kaubaveotariifi nr. 66 IV osa, RT 100–1928) muudetakse järgmiselt : „Piilsi“ jaam lugeda avatuks tariifjaamana reisijate veoks, piletite müügiga rongis, kui ka telliskivide ning metsamaterjalide vastuvõtmiseks ja liiva veoks 5-, 10- ja 15-t. saadetistena ja mittetariifjaamana pagasi ja väikesaadetiste vastuvõtmiseks ning väljaandmiseks rongi peatuse ajal. Selle põhjal jaamade nimekirjas ja kaugustabelis XII (järjekorra nr. 15) „Piilsi“ jaama nimetuse järel kustutatakse „MrR“ ja asemele kirjutatakse „TrR“.

Algselt oli Piilsi jaam u. 50 meetrit Mustvee pool ja jaamas oli tsaariaegne laiarööpmeline reisivagun, kus elasid raudteetöölised.³⁶ Vagun jäigi raudtee äärde seisma. See lagunev vagun võis pärineda Paldiski–Tallinn–Gatshina laiarööpmelise raudtee algusaastatest, s.o. 19. sajandi lõpust, ja olla Eesti vanim säilinud vaguni.³⁷ 

1940. aastal kirjeldatakse Piilsi jaamahoonet Uudislehe veergudel:⁴⁰

Piilsi raudteejaam on nägus, moodne kiwiehitus ooteruumiga reisijatele ning korteritega raudteelastele. Sinna jõudes puudub weerand tundi rongi wäljumisest Sonda suunas, kuid piletikassa on suletud. Läbi klaasruudu pilku kassaruumi heites selgub, et seal pole üldse mingit sisustust peale kahe jalgratta.

Piilsist pärit Linda Kivisild on Vooremaa veergudel meenutanud:⁴¹

Jaamahoones oli neli korterit, piletikassa ja ooteruum. Maja all oli ruumikas kelder kartulite ja muu vajaliku paigutamiseks ning avar katusealune pesu kuivatamiseks. Maja kõrval oli pumbakaevja lähedal ühissaun.

Jaamahoone ümbrus oli alati korras ja hooldatud, hoonet kaunistasid sirelid, vahtrad, kastanid, õunaaed. Igal perel oli aiamaa ja kartulipõld, puukuur ja loomalaut.

Kultuurimälestiste registri alusuuringute telgijad kirjeldavad hoonet 2008. aastal:⁴²

Minimalistliku ja ratsionaalse vormikeelega 2-kordne madala kelpkatusega sümmeetrilise lahendusega hoone, mille keskteljel paiknev sissepääsu osa seinapinnast eendub. Erandlik on seinte telliselaotis, mis moodustab rombilise mustri. Maja nurki ja avasid rõhutavad tellisraamistused. Horisontaalset aktsenti loovad terrasiitkrohvräästad ja rõhtsad ärklilahendus. 

Mustvee oli tariifjaam, mis oli avatud kõikideks kaubanduslikeks tegevusteks ning tehniliselt oli see avatud kõigiks rongidega seotud operatsioonideks.

Enne Sonda-Mustvee raudteeliini avamist oli Mustveel bussiühendus Jõgeva ja Rakke raudteejaamade ja Tartuga (Tartu–Mustvee-Lohusuu liin) ning Peipsil sõitis Tartu–Mustvee–Vasknarva laevaliin (suvel).