LAUDNÕUDE VITSUTAMISEST

‹‹Mes mees sest suab, ei oska pütile witsagi peale panna.››

Anumapuudest kirjutades sai ära märgitud, et Avinurmes olid peamisteks vitsapuudeks paju, kask ja kuusk:

Pange, kapa, tünnide jne. witsadeks loetakse pajut kõige otsitawamaks, wiimane paindub hästi ja riistale pandult hoidub kaua walge. Hääd on wahtra witsad, kuna kaske ja kuuske, millede häädus teises järjekorras, ka palju tarwitatakse. (A.B. 1922)

Ent Johannes Kõre (Kõrve Tolmumetsa talust) sõnas (1947):

Vitsa tehasse igast puust: kuusest, kasest, pajust, tuomikast, pihlakast. Lepast tehasse ka, aga see ei kesta, ta on rabe, läheb ruttu katki.

Viires lisab, et väikese nõu vitsaks peeti kõige sobivamaks kadakat ja sarapuud, aga eelmainitud toominga, pihlaka, paju kõrval kasutati saartel ka tamme. Ent kuna paremaid vitsapuid leidus Avinurme kandis võrdlemisi vähe, kasutati siin valdavalt kuusest ja kasest vitsasid. Nii oli Madis Mänd (Karusoo Kopli talust) rääkinud (1947):

Ennevanast käidi Mustvee metsast toomika vitsu toomas. Täma on sitke. Kasevits raibe on rabe.

Kuusk oligi kõige tavalisemaks vitsapuuks, eriti just suuremate nõude puhul, nii Eestis kui ka mujal Põhja-Euroopas. Vitsa tehti nii noortest kuuskedest kui ka kuuseoksadest.

Kuid kõige paremaks – rauast tugevamaks ja ka mädanemiskindlaks – peeti kuuselülist jämedaid vitsu. Lüliks nimetatakse äärmiselt tihedat ja kõva, punaka värvitooniga vaigurikast puitu, mis kasvab kõvera noore kuuse või kuuseoksa kumerale välisküljele. Selliseid kuuski leidus vanade metsade all, ent kui looduslikke kõverpuid väheks jäi, hakkasid nõumeistrid neid ise kasvatama. Selleks tallati noor, umbes inimesekõrgune kuusk metsa all juurelt ning lasti tal 2–3 aastat kõverdi kasvada, mispuhul tal kasvas vastu maad olevale kumerale välisküljele vaigurikas lülipuit.

Ent heade kuusevitsade puudusel kasutati Avinurmes, samuti ka Nõva puutööstuses, kaske, mida üldiselt vitsapuuna kõrgelt ei hinnatud, sest see oli hapram ja pehkis kiiresti ära.

Samas Jakob Raud (Adraku Raua talust) ütles vaadi tegemist kirjeldades (1947), et vaadi vitsad tehti enamasti pajust.

Kunda ja Aseri tsemendivabrikute rajamise järel muutus tsemenditünnidele vitsade valmistamine Avinurmes eraldi tööstusharuks, ent vitsasid toodeti ka meiereides tarvitatavatele võitünnidele. Tsemenditünnidele tehti vitsad just kasest ning neid, koorimata vitsasid nimetati “mustadeks vitsadeks”, võitünnide kooritud ja hoolikalt töödeldud nn “valged vitsad” valmistati pajust.

20. sajandi alguses, mil vitsade tootmine sai Avinurmes eraldi tööndusharuks, muutus vitsapuude liiga aeglane juurdekasv suuremaks probleemiks ning avinurmikud käisid puhuti üsna kaugelt, Tartumaa Laeva metskonnast ja Viljandimaaltki vitsapuid hankimas. Tsemenditünnidele vitsade tootmine lõppes 1930ndatel, kui vabrikud läksid tsemendi pakkimisel üle paberkottidele.

Erandlikuks vitsa tüübiks on ka saare-, tamme- või haavalaastust valmistatud vitsad, mida saab aga kasutada üksnes silindriliste nõude, näiteks lähkrite puhul. Laastust vitsad kinnitatakse lukkseosega (ühes otsas on auk, millest vitsa küüs läbi topitakse).

Leht- ja okaspuust vitsade puhul oli olulisi erinevusi nii materjali varumisel kui ka töötlemisel.

Kuna kõik lehtpuuvitsad kooritakse, siis kogutakse neid suvel, mil puudel on koor lahti. Kõre Johannes on öelnud:

Kevade, kui kuor lahti lähäb, siis tuleb kõhe akata lehtpuid tuoma. Enambjaou voatab ikke, et sileda sileda õksa soab. Suurele riistale ei soa peris siledat, sel on ikke omajaou sies õksu külles.

Ent kasevitsu saab koguda üksnes varakevadel, kohe kui koor lahti läheb ja enne kui puu “mähka läheb”, sest siis muutub puu rabedaks ja murdub kergesti.

Pajuvitsu on võimalik koguda ka talvel, sest koort on võimalik paaritunnise aurutamisega lahti hautada. Vanemal ajal kuumutati koort lahti ahjus.

Kuusevitsu saab koguda aastaringselt, aga kõige parem on seda teha siiski talvel.

Mõned vanemad mehed pidasid ka vitsapuu hankimisel kinni vanast tarkusest, et okaspuud tuleb lõigata noore, lehtpuud vana kuu ajal.

Materjali valikul tuli silmas pidada, et suurema nõu vitsa jämeduseks on u. 1 toll ehk 2,5 cm, samas kui väiksema nõu vits võis ka u. poole sentimeetri jämedune olla.

Vitsa (ette)valmistamise sammudeks on vitsa koorimine, lõhestamine, vestmine, painutamine, kesanemine, leotamine ning viimaks küünte sisselõikamine. See, millises järjekorras ja millised sammud vajalikud olid, sõltub nii vitsa materjalist, suurusest kui ka tarvitamise ajast.

Tavaliselt saab igast vitsapuust lõhestamise teel kaks vitsa. Enne lõhestamist lehtpuuvitsad kooritakse, sest muidu hakkavad nad koore all kiiresti pehkima. Lisaks lööks (kase)vitsal koor hiljem lahti ning hakkab “lipendama ja tolgendama”. Ent kuusevitsasid tavaliselt ei koorita, sest kooritud kuusevits võib painutamisel oksakohtadest kergesti murduda. Kui neid siiski koorida soovitakse, siis tuleks neid enne ahjus hautada, et puu paindlikumaks muutuks.

Kõre Johannes seletas:

Kevade ikke kuorime, kuivatame ära, et vihma ei soa, paneme niskese varju alla, kos vihma piale ei sada. Talvel siis tuome, leutame ära. Ega talvel iga kõrd vett õle, siis paneme lumme, vai vahel vett piale ja lumme. […] Aga kuusepuud ei kuorita, see see käib niisama.

Lõhestamist alustatakse ladvaotsast. Peenemat vitsa lõhestatakse noa abil, suuremat kirvega ning kui ots on lahti, siis (lehtpuu puhul) tõmmatakse vitsapuu käega lõhki. Selleks pannakse üks haru jalge alla ja tõmatakse vits lõpuni pooleks.

Endisel ajal aeti suuremad kuusevitsad juba metsas kirvega lõhki, tüveotsa vastu puud toetades. Nii sai kohe välja selgitada, kas puu jookseb ilusti või on keerd, ning vitsaks sobimatu materjal metsa maha jätta.

Lehtpuuvitsad seoti lõhestamise järel kimpu ja jäesti (sirgena) ulu alla või lakka kesanema, sest erinevalt kuusevitsast ei saa neid toorelt kasutada. Lehtpuu on pehme ja küüned, millega vits nõu peal kokku seotakse, läheksid pealelöömisel katki.

Lõhestatud vits vestetakse enne nõule panemist seestpoolt siledaks. Vitsasid võis siledaks vesta ka toorelt, aga kesavitsu ehk kesanenud vitsu tuleb enne leiges vees leotada (kasevistasid 3–4 tundi, teisi kauem).

Peenemad vitsad silutakse põlve peal noaga siledaks. Jämedamate vitsade jaoks kasutati Avinurmes vitsajäri (ehk vitsavestmise järis), mille peal vitsad liimeistriga (niirmeistriga) siledaks vesteti. Vitsajäril on kaldpind, millele vits pingile kinnitatud peaga (pääga) kolgi abil tallalauaga kinni pressitakse, et oleks võimalik kahe käega liimeistriga töötada. Nii öeldi, et “vits vestetakse järi vahel ära” ning peaga kolki nimetati siinkandis ka klopiks.

Kuuselülist vitsasid töödeldi pisut teisiti. Nende puhul sai ühest puust ühe vitsa: lõhestada neid ei saanud ning vitsaks kasutati üksnes vaigust välispoolt, sisemine pool vesteti kirvega ära. Lülipuust vitsa sai nõule peale panna üksnes peale kuumutamist, sest kuumana oli see pehme, jahtudes läks aga kergesti katki. Vitsa hautati reheahjus või kerisel, vahel ka saunaleilis, ent sageli ka õues lõkkesüte sees. Kuumuse toimel tõmbus lülivits ka ise kõveraks.

Siledaks vestetud vitsad painutatakse otsad vaheliti võrusse. Peenemad vitsad painutatakse põlve taga, jämedamad vitsajäri pea ümber, ent põhimõtteliselt saab vitsa painutada mistahes ümara nõu või paku ümber. Tugevamate vitsade painutamiseks kasutasid mõned vanemad meistrid ka küljehambaga või nelinurkse avaga kõverat vitsapainikut (avinurme keeles vitsapaenik ehk kulgu) – puust tehtud pesukurikalaadset kõverat tööriista, mille peal vits sammhaaval läbi painutati.

Võrus kuusevitsad pandi parsile rongis (üksteise peale) kuivama. Kuusevitsad võivad enne tarvitamisele võtmist vajadusel aastaid sel moel võrus seista. Samas aga märkis Madis Mänd, et kuusevitsad tuleks kohe metsast toomise järel peale panna:

muidu kesaneb nii ära, et leuta kui palju tahad, ta enam ei paenu.

Toorena peale panemisel tuleb vits jätta nõu ümber võrdlemisi lõdvalt, sest kuusevits tõmbub kuivades kokku ja võib küüne katki tõmmata.

Teistmoodi talitati aga tsemenditünnide vitsadega, mida valmistati eranditult koorimata kasepuust või pajust. Need painutati siledaks vestmise järel kummuli toobril ära ja pandi selleks tarbeks valmistatud paraja mõõduga ringikujuliselt seatud pulkadega pingile (Viires annab ka selle nimeks vitsapaenik) 50 kaupa pulkade vahele võrudesse ning seoti kimpudesse, mis vabrikusse viidi.

Vitsa pikkust arvestati nõu läbimõõdu järgi: “kolm nõu läbimõõtu ja küüne jagu peale”.

Vitsad ühendatakse omavahel kahe noaga vitsa sisse lõigatud täkke – hamba (amba) ehk küüne abil. Üks hammas/küüs lõigatakse vitsa ühte otsa, teine teise otsa vastaspoolele. Tööprotsess on selline, et esmalt lõigatakse ühte otsa hammas/küüs sisse, seejärel võetakse nõu pealt vitsaga mõõt ja lõigatakse sisse teine hammas/küüs.

Seepeale ühendatakse vitsa otsad omavahel vaheliti käärimisega – seda nimetati küünde panemiseks – ning aetakse vits anumale kitsamast otsast peale. Ilmselt tuleneski nõude laienev või kitsenev kuju sellest, et taolisele nõule oli lihtsam vitsasid peale lüüa.

Viimaks lüüakse ehk taotakse vitsad tihedalt oma kohale tömbiotsalise puukiilu – kostipulga (ka postipulk) – abil. Selleks löödi vitsa vastu asetatud kostipulka haamri või nuiaga. Seda tööd nimetati mõnel pool ka kostimiseks või kostitamiseks. Viires märgib, et see tuleb ilmselt läänemeresoome põlisest sõnast kostima, ‘vastu seisma, takistama‘, seega tähendab kostipuu ‘pulka, mis käib vastu (vitsa)’.

Ent nagu eelpool sai osutatud, siis kuusevitsasid kõvasti peale ei löödud, sest need tõmbusid ise kuivades kokku.

Riistadele pandi tavaliselt peale neli vitsa: kaks üles, kaks alla. Lihanõule läks viis vitsa: alla kaks, keskele kaks ja üles üks. (Raudvitsade puhul sai hakkama kahe vitsaga, lihanõul kolmega.)

Väiksematel nõudel tõmmati vahel ühe vitsaga kaks ringi peale – nii sai ühest vitsast kaks vitsavõru. Avinurmes öeldi ka nii, et ühest tükist saab kaks vitsa.

Seevastu suurematel puuriistadel, nagu supelvannid, tuli puhuti üks vitsavõru kahest vitsast jätkata. Seda tehti samade küünte abil.

Üldiselt said kõik vitsad kostipuu abil peale pandud, üksnes suuremate nõude äärevitsade (servmiste või nn. uurdevitsade) pealekiskumiseks kasutati abivahendina vitsahammast, mida Avinurmes nimetati ammaspuuks või naljatavalt ämmalõugadeks. 19. sajandi teisel poolel tulid kasutusele raudkolgiga vitsahambad, aga vahel harva kasutati veel ka ühest oksaharulisest puust tehtud puuhambaga ammaspuid.

Aga ära võib mainida sellegi, et isegi kui riistale pandi peale raudvitsad, siis selle kokkupanemise ja silimise käigus kasutatud valevitsad olid ikkagi puust.

VITSAD

Lisaks puuliikidele vastavatele vitsatüüpidele nagu lehtpuuvits, kasevits, kuusevits, pajuvits jne:

kesavist – kesanenud vist
kuusevits

lülivits – kuuselülist valmistatud vits

must vits – koorimata vits

valge vits – kooritud ja hoolikalt töödeldud (paju)vits

uurdevits – uurde kohal asub servmine vits

MUU

küüs ehk ammas – vitsa otsa noaga lõigatud täke

rong – üksteise peale asetatud (vitsavõrude, puunõude vmt) virn

võru – ringiks painutatud vits

TÖÖRIISTAD

Lisaks üldistale tööriistadele nagu nuga, kirves ja liimeister ehk niirmeister, mida kasutati vitsade lõhestamisel ja vestmisel, olid vitste valmistamise erivahenditeks:

ammaspuu ehk ämmalõuad ehk vitsahammas – puust, kõvera raudkonksuga tööriist, millega suurema puuriista uurdepoolse otsa peale vitsa peale kisktakse

kostipuu ehk postipuu – kiilukujuline tömbi otsaga pulk, millega vitsasid peale lüüakse, ühte otsa vastu vitsa hoides, teisele haamri või nuiaga peale koputades; puuvitsade jaoks puust, raudvitsade jaoks rauast

kopinui ehk kopu – pisikene puust nui, vars taga, millega vitustamisel vitsu peale lüüakse, uuramisel anumate küljelaudu uurdesse taotakse; selle asemel tarvitatakse ka pisikest uamrit ehk aamrit

vitsajärg ehk vitsavestmise järg – eriline järg, mille keskel, vitste kinnitamiseks, pääga kolk küljes on

vitsapaenik ehk kulgu – küljehambaga või nelinurkse avaga kõver puust tööriista, mille peal suuri tõrrevitsu sammhaaval kõvera ehk võrusse painutatakse

* vitsapaenik – ringikujuliselt seatud püstpulkadega pink tsemenditünni vitsade võruna hoidmiseks ja kimpu sidumiseks