LAUDNÕUD (1): UURATUD RIISTADE VALMISTAMINE
Laudnõud – kapad, kibud, kannud, panged, toobrid, lüpsikud, pütid, kirnud, kolmjalad, lännikud, astjad, tõrred, tünnid, vaadid jmt – olid ühed peamised puuriistad Eesti talumajapidamises. Nendes hoiti, valmistati ja tarvitati kõikvõimalikku toidu- ja joogipoolist, seda nii inimeste kui ka koduloomade jaoks. Enne metall- ja klaastaara, hiljem plastiknõude tulekut olid just laudnõud põhiliseks igapäevaseks “taaraks”. Just laudnõud olid ka Avinurme meeste kodutöönduse toodangu põhiosaks, peamiseks laadakaubaks. Ent tasub ka kohe ära märkida, et Avinurme keeles nimetati laudnõusid uuratud riistadeks. Allpool selgitame, miks.
PISUT TAUSTAST
Laudnõu nimi tuleb sellest, et need on kokku pandud põhja külge kinnitatavatest küljelaudadest. Laudnõud on õõnestatud puust riistade, painutatud kerega riistade ning erinevate punumistehnikatega korvide jmt kõrval üheks peamiseks traditsioonilise puutöö tehnoloogiaks.
Neist arhailisemad on just tervikpuust õõnestatud riistad, mida saab pidada ka laudnõu eelkäijateks.
Tervikpuust õõnestatud ummikuga omab laudnõu üht olulist sarnasust – ka ummiku põhi kinnitatakse sageli keresse tehtud uurdesse (ehkki on ka teisi lahendusi). Samuti võis ummik kuivades lõheneda. Ning üheks viisiks, kuidas ummikule põhi alla panna, oli ka kere lõhkilöömine – justkui küljelaudadeks – ning seejärel analoogselt laudnõule kinnitati kere tükid põhja ümber ning seejärel riist vitsutati.
Laudnõu puhul aga voolitakse kohe lõhandikust sobiva laiuse, kõrguse ja kumerusega küljelaud ning kinnitatakse põhja külge.
VÄIKE SÕNASELETUS
Ants Viires märgib, et nõude üldnimetusi oli Eestis kolm: (1) nõu või puunõu, (2) riist ja puuriist, (3) anum või annom.
Avinurme piirkonnale oli omane neist just riist või puuriist. Seejuures märgib Viires, et nende nimetuste levik Eestis võib olla seotud just puunõude tootmise ja müümise arenguga, sest näiteks nimetuse riist levikuala Kirde-Eestis kattub Avinurme meeste põlise turunduspiirkonnaga ning nende kaudu võib see olla rännanud kaugemalegi.
Ajalooliselt oli põhja-eesti murdealal puunõude üldiseks nimeks olnud astja (asti, astjas, asten), ent 19. sajandil kasutati seda veel vaid mõne suurema majapidamisnõu tähenduses.
Nimetus uuratud riist tuleneb aga juba puuriista tüübist ja valmistamise tehnoloogiast.
LAUDNÕU TÜÜBID
Laudnõud jagunevad kaheks:
(1) ühe põhjaga nõud, ülalt lahtised nõud, mida Avinurmes nimetati uuratud riistadeks. See nimetus tuleb uuretest, mis küljelaudadele lõigati ning millesse kinnitus laudnõu põhi.
Uuratud riistade hulka kuuluvad astjad, kapad, kibud, kannud, kirnud, kolmjalad, jännid, lännikud, lüpsikud, panged, pütid, tiinud, toobrid, tõrred ja vannid.
(2) kahe põhjaga nõud ehk sirklis nõud – nii pealt kui ka alt kinnised, sageli kumeraks painutatud küljelaudadega nõud.
Nende hulka kuuluvad lähkrid, tünnid ja vaadid (ka väike vaat ehk ankur). Tünn erineb vaadist selle poolest, et sellel käib üks põhi välja.
Uuratud ja sirklis nõude valmistamise tehnoloogias on olulisi erinevusi. Siiski tasub ära märkida, et uurded on nii uuratud kui ka sirklis nõudel. Viimaste nimetus tuleneb sellest, et sirkliga võetakse uurdest põhja mõõt. Avinurme kodutöönduses valmistati mõlemat tüüpi riistu. Uuratud riistu pea igas külas, kalatünne Vadil ja Enniksaares, õllevaate ja -ankruid Adrakus, Tõnussaares ja Linnanõmmes (Viirese välitööde ajal). Ent nende erinevuste tõttu vaatleme seekord üknes uuratud riistade valmistamise protsessi.
UURATUD RIISTADE VALMISTAMINE
Varasemalt oleme juba uurinud anumapuudest ehk puuriistade valmistamise materjalist ning materjali ettevalmistamisest laudnõude tegemiseks. Seekord uurime, kuidas käib kesanenud materjalist laudnõu valmistamine.
Alljärgnevas ülevaates toetume taas Ants Viirese poolt 1947/1949. aastal Avinurmes läbi viidud välitööde andmetele. Viirese allikateks uuratud riista valmistamise teemal olid JÜRI KALAUS (80 a.) Vadi küla Vanaveski ehk Mulgi talust JOHANNES KÕRE (61 a.) Kõrve küla Tolmumetsa talust, JAKOB ja MADIS MÄND (80 ja 56 a.) Karusoo küla Kopli talust ning KAAREL KOPPEL (80 a.) Maetsma küla Palussaare talust.
TÖÖJAOTUSEST
Kuna Avinurme koduses puutöönduses toodeti puuriistu suuremates kogustes, ei valmistatud taludes riistu ükshaaval, vaid partiide kaupa. See tähendas sedagi, et riista valmistamise protsess oli jaotatud töövõtete järgi erinevateks osadeks. Nii valmistati riistu sammhaaval ja osade kaupa.
Viires kirjutab:
Kui peres on mitu meest, siis on riistavalmistamisel tööprotsess eri osade kaupa üksikute meeste vahel ära jaotatud: üks vestab laudu, teine uurab, kolmas vitsutab jne.
Ning kui igavaks läks, siis muudeti jaotust – teine sai vesta või uurama jne. Nii polnud töötamine üksluine, nagu üks püttsepp seda tööjaotust omal ajal kommenteeris.
KÜLJELAUDADE VESTMINE
Suuremate riistade tegemisel on esimeseks tööks eelnevalt lõhutud ja kesanenud riistalaudade siledaks vestmine. Laudnõu küljelauad on kumerad ning kumeruse määras ära loomulikult see, kui suure ümbermõõduga ning mitmest lauast kokku pandava kerega riista parasjagu valmistatakse.
Avinurmes oli iseloomulikuks see, et riistalaua toorikud ei olnud lapikud, vaid olid lõhutud kumera lõhkumisrauaga, olid juba teatava kumerusega.
Vestmisel kasutatakse erilist, kõvera varrega ja ümmarguse teraga kirvest. Seda tööd tehtakse pakul või ka madalal järil. Kirve kumer tera ja kõver vars, mis suunab tera kergelt väljapoole, teeb küljelaua nõgusa sisekülje vestmise lihtsamaks. Ja vestmist alustatigi siseküljelt, siis oli näha, kas annab õige kujuga laua välja vesta.
Laua esmane silumine piirduski Avinurmes kirvega vestmisega. Mujal siluti lauad veel ka höövliga üle (väliskülg tavalise käsihöövliga, nõgus sisekülg kumera rupphöövliga).
Laua sobiv kumerus määrati üldiselt silma järgi. Laudu võidi proovida ka vastu põhja serva ning mõnel pool Eestis, aga ka Soomes ja Rootsis, kasutati laua õige kumeruse paikapanemiseks ka erilisi vormilaudu ehk sabloneid.
Seejärel algab riista kokku uuramine, mis koosneb lauaservade liitmisest, seejärel laua uuramisest, kül
PÕHJA VALMISTAMINE
Seejärel algab põhja valmistamine. Ehkki väiksemate riistade puhul, nagu näiteks panged, algab töö põhja valmistamisega, et seejärel saaks pangelaudu peale proovida juba põhja serva järgi. Viires lisab, et tsaariajal, kui pangede tegemine oli ulatuslikum, oli pangetegijatel ka põhja järgi lõigatud mõõt, kuhu vestmise ajal küljelaudu külge prooviti. Mõned meistrid vestsid silma järgi.
Suuremate riistade puhul valmistatakse põhi alles peale küljelaudade valmisvestmist.
Laudnõude põhjad valmistatakse saelaudadest. Suurema põhjaga nõudel pannakse põhi kokku mitmest saelauast, mis ühendatakse omavahel salapulkadega.
Selleks pannakse lauad kokku ja kraabitakse noaga küljele kriimud peale. Kriimude kohale tehakse vindlaga augud. Seejärel valmistatatakse pulgad ja lüüakse lauad haamri, kirve või nuiaga kokku – kes-mida kasutab.
Ühendatud põhjalauad hööveldatakse madalal tööjäril höövliga siledaks. Tööjäri kasutamine oli omane Avinurme meestele, mujal Eestis kasutati pigem tisleripinki. Suuremate riistade lauad hööveldatakse kahekesi härghöövliga, väiksemad lauad üksinda käsihöövliga.
Hööveldamise järel sirgeldatakse põhi ära ehk tõmatakse põhjalaudadele sirkliga paraja raadiusega põhjaring ning seejärel lõigatakse kitsa raamsaega ehk ümmardamise saega, mille leht on umbes 0.5 cm lai, põhi välja. Ent vanemal ajal raiuti põhi välja kirvega. Servad tahutakse niirmeistriga ehk liimeistriga siledaks.
Suuremate tõrte põhjaringid tõmmatakse naela ja kepi või nööri abil. Ovaalsete nõude, nt vannide põhjad joonistatakse nii, et esmalt tehakse kaks ringi, mis ühendatakse sirgetega.
LIITMINE ehk LIHTIMINE
Laudnõu kokkupanemine algab sellega, et kõigepealt liidetakse ehk lihitakse lauaservad pikal höövlil (pikkhöövlil, vahel nimetatakse ka liitmise höövliks) ära. Pikkhöövel on umbes 1,5 meetri pikkuse pakuga ja käepidemeta höövel, mis harilikult toetati ühe otsa tööjärile ja teise otsaga põrandale vastu seina, vahel pandi ka kummuli tööjärile.
Liitmine seisneb selles, et pikkhöövlil lükatakse küljelaudade servad poolviltu õigeks, nii et nad omavahel täpselt kokku passiksid.
UURAMINE
Liitmise järel tõmmatakse lauale põhja serva järgi noaotsaga uurde viirud, millega pannakse paika uurde laius (= põhja paksus). Nende järgi hakkab uurdenoaga uurijäril uuramine ehk uurdelõikamine (uurijärist kirjutasime siin).
Uure on küljelauda lõigatud soon või renn, mille abil see kinnitub põhja külge.
Juuresoleval pildil: uurde viirutamine ehk laua kriimustamine uurde märkimiseks. Jüri Kalaus, Vadi küla Vanaveski e. Mulgi talu. Foto: Ants Viires, 17.07.47. (ERM Fk 1089:67)
Uuramine ehk uurde lõikamisel kasutatakse uurdenuga – väikese, 3–4 cm pikkuse teraga ja pika, otsast lapiku varrega nuga. Varre ots toetatakse lõikamise ajal õlale, et lõige kindlam oleks. Viirese välitööde ajaks kasutati uurdenuga veel Avinurmes, mujal Eestis seda enam ei tarvitatud. Ent siingi olid nooremad mehed hakanud uurde lõikamiseks kasutama harilikku töönuga ehk pussnuga. Kuid oma terava otsa tõttu ei kindlusta töönuga nii sirget lõikepõhja kui uurdenuga.
Uurde lõikamine toimub nelja lõikega. (1) esmalt lõigatakse ühe viiru järgi otse puusse, (2) seejärel lõigatakse poolviltu esimese lõike suunas; (3) siis lõigatakse teise viiru kohalt otse puusse ning (4) viimaks poolviltu vastu kolmandat lõiget. keskele jääb kolmnurkne hari lükatakse välja kõvera uuripeitliga ehk puhipeitliga (seda nimetati ka laua või uurde puhastamiseks).
Uurde sügavus on umbes 1/3 laua paksusest. Ning uurde kalle sõltub omakorda küljelaudade nurgast põhja suhtes.
Kui esimesed lauad uuratud, siis hakatakse neid põhja ümber taguma. Kõrvadega nõudel asetatakse esimesena kohale kõrvalaud. Siis hakatakse kõrva ümber kahelt poolt teisi laudu panema panema – kriimustatakse ja uuratakse-kinnitatakse ühe-kahe kaupa, kuni teine kõrv külge saab. Nii saab vaadata, kas viimane laud (enne teist kõrva) peab olema laiem või kitsam, et kõrv külje ära täidaks.
Enne pealelöömist kastetakse laua uurdeots harilikult vette, sest märg laud “hakkab paremini kinni” ja ei karga järgmise laua külge koputamisel põhja küljest ära.
Väiksemad nõud pannakse kokku käte vahel, suuremad nõud pannakse kokku paku peal. Kui mujal Eestis ühendati küljelauad omavahel salapulkadega, et nõu paremini koos püsiks, siis Avinurmes sellist tehnikat ei kasutatud.
SILIMINE
Kui küljelauad said uuratud ja põhja külge pandud, pandi vanemal ajal riistale keskkohta valevits peale ja siliti ehk hööveldati siledaks laudade otsad. Varem kasutati silimiseks niirmeistrit (nimetati ka niimeistriks, liimeistriks), hiljem höövlit.
Seejärel pandi otstele pärisvitsad ning siliti omakorda keskosa ära. Seejuures on siinkandis eriomane niirmeister, mille üks käepide oli terarauaga risti, teine tera suunas – see andvat tõmbamisel suurema jõu ja kindluse. Teine ütles, et kuju selline, kuna muidu ei saa põhja servi tõmmata.
Uuemal ajal ühendatakse kokku-uuratud riista lauaotsad väikese plekitükiga või naelakestega, et riist koos püsiks ja selle saaks pealt ära silida. Räägiti, et uuemal ajal enam niirmeistrit silimiseks ei kasutata, kuna puumaterjal ei ole enam nii hea ning niirmeister kipub sisse jooksma.
Suuremad nõud silitakse esiti kahekesi härghöövliga, siis käsihöövliga.
VITSUTAMINE
Peale nõu pealtpoolt silimist see vitsutatakse. Vitsad lüüakse peale kostipulga ja haamriga riista kitsamast otsast. Kostipulk on tömbi otsaga kiilukujuline puupulk (raudvitste jaoks oli sama kujuga raudpulk).
Vitsasid pannakse aumisse serva kaks ja ülemisse serva kaks (raudvitsasid kaks – üks üles, teine alla), toobrile või lihanõule aga pannakse viis vitsa: alla kaks, kesksele kaks ja üles üks (raudvitsasid kolm: alla, keskele ja üles).
Kui enamik vitsadest lüüakse peale, siis viimane äärevits, eriti alt kitsamate nõude uurdevits, kisutakse peale. Selleks kasutatakse raudhambaga ammaspuu ehk ämmalõua abi (vahel harva puuhambaga).
Vitsutamise järel silitakse ehk lõigatakse riista pealmine serv raamsaega sirgeks ja põhjaserv tõmmatakse niirmeistriga siledaks. Samuti silitakse noaga põhjaaluse uurdeotsa sisekülg ning lauaotste siseserv lõigatakse viltu.
Ent loomulikult on vitsamaterjali hankimine, töötlemine ja vitsa peale panemine peenem kunst ning sellest kirjutame tulevikus põhjalikumalt.
VOOLIMINE
Vitsutatud nõu voolitakse ehk puhastatakse nõu seest voolmetega ära. Seda tehakse tööjäril.
Voolmeid on eri suuruses – vastavalt voolimist vajava nõu suurusest. Avinurmes on tüüpiliselt kasutusel kahe käepidemega voolmed. Üksnes kõige väiksemad voolmed on ühe käepidemega.
Põhja ligidalt, kuhu voolmetega ligi ei pääse, “tõmmatakse nükid ära” noaga.
Viimase tööna viimistletakse nõu ülaserv. Esmalt tõmmatakse see niirmeistriga tasaseks, seejärel lõigatakse noaga siseserv viltu. Kõrvad tehakse niirmeistriga ümaraks ning olenevalt riista tüübist puuritakse kõrvoherdiga neisse augud.
* * *
Loomulikult kui valmistamisel on kaanega nõu, on viimaseks tööks ka kaane tegemine.
* * *
Alljärgneval etnograafilisel joonisel on kujutatud küll Vadjas 1943. aasta välitöödel nähtud puutööriistad, kuid need on praktiliselt samad, kui need, mida siinmail uuratud riistade valmistamisel kasutati.