Vaktsineerimise ajalugu algab rõugete vastu pookimisega ning tähtsündmuseks peetakse 1796. aastat, mil inglise arst Edward Jenner (1749–1823) viis ta läbi esimese kaitsepookimise. 18. sajandil olid rõuged väga levinud ja äärmiselt ohtlik haigus, millesse suri Euroopas igal aastal u. 400 000 inimest. Ka Eestis olid haiguspuhangud iga-aastased ning sagedased olid ka suuremad epideemiad. Ent u. 200 aastat peale Jenneri vaktsineerimismeetodi tutvustamist, 9. detsembril 1979, kuulutati võitlus rõugetega edukalt lõppenuks. Aga vaktsineerimise lugu algas juba varem ning ka Liivimaal ja Avinurme kandis tehti vaktsineerimisega algust pea pool sajandit enne Jenneri saavutust.

Seejuures oli juba 17.–18. sajandil hakatud Venemaa keisririigis tarvitama erinevaid meetmeid rõugete leviku piiramiseks, nende seas haigestunud inimeste majade markeerimine, teavitamiskohustuse sisseseadmine, liikumispiirangute ja karantiini kehtestamine. Teada on sedagi, et lisaks erinevatele maagilistele toimingutele olid keisririigi eri aladel levinud ka mitmesugused “rahvalikud vaktsineerimise praktikad” – seda, et rõugetesse korduvalt ei nakatuta, teadis rahvas oma kogemustest väga hästi. Ent enne arstiteadusliku meetodi väljatöötamist jäid sellised praktikad talurahva sekka, ega jõudnud ühiskonna kõrgemate kihtideni. Ehkki haigus ise ju klassipiire ei tunnistanud.

Edward Jenner ei avastanud kaitsepookimist, vaid töötas välja selleks turvalisema meetodi. Nimelt täheldas ta, et veiserõugete (või lehmarõugete), mis on suhteliselt ohutum haigus, läbipõdemine andis kaitse oluliselt ohtlikuma haiguse – rõugete – vastu ning hakkas vaktsineerimisel veiserõugeid kasutama.

Õigupoolest tuletubki sõna vaktsiin, ladinakeelsest sõnast vacca – lehm (vaccinus = lehmalt saadud). Jenner andis veiserõuge viirusele nimeks variolae vaccinae – rõuged lehmal – ning ta ise nimetas kaitsepookimist algselt varioleerimiseks, sõna ‘vaktsineerimine’ muutus üldnimetuleks alles hiljem, Jenneri auks.

Rõugevastast kaitsepookimist tunti Hiinas ja Türgis juba varem ning ka Euroopasse, Inglismaale jõudis see juba 18. sajandi alguses leedi Mary Montagu kaudu just Türgist, kus seda toona juba laialdaselt praktiseeriti. Inglismaalgi hakkati kaitsepookimisi seejärel üha enam tegema. Ent toona kasutati kaitsepookimisel inimrõugeid, millega kaasnes Jenneri meetodiga võrreldes suurem haigestumise ja isegi epideemia tekkimise oht.

Seejuures on teada, et Raadi mõisas katsetas Saksamaalt selleks tarbeks kohale kutsutud August Wilhelm Schulinus kaitsepookimist – inokuleerimist, nagu seda toona nimetati, või varioleerimisel, nagu seda hiljem nimetati – juba 1756. aastal. See oli ühtlasi ka esimene kaitsepookimise katse Vene impeeriumis. Ehkki esimese demonstratsioonkatse tegi Schulinus talulaste peal, jäi tema panuseks umbes tuhatkonna Liivimaa aadlisoost lapse inokuleerimine.

Põltsamaa arst Peter Ernst Wilde soovitab oma ajakirjas “Lühhike öppetus…” 1766. aastal rõugete raviks hispaania kärbse plaastreid, sinepist, äädikast ja mädarõika juurest valmistatud segu, kuumaks aetud rõõsa piima kompressi jm ravivõtteid. Hiljem oli Peter Erns Wilde üks talurahva vaktsineerimise eestvedajatest.

Mõne aja pärast liitusid ettevõtmisega ka Tallinna ja Valga linnaarstid. Talurahvas pidi siiski valdavalt hakkama saama rahvatarkuste ja loodusrohtudega.

JOHANN GEORG EISEN JA KAITSEPOOKIMINE


Üheks esimestest kaitsepookimise pooldajatest oli ka Torma ja Lohusuu pastor JOHANN GEORG EISEN VON SCHWARZENBERG (19.01.1717–26.02.1779). Eisen, kes oli õppinud teoloogiat, arstiteadust ja kameralistikat Jena Ülikoolis, Saksamaal, oli esmalt tulnud Avinurme mõisa toonase mõisniku Bernd Reinhold Skoghi laste koduõpetajaks (1741–1744) ning pidas juba selle ameti kõrvalt arstipraksist. Paar aastat hiljem sai ta Torma ja Lohusuu kirikuõpetajaks. Ent õpetajaameti kõrvalt töötas Eisen edasi arstina ning oli ka hingelt saksa valgustusaja inimene, teadusemees, kes pidas oluliseks teaduslike teadmiste rakendamist ühiskonna hüvanguks.

Tasub silmas pidada, et Saksamaal väljaõppe saanud arsti olemasolu Torma–Lohusuu kihelkonnas oli Venemaa keisririigi kontekstis äärmiselt erakordne. Toona Venemaal arstiks õppida veel ei saanud – esimese arstiteaduskond avati Katariina II algatusel Moskva Ülikoolis alles 1765. aastal, Tartu Ülikool taasavati 1802. Enne seda olid need vähesed arstid, kes keisririigi aladel tegutsesid (Venemaal loetleti neid 18. sajandi teisel poolel 80-90 ringis), välismaalased või välismaal õppimas käinud ning peamiselt töötasid nad õukonnas, sõjaväes ja suuremates linnades. Pealegi ei osanud nad sageli vene keelt, rääkimata eesti keelest. Talurahvani nende abi reeglina ei jõudnud. Ent Avinurmes–Tormas tegutses arstiõppe saanud inimene, kes pealegi õppis ära maakeele ja pakkus oma abi ka talurahvale.

Eiseni kolm last olid 1753. aasta epideemia ajal rõugetesse surnud, mistõttu lasi ta kohe Schulinusel oma ülejäänud lapsed vaktsineerida. Sellest kirjutab Eisen ise nii:

1756. a. weebruarikuus sain ma tohter Schulinus’e, kes Leideni ülikoolis rõugepanemist oli näinud, nõusse, et ta esimest rõugepanemise proowi minu laste kallal teeks, nimelt Carl Christoph 3 aastat wana ja tütar Catharina 1,5 aastat wana. Katse läks wäga hästi korda. Neid walmistati selleks 14 päewa ette werdpuhastawate ja kõhulahtihoidwate abinõudega ja hea dieetiga, kuna neid peaasjalikult taime riigi toiduga toideti… Aadel tegi mulle kohe järele, ehk ta küll esiti minu rõugepanemise ajal werejanulist pastori sajatas, kes oma lapsi ära tappa tahwat. (Jürgenstein 1921: 7)

20. märtsil 1757 on Eisen teinud ülestähenduse:

see [kaitsepookimise]kunst saab ühel päeval olema tohutuks abiks minu rahvalikus projektis, kuna selles epideemias hukkub siin pool rahvast. (Grant 2019: 148)

Eisen ei piirdunud üksnes oma laste inokuleeriisega, vaid asus ka ise seda praktiseerima ja rahvale õpetama. Kui Schulnius pühendus ennekõike aadlike laste vaktsineerimisele (küsides selle eest loomulikult ka kopsakat töötasu), siis Eisen pidas vajalikuks just talurahva pookimist – ta vaktsineeris talurahva lapsi ise, tasu võtmata, ning õpetas seda ravivõtet õmblusnõela abil teostama ka kohalikud talunaised. Õigupoolest mainitakse, et Eisen oli tasuks võtnud leiba, et olla kooskõlas rahvaliku haiguse “ostmise” kombega – mis osutab, et rahvalikud “vaktsineerimise” praktikad olid levinud ka siinkandis.

Selleks, et jõuda suuremal arvul emadeni, aitasid teda kirikuteenrid ja ümbruskonna talupojad, väljaõppe saanud naised omakorda õpetasid oma naabreid. Eiseni sõber, Tartu justiitsbürgermeister ja ajaloolane Friedrich Gadebusch kirjutas hiljem:

Eisen meenutas, et tema sünniaastal 1717 oli leedi Mary Montagu saanud varioleerimise teadmise vanade [Türgi] naiste käest, ja sõnas, et viiskümmend seitse aastat hiljem andis ta selle praktika naiste kätte tagasi. (Grant 2019: 150)

Eisen hakkas ka rõugelimast pulbrit valmistama, et ravivahend oleks alati käepärast. Rõugehaige villivedelikku sai ju üksnes haiguspuhangute ajal, ent vaktsiveerida oli mõistlik kõiki lapsi varakult.

Oma uurimise ja eksperimentide tulemusena avaldas ta 1774. aastal Riias ilmunud raamatus “Kaitserõugete panemine kergendatud viisil ja seega emade eneste hooleks antud” (Die Blatternimpfkunst erleichtert und hiemit den Müttern selbst übertragen) ning avaldas tulemusi ka Hamburgi ja Peterburgi ajakirjades.

Venemaa keisrinna Katariina II (1729–1796) (allikas: Wikipoedia)

Venemaa Keisririigis sai vaktsineerimises oluliseks pöördepunktist 1768. aasta, mil Vene keisrinna Katariina II lasi inglise arstil Thomas Dimsale’il inokuleerida end ja oma poja Paul I. Rõuged olid läbi elu olnud Katariina II suureks hirmuks. Haigus laastas ühtmoodi nii lihtrahvast kui aadlikke ning sellesse oli 1730. a. surnud Vene keiser Peeter II ning 16-aastasena oli rõugeid põdenud ka Peeter III, Katariina II abikaasa. Ehkki Peeter III jäi ellu, oli ta välimus rõugearmidest moonutatud kogu eluks.

Samal ajal oli suhtumine inokuleerimisse 1760ndatel veel vastuoluline – Inglismaal oli see laiemalt levima hakanud, ent näiteks Prantsusmaal põlu all. Samuti oli inimrõugete pookimine arvestatavate riskidega: erinevatel andmetel lõppes 2–10% pookimistest surmaga, linnades ja kehvemas seisus elanikkonnas kaasnes haiguse levimise oht. Seni ei olnud veel ükski valitsev monarh ennast inokuleerida lasknud ning Katariina II samm oli erakordselt julge. Protseduuri õnnestumisel seadis ta ennast teadlikult rahvale eeskujuks, asus välja arendama vajalikku meditsiinilist tugistruktuuri ning vaktsineerimine sai suurema riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks.

Teated inokuleerimisest Liivimaal olid selleks ajaks jõudnud ka Peterburgi. 1767. aastal oli Venemaa Medistiininõukogu liige, Peterburi arst Georg von Asch (1729–1807) Seadusandliku kogu kohtumisel rääkinud Schulinuse ja Eiseni saavutustest ning teinud üleskutse üle-Venemaalise vaktsineerimise korraldamiseks. Seejuures just Schulinus hakkas juhtima ka Peterburi esimest inokuleerimise haiglat, mis rajati Katariina II vaktsineerimise järel Dimsale’i juhendamisel.

Teadupoolest kohtus Eiseni 1863. aastal Katariina II-ga ka isiklikult, plaanides koostööd pärisorjuse kaotamise teemal – oli ju Eisen ka Vene impeeriumi üks esimesi avalikke pärisorjuse kriitikuid. Samuti olla ta teinud Liivimaa kindralkuberneri ja Katariina II usaldusisiku George von Browne‘iga (1698–1792) plaane kogu Liivimaa vaktsineerimiseks.  

Igal juhul oli Eisen üheks vaktsineerimise pioneeriks mitte üksnes Liivimaal, vaid ka Vene keisririigis. Selle kohta, kui ulatuslik oli Eiseni algatatud inokuleerimine Torma kihelkonnas, andmed puuduvad. Arvatakse, et 1756–1780 aastal vaktsineeriti Venemaal vähemalt 20 000 inimest.

Ent keisrinna toetusele vaatamata oli 18. sajandi lõpus kaitsepookimise tempo siinmail veel aeglane nii arstide nappuse, inokuleerimise riskantsuse kui ka uudsuse ja ebausu tõttu. Jenneri meetod, mille puhul pookematerjalina kasutati haigusena ohutumat veiserõugeid, vähendas vaktsineerimisega seotud ohtusid. Ehkki lehmalt saadava tõvematerjali pookimine inimesele tundus paljudele teistpidi ebaloomulik ja tekitas uusi hirme.

Edward Jenner oma last vaktsineerimas. (Wellcome Library, London)
“Lehmarõuged – või – uue inokuleerimisviisi suurepärased efektid”. James Gillray karikatuur vaktsineerimisega seotud hirmudest, 1802. (US Kongressi raamatukogu)

VAKTSINEERIMINE 19. SAJANDIL


Selleks ajaks, kui Jenner oma meetodi leiutas, oli inimrõugete inokuleerimine Inglismaal juba küllaltki levinud ning Vene keisririigis riikliku tähelepanu all, ent siiski veel tagasihoidlike tulemustega. Just veiserõugete pookimine kui ohutum alternatiiv tõi kaasa vaktsineerimise laialdase rahvusvahelise leviku. Vaktsineerimine jõudis peagi Euroopast kaugemalegi, nii Aasiasse kui ka Lõuna-Ameerikasse.

Seda, et veiserõugete läbipõdemine annab kaitse rõugete vastu, teadsid karjapidajad tegelikult juba varem, aga see teadmine ei olnud enne Jennerit meditsiiniringkonna tähelepanu pälvinud. Tema oli esimene, kes seda põhjalikumalt uuris ja uue meetodi välja töötas.

Uut meetodit tutvustas Jenner 1796. aastal ning 1798. aastal alustas ulatuslikuma infokampaaniaga. Eestisse jõudis Jenneri meetod juba mõned aastad hiljem, 1800. a., mil Karl Johann Nyberg teadaolevalt 28. märtsil Tallinnas esimese vaktsineerimise teostas. Ka see oli esimene omataoline Vene imeeriumi aladel. Venemaal tehti esimene veiserõuge kaitsepookimine 1801. aastal Moskvas. Seadusliku aluse sai vaktsineerimine keisri ukaasiga 25. augustil 1802.

1811. aastal asutati ka Liivimaa ja Eestimaa kubermangude rõugepanemise komiteed, mille ülesandeks oli korraldada ja kontrollida rõugete vastu võitlemist Liivimaal. Eesmärgiks oli vaktsineerida kõik lapsed ning arstide vähesuse tõttu õpetati vaktsineerima ka talurahva esindajaid. Seejuures oli vaktsineerimine vabatahtlik, sunnimeetmeid kasutada ei tohtinud. Vaktsineerimise hoogustamiseks hakati rõugepanijatele ka tasu maksma.

Liivimaal oli aastatel 1805–1813 vaktsineeritud juba 54 673 talulast. Venemaal oli vaktsineerimisprogramm oluliselt mastaapsem. Siiski jättis vaktsineerimise mõju soovida, kuna vabatahtlikult vaktsineeritute arv oli aastati erinev, ebaühtlane oli ka pookematerjali kvaliteet ning vaktsineerijate oskused.

1815. aastal antakse juba välja eestikeelne raamatuke Warri-rougedest ja kuida wisi neid pantakse, kus õpetatakse lehmarõugete panemist. Varirõugeteks (või vahel ka abirõugeteks) nimetati vaktsineerimist, sest see kaitseb ehk varjab inimest pärisrõugete eest.

Väljalõige raamatust Warri-rougedest ja kuida wisi neid pantakse, 1815. Pärisõugete vastu on leitud abivahendiks lehmarõuged, mida saab esiti lehmalt võtta ja siis inimestele panna. (Digar)

Vaatamata rõugepanemise komiteede loomisele kulged 19. sajandil rõugepookimine veel vaelaliselt. Vähe on väljaõppe saanud rõugepookijaid ning probleeme on pookematerjali kvaliteediga, mis põhjustab rahva seas kahtluseid kaitsepookimise toimes.

Seejuures tasub märkida, et need vaktsineerimise viisid töötati välja ajal, kui puudusid veel teaduslikud teadmised haigustest ja haigusetekitajatest. Haigusetekitajad, mikroorganismid avastati alles 19. sajandi teisel poolel ning Louis Pasteur (1822–1895) töötas selle teadmise pinnalt välja uue, tehislikult kultiveeritud ja nõrgestatud vaktsiinide tootmise meetodi, mis sai aluseks uuele revolutsioonile vaktsiinide loomisel. Järgemööda lisandusid vaktsiinid ka paljude teiste haiguste vastu.

Ent 19. sajandil hangiti pookematerjali endiselt lokaalsetelt nakatunu villidest ning korduval ümberpookimisel selle tõhusus vähenes.

Konkreetsemat infot kaitsepookimisest Avinurme (mõisa)vallas leiame Rahvusarhiivis talletatud Avinurme valla rõugepanemise raamatutest aastatest 1870–1909. (Mõnes vallas on need juba 1840–50ndatest aastatest.)

Rõugepanemise raamatutes peetakse arvet kaitsepoogitud laste üle, jäädvustatud on lapse ja lapsevanemate nimed, elukoht (küla), lapse vanus, pookimise kuupäev, pookematerjali allikas, ülevaatamise kuupäev ja märke, kas rõuged on külge jäänud.

Illustratsioon raamatust Warri-rougedest ja kuida wisi neid pantakse. (Digar)

AVINURME VALLA RÕUGEPANEMISE RAAMATUD


Avinurme vallavalitsuse rõugepanemise raamat 1870–1877 (Rahvusarhiiv, EAA.3260.1.166)
Avinurme vallavalitsuse rõugepanemise raamat 1870–1877 (Rahvusarhiiv, EAA.3260.1.166)

Kuivõrd rõugetesse suremus oli suurem just laste seas ning ka vaktsineerimisest oli pikaajalisem kasu just lastel, siis oli rõugepanemine ennekõike suunatud väikelastele. Kuna kaitserõugete kaitsevõimeks hinnati 7–10 aastat, siis korraldati laste ja noorukite seas ka teistkordset pookimist, mille üle eraldi arvestust peeti.

Rõugepanemise raamatud väärivad loomulikult põhjalikumat uurimist-tõlgendamist, siinkohal mõned esmased infokillud, mis neist avastada võib.

Rahvusarhiivis on 8 Avinurme valla rõugepanemise raamatut, millest 6 peavad arvet väikelaste, 2 laste ja noorte vaktsineerimise üle aastatel 1870–1909. Aga puudu on 1884–1889. aastate andmeid talletav(ad) raamat(ud).

Vahearvestus tehti üldiselt kaks korda aastas – 15. juuni ja 15. detsembri seisuga. Seejuures kanti eelmisel arvestusperioodil vaktsineerimata jäänud lapsed üle järgmise perioodi arvestusse ning neile lisandusid vahepeal sündinud lapsed. Laste arv oli perioodis 70–246, vaktsineeritud lapsi 0 (nt 1878. a. II poolaasta) kuni 146 (1884. aasta II poolaasta).

Alati ei ole rõugepanijat raamatutes ära toodud, sh. esimesel, 1970. aastal. Aga 1971. aastal nimetatakse rõugepanijatena köster H. Erdtmanni (ilmselt Ernst Hugo Erdtmann, Lohusuu, 28.09.1842–06.04.1926) ja Jaan Toomikut (ka Tomik). Rõugepanijateks olidki arstide puudusel sageli just köstrid-koolmeistrid ja talupojad. Aastatel 1875–1892 Toomikut rõugepanijate seas ei esine, taas tegutseb ta 1893–1897. a. Erdtmann on rõugepanijaks aastatel 1871–1885. Ent aastatel 1881–1884 ja 1893 figureerib Erdtmanni kõrval rõugepanijana ka Hans Apfelbaum (Mustveest?). 1897–1909 aastatel on rõugepanijana kirjas Karel Kalaus ning valla kassapidamise järgi maksis vald Kalausele rõugepanemise eest palka veel vähemalt 1918. aastani.

Rõugepanijate nimed rõugepanemise raamatutes. (Allikas: Rahvusarhiiv)

Vaktsineeritute ja vaktsineerimata jäänute proportsiooni oli kõikuv. Parimatel hooaegadel suudeti vaktsineerida üle 70% lastest, mõnel aastal üksikud, tavaliselt siiski rohkem kui pooled. Rõugete panemata jätmise põhjuseks olid muude haiguste põdemine. Näiteks 1878. aasta lõpus jäävad kõik ette nähtud 100 last vaktsineerimata sarlakite ja leetrite põdemise ning nooruse pärast. Laste noorus oligi teine, läbiv põhjus. Vaktsineeriti küll juba 3-kuuseid lapsi, aga neidki mitte alati.

Samuti jäid arvestusest välja lapsed, kes vanematega koos vallast ära olid kolinud. Arusaadavalt jäävad kaitsepookimiseta surnud lapsed, kelle arv on aastati muutuv ning alati eraldi arvestust surmade üle ei peeta. Äärmuslikeks on 1871. a. I pool, mil suri 33 last (mõisavallas), 1879. a. I pool 24 surmaga ja 1891. a. I pool 31 surmaga (metsvallas).

Puhuti (1976., 1882.-1883., 1890. aasta talvel) on vähese vaktsineerimise või vaktsineerimata jätmise põhjuseks ka külm – rõuged levisid külma ilmaga paremini ning üksnes suuremate epideemiate korral lubati rõugepanemist läbi viia külmale ilmale vaatamata.

1877. aasta suvel, mil 190-st lapsest vaktsineeriti vaid 89, selgitatakse, et umbes 60 lapsele jäid rõuged panemata “selle pärast et rõuge mädda ärra lõpnud, sest et need tellitud lapsed ei olnud näitusele todud rõuge panemise pääwal.”

1873. a. II poole kokkuvõte. Rõuged said pandud 9 lapsele. (Rahvusarhiiv, EAA.3260.1.166)

Rõugepanemise raamatu järgi poogiti 1870. aastal Avinurme mõisavallas kokku 86 väikelast. Seejärel lähevad Avinurme ranna- ja metsavalla teed lahku ning metsavalla kohta on järgmised andmed:

1871. a. vaktsineeriti 84 väikelast
1872 – 113
1873 – 122
1874 – 142
1875 – 112
1876 – 102 (I poolaastal)
1877 – 130
1878 – 191 (I poolaasta)
1879 – 127
1880 – 183
1881 – 58 (+ 6 ei hakanud külge, 3 lapsel loomulikud rõuged?)
1882 – 96 (I poolaasta)
1883 – 105 (I poolaasta)
1884 – 146 (I poolaasta)

1890 – 133
1891 – 83 (+ 1 pookimine ei hakanud külge, 1 loomulik rõugejuhtum; poogiti I poolaastal)
1892 – 158
1893 – 128
1894 – 103
1895 – 77
1896 – 128
1897 – 168
1898 – 155
1899 – 97
1900 – 208
1901 – 147
1902 – 141
1903 – 141
1904 – 144
1905 – 131
1906 – 112
1907 – 121
1908 – 114
1909 – 123

Ehk siis olemasolevate andmete järgi vaktsineeriti 1870–1909. aastal Avinurme vallas üle 4000 väikelapse. Ent sellele tuleks lisada veel noorukite vaktsineerimine.

Seejuures sajandi lõpus sagenevad juhtumid, kus rõuged ei ole külge hakanud ehk üles tulnud. See võis tuleneda nii pookematerjali kehvast kvaliteedist kui ka sellest, et vaktsineeritu oli eelnevalt juba immuunsuse omandanud – nagu võiks järeldada sellestki, et puhuti said rõuge panemise tähe ka need, kellel rõuged üles ei tulnud.

Immuunsuse kontrollimisena näib ka noorukite teistkordne rõugepanek, millele on pühendatud kaks rõugepanemise raamatut – esimene aastatest 1971–1881, teine 1899–1906.

Teistkordse rõugesse panemise-raamat 1871–1881 (Rahvusarhiiv, EAA.3260.1.167)

Nendesse raamatutesse kantitest on enamik 7 ja 17 aastased, vahel ka selles vahemikus või pisut nooremaid (5-aastased) või vanemaidki (vanimad 32. a.). Teiskorde rõugepanemisega on võimalik selgitada välja, kas noorukil on immuunsus olemas (uuel pookimisel ei jää rõuged külge) või mitte (rõuged jäävad külge). Ehkki immuunsuse võis omandada ka läbipõdemise teel, siis ulatuslik immuunsus noorte seas annab alust arvata, et tegemist on tõepoolest kordusvaktsineerimisega – ehkki esimeses raamatus ülestähendatute esmavaktsineerimise kuupäev on teadmata. Samuti on teadmata enamike puhul ka teistkordse rõugepaneku tulemused.

Igal juhul on esimeses raamatus arvele võetud 1353 kordusvaktsineerijat, kelle puhul esimee 941 noore puhul on lisatud, et 150-le neist jäid rõuged külge, 791 puhul ei jäänud (84%).

Teises raamatus arvele võetute esimene vaktsineerimine toimus vanusest sõltuvalt 1880ndatel või 1890ndatel. Raamatus loetletud 623-st noorukist 176-l rõugepanek õnnestus, 447 ehk u 70% olid juba omandanud immuunsuse.

Kui need umbrid kokku lüüa, siis saame vaktsineeritud laste ja noorte arvuks 4500–5000.

Ent nagu ka Avinurme valla rõugepookimise andmetest selgub, oli vaktsineerimine aastate lõikes ebaühtlane. Sajandi lõpul hakatakse vabatahtliku vaktsineerimise asemel rääkima aina enam sundvaktsineerimisest, sest rõugepuhangud olid veel sagedased ja laastavad.

Ent peagi ei jäeta vaktsineerimist enam juhuse hooleks. Konkreetsemad korraldused tulevad taas 1918. aastal, mil viiakse läbi sunduslik rõugepanemise kampaania üle eesti ning vaktsineeritute passi lüüakse sellekohane märge. Kes õigel ajal ei vaktsineerinud, sai trahvi ning rõuged pandi pealekauba ära.

Rõugepanemise raamat 1870, nimekirja esimene leht (Rahvusarhiiv, EAA.3260.1.166)

RÕUGETE VASTU VAKTSINEERIMINE EESTI WABARIIGIS


1919. aasta 21. märtsil võtab Ajutine Valitsus vastu kaitserõugete panemise seaduse, millega rõugete panemine muudetakse kohustuslikuks kõikidele lastele enne ühe aastaseks saamist, kui nad ei ole loomulikke rõugeid selle aja sees läbi põdenud. Koolilastele peab 12. eluaastal kaitserõuged panema, kui nad ei ole veel rõugeid läbi põdenud või edukalt vaktsineeritud. Seejuures tohivad nüüdsest rõugeid panna üksnes arstid ning teenus on elanikele tasuta. Läbipõdemist või vaktsineerimist peab tõendama arsti tunnistusega ning kohustuse mittetäitjaid ootab trahv.

Muuseas keelatakse ka inokuleerimine ning vaktsineerimisel tohib kasutada üksnes loomalima.

Samas seaduses tuuakse ära ka uus rõugetunnistuse vorm.

Mõne aasta pärast täheldatakse, et uus kord on maainimestele märksa tülikam. Kui varem käisid rõugepanijad külast külla lapsi vaktsineerimas, siis nüüd peavad maainimesed alla aastase lapsega rõugete panemiseks vallamajja minema, mis võib tihti kodust kaugel asuda. Paar aastat hiljem kurdetakse aga juba selle üle, et arstid peavad palju kilomeetreid vaktsineerimise pärast läbi sõitma.

Ent nagu 1925. aasta statistika album näitab, kannab süstematiline tegevus peagi vilja. ametlikel andmetel diagnoositi viimased 4 rõugejuhtu Eestis 1937. aastal. Ühest surmavamast haigusest oldi võitu saanud.

1919. a. seadusega kehtestatud rõugetunnistuse vorm. Riigi Teataja, nr. 25, 16. aprill 1919. (Digar)
Nakkavad haiguse Eestis 1919–1923. a. Statistiline album. Vihk I, Maa ja rahvas, 1925. (Digar)
Mõni aasta tagasi pakuti ühes veebiportaalis Avinurme jaoskonnaarsti Ernst Bogti poolt 1932. aastal välja kirjutatud rõugetunnistust.

1950. aastatel suudeti rõuged mitmes Euroopa riigis välja juurida, ent ülemaailmselt ei olnud haigus veel kaugeltki kontrolli all. 1958. aastal olla just toonane NSVL-i terviseminister Viktor Zhdanov teinud Maailma Tervise Organisatsioonile (WTO) üleskutse alustada ülemaailmselt tegevust rõugete hävitamiseks. Toona suri rõugetesse endiselt u. 2 miljonit inimest aastas. 1967. aastal alustaski Maailma Tervise Organisatsioon globaalse vaktsineerimiskampaaniaga, mille tulemusel suudeti 1977. aastaks rõuged ilma pealt pühkida. 8. mail 1980. a. kuulutas WTO, et maailm on rõugetest vaba ning ka vaktsineerimise võib lõpetada. 1980. aastal lõpetati ametlikult ka rõugete vastu vaktsineerimine Eestis.

ALLIKAD

Avinurme valla Rõugepanemise raamatud Rahvusarhiivis, EAA.3260.1.166, EAA.3260.1.167, EAA.3260.1.168, EAA.3260.1.169, EAA.3260.1.170, EAA.3260.1.171, EAA.3260.1.172, EAA.3260.1.173.

1815. Warri-rougedest ja kuida wisi neid pantakse. (Esimene eestikeelne õpetus ja käsiraamat rõugepanijatele).

1884. Röuged. Wirulase lisa, 13. november.

1918. Korraldus rõugepanemise kohta. Maaliit, nr. 27, 30. mai.

1919. Ajutise Walitsuse poolt 21. märtsil 1919. a. wastuwõetud seadus kaitserõugete panemise kohta ja lisamäärused kaitserõugete panemise seaduse tegeliku läbiwiimise kohta. Riigi Teataja, nr. 25, 16. aprill.

Bartlett, Roger 1990. Johann Georg Eisen: minor writings. Journal of Baltic Studies 21 (2): 95-104.

Bartlett, Roger 2019. The Imperial Russian Noble Elite and Westernization: The Family Eizen-fon- Shvartsenberg. Rmt: di Salvo, Maria, Kaiser, Daniel H., Kivelson, Valerie A. (toimetajad) Word and Image in Russian History (lk. 336-358)

Boylston, Arthur 2012. The origins of inoculation. JRSM 105 (7): 309–313.

Grant, Alicia 2019. Globalisation Of Variolation: The Overlooked Origins Of Immunity For Smallbox in the 18th Century. World Scientific.

Jürgenstein, Anton 1921. Huwitaw peatükk Eesti minewikust: Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (Torma-Lohusoo õpetaja 1746-1775). Postimees.

Kalling, Ken 2021. Kolm sajandit võitlust ja peaaegu saavutatud võit. Riigikogu Toimetised 43: 27–38.

Karis, Alar 2020. Variatsioonid variolatsiooni teemal ehk “ilusad tüdrukud saavad paremini mehele kui rõugearmilised”. ERMi blog.

Koppel, H. 1912. Rõugetest ja kaitserõugetest. Saarlane, nr. 7, 28. jaanuar, nr. 13, 22. veebruar, nr. 14, 25. veebruar, nr. 15, 29. veebruar, nr. 16, 3. märts, nr. 17, 7. märts, nr. 18, 10. märts, nr. 19, 14. märts, nr. 21, 21. märts, nr. 22, 31. märts, nr. 23, 4. aprill, nr. 24, 7. aprill jne.

Paiste, Siiri; Vorobjova, Tamara; Kalling, Ken; Uibo, Raivo 2016. Meditsiiniline immunoloogia Eestis. Arengutendentse ja saavutusi kuni 1980. aastateni. Eesti Arst 95(8): 523–529.

Seppel, Martin 2011. Landlords’ Medical Care for their Serfs in the Baltic Provinces of the Russian Empire. Slavonic and East European review 89 (2): 201–223.

Кувалдин, Станислав 20??. Первые иглы России. Holod.Media.