Avinurme Ajavakk
Küttimine on olnud läbi aja siinse elulaadi osa – oluline nii toidu, ravimite, kehakatete kui ka tarbeasjade allikana, samuti nii enese kui ka kariloomade kaitseks. Muistsel ajal oli jahipidamine vaba ning seda reguleerisid kohalikud kombed ja uskumused, ent võõraste võimudega saabusid ka ametlikud piirangud ja seadused. Esimesed kirjalikud jahiseadused Eesti aladel pärinevad 15. sajandist ning talupoegade küttimisõiguse piiramine, mis süsteemsemalt algas 17. sajandil, sünnitas uue nähtuse – salaküti.

Jahipidamine oli aadlike privileeg ning talupoegadel oli keelatud suurulukite küttimine, jäneste ja lindude küttimiseks oli vaja luba. Karistuseks võis olla nii trahv kui ihunuhtlus. Kiskjaid võis enda ja oma karja kaitseks küttida. Ent keeldudele vaatamata pidasid talupojad loodussaaduste kasutamist siiski oma õiguseks ning jahti peeti ja jahitarkuseid anti põlvest-põlve edasi salaja.

Ehkki põllumajanduse edenedes vähenes jahipidamise tähtsus, jäi see metsarikastel aladel endiselt oluliseks tegevuseks. Nii märgitakse, et salakütte oli eriti palju just Alutaguse piirkonnas. Seda muidugi ka seetõttu, et ulatuslikes põlismetsades oli keeldusid keerulisem kehtestada.

Vanal ajal oli “salakütt” omamoodi kultuurinähtus. Nii on J. Kornfeldt 1926. aasta Eesti Metsas kirjutanud:

Põtru oli siis metsades karjade kaupa. Kuid mitte eesti metsades. Eesti metsi siis polnudki. Olid vaid mõisa metsad. Ka kütte oli palju. Kuid mitte eesti kütte. Neid ei tunnudki. Olid vaid “salakütid”. Nagu kõik kuld pole, mis hiilgab (vaata joodiku punast nina), nii pole ka kõik just sõnnik, mis haiseb (hollandi juust, näituseks). Polnud selgi ajal “salakütid” just kõik rööv- ja lihakütid. Oli nende seas ka sümpaatlikke tüüpe, kuid armas mõisahärra oli neid kõiki ühe veega “salaküttideks” ristinud. 

Mõned aastad varem sõnab Käru metskonna metsaülem P. Hermann sama väljaande veergudel järgmist:

peab, tahes ehk tahtmata, jahi ajaloo-kangelaste, s. o. salaküttide wahel wahet tegema ja neid kahte liiki jaotama: esimesed niisugused kes küll salakütid, kuid huwi pärast, ilma saagi himuta jahil käisid ja teised need salakütid, ehk õigem ütelda rööwkütid, kes saagi isu pärast loome tapsid. Esimene liik salakütta on jahiarmastajad ja need saawad tulewasele jahiajaloole kasulikud olema, kuna teine liik — rööwkütid — tuleks ilma armuta jahiseltsidest körwaldada, kus see weel tehtud ei ole.

Awinurme mehe kohta on öeldud, et ta kündis põldu, püss seljas ja kirves vööl. Põhjuseid selleks oli ilmselt mitmeid. Näiteks on Eestit väisanud Rootsi sõjaväeametnik Ayrmann märkinud, et siinsed talupojad võtsid metsapõldudele minnes kaitseks püssi kaasa, vööl kandsid väikest kirvest ja nuga.

Eks ka Awinurme meeste seas oli neid “sümpaatlikke tüüpe”, kes salaja jahtida armastasid, ent nende seiklustest ei ole enam suurt teada. Killukesi siinkandi küttide seiklustest ja kommetest on siiski kirja saanud.

1931. aastal kirjutatakse, et jahiarmastajad ja jahiromantika on Alutagusel kadumas: kadumas on nii põlislaaned kui ka metsloomad ning pole enam ka “sellised Rasva Jaakusid, Kõreoja Pikkasid või Küta Jürisid, kellest omal ajal iga poisike teadis seeria kangelaslugusid jutustada”. 50 aastat tagasi oli küttimine – ennekõike salaküttimine – sport, millega tegeles iga metsa läheduses elav mees:

Kui maa, mets, õhk ja vesi oli veel parunite “eraomandus”, vaadati salaküttimisele kui rahvuslikule kangelasteole. Mees, kes elas salaküttimisest, tehes põllutööd ainult moe pärast, et mitte paruni silmis kahtlust äratada, oli autoriteetne isik ja tema sõna kaalus palju. Eriti Alutaguse põlismetsades oli elukutselisi salakütte laialt. Mõned elasid otse kui erakud sügaval metsasüles, ning nende olemasolust ei olnud parunitel aimugi.

Alutaguse küttide elu oli kuldne. Heideti püss selga, võeti koerad kaasa ja jahi teekond kestis päevi ja nädalaid; läbiti kümneid kilomeetreid mõnikord ainustki “kriimsilma” (metsavahti) nägemata. Ja loomi oli siis valida. Mõnedki endised salakütid, nüüd juba hõbepäised taadid, heidavad valusaid pilke metsa poole – kaob see romantiline elu. Avinurmest, mis oli omal ajal päris salaküttide pesa, rändasid metsade vähenemisega mitmedki kirglikumad kütid Siberisse või kaugele Venemaale. Võib-olla rahuldavad nad nüüd oma jahikirge Siberi taigas või Petšoora kallastel.

Hää salakütt pidi olema osav laskja, hää metsloomade tundja ja omama kallist jahikoera, kui ta küttimisega tahtis rikastuda. Ja hääd koerad olid sala küttidel tõesti. Mõnedki maksid summa, mille eest oleks võinud osta paar lehma või hobuse.

Salakütid käisid jahil enamasti kambas. Salga juht saatis päev varem küttidele sõna ja käskis neid kõrvalisi teid mööda teatud kohta tulla. Seal siis peeti jahiplaani ja retk läks lahti. Niisugusel jahikäigul rännati läbi kümneid kilomeetreid. Mõned Tudulinna ja Avinurme vanemad salakütid kõnelevad, et käidud isegi Rakvere lähedal, Narva jõe all ja paaril korral koguni Venemaal jahil. Niisugustel reisudel tapeti ja lahati saak kas mõnes tuttavas metsatalus või lihtsalt laagris. Osa söödi ära, muu laoti regedesse (kangeid jahte korraldati ikka talvel) ja viidi linna või koju. Koju tulles oli siis küttidel alati raha laialt. Külakõrtsides joodi ja prassiti mitu päeva tagantjärele.

Sai parun haisu ninasse, et keegi talupoeg peab seda paha ametit, siis oli ta kohe mõisameestega kohal. Läbiotsimisel aga saadi salaküttidelt jahisaaki harva kätte.

Harilikult oli saak juba niivõrd kavalasti peidetud (kusagile metsa, maa sisse jne.), et vaevalt isegi mõni Sherlok Holmes midagi oleks leidnud. Oli talusid, kus söödi ainult põdra- või hirveliha. Ja mõnes talus olid põrandavaipadeks karu-, põdra- või mõne muu looma nahad.

Tabamisel oli trahv suur. Väiksemaks normiks oli 10 “sirakat” taguotsa peale. Aga jõukad kütid said sellest kergesti üle. Maksti mõisameestele veidi, võeti tallis napsu ja tehti haledat kisa ilma löökideta.

Salaküttide kogumine lähtepunkti oli omast kohast huvitav ja põnev sündmus. Näiteks andis salgajuht kütile järgmise käsu:

„Sina lähed padrikusse, kus mullu tapsime kolm põtra, sealt võtad Hansura Jüri ja lähed karukoopasse, seal vilistad, saad kaks vilet vastu ja rändad siis soopervele. Seal kuula teravasti, ma teen öökulli häält, ja tuledki selle peale meie juurde.”

Enne jahti saadeti muidugi spioon metsavahti jälgima ja päev varem “maakuulaja”, kes pidi selgeks tegema, kus kandis “sokud vilistavad” või põdrad elutsevad. Oli jahiplaan valmis, saadeti “äraandjaga” metsavahile sõna. “Äraandja” juhtis muidugi “kriimsilma” sootuks teise kohta.

Käidi jahil ka valenägudega (maskides), otse kui Itaalia röövlid. Pääle selle olid jahi jaoks igal kütil isesugused viisud, et ka jälgede järele salakütti leida ei võiks. Kui metsavaht oli eriti “terane”, sai ta varsti tina. Harilikult metsavaht jahi ajal küttide juurde ei söandanudki minna. Ta vaatas lugu salaja pealt ja jooksis siis välja kaebama. Kuid osavasti veeti ka vahte ninapidi. Mõni salakütt läks otse metsavahi akna alla ja laskis seal mõne väikese linnu või jänese maha. Tihti võeti surnud loom või lind, pandi metsavahi maja juurde maha ja avati siis tuli. Muidugi oli kohe ..kriimsilm” küti kukil ja tassis ta mõisa. Taga aga teised põmmutasid põtru kõige suurema rahuga.

Tol ajal oli küttide saak alati hea. Keegi Rosenthali Jaan oli lasknud nelja aasta jooksul 70 põtra ja ühel ainsal sügisel 40 metsist. Nüüd ei oska kütid niisugusest saagist enam unistadagi.

Veel 1934. aastal kirjutatakse, et “päewatööst ei pea Awinurme mehed enam suurt lugu, sest ainult ööseti wõib weel raha kokku ajada. Seepärast agaram nurmik keerab juba widewikus aisaotsad dshungli poole, püss heinamärsi all ja kirwes wöö wahel.” Ning saagi mahaäritsemise ja väikse napsi järel laulab:

“Hobused need tõstsid naeru,
Metsawahid sõiwad kaeru..”

Aga see jaht käis muidugi ka kuusepuudele ja haavapakkudele.

ALLIKAD:

Peterson, Aleksei, Proodel, Mall. 1968. Jahipidamisest ning metsloomadest Eestis etnograafi ja folkloristi pilguga. Eesti Loodus, nr. 2, lk. 98-103.

Hermann, P. 1922. Kirjakast / Kirjad toimetusele. Eesti Mets, nr 5, lk. 86.

Kornfeldt, J. 1926. Uinak. Eesti Mets, nr. 4, lk. 90–91.

Kui salakütt oli põlismetsade peremees. Alutaguse jahiromantikast. Nool (Tartu), nr. 58, 3. jaanuar 1931.