Avinurme mõisavalla puhkpilliorkestrite alguseks loetakse 1879. aastat, kust pärinevad esimesed kirjalikud ülestähendused siinsest puhkpillimängust. Kui kõrvale jätta Eesti vanima pasunakoori tiitli nimel võistlev Torma pasunakoor, mis loodi 1848. a., on Avinurme puhkpillitraditsioon üks siinkandi vanematest. Nii nagu põlvest põlve on edasi kantud Avinurme puutööoskust, on põlvest põlve edasi antud ka siinset puhkpillitraditsiooni. Iseõppijate põlvkondadele on järgnenud ja lisandunud muusikakoolides õppinud ning nii mõnigi kord on võrsunud Avinurme puhkpillimängijate lastest või lastelastest juba elukutselised muusikud. Nii saab Avinurme phkpillimängu kaudu väikese vaate ka Eesti muusikakultuuri kujunemisloole. Ent samas tuleb osutada, et puhkpillimuusika oli kohaliku muusikakultuuri üheks osaks, selle kõrval olid laulukoorid ja -ansamblid, keelpilliorkester jm muusikakollektiivid.

Alljärgnevalt uurime seda ajalõime, mis viib 1879. aastast Maetsma, Sälliksaare ja Vadi kaudu tänase Avinurme puhkpilliorkestrini läbi oluliste inimeste sellel teekonnal.

AUGUST SCHULBACH JA PASUNAKOORI ALGUSAASTAD


1870ndate lõpuaastail hakkas tegutsema Avinurme ja Lohusuu ühine Lohusuu kihelkonna mängukoor, mida ellukutsujaks ja juhatajaks Maetsma kooli juhataja AUGUST EDUARD SCHULBACH (23.03.1841 Laekannu – 15.06.1894). Selle mängijad olid nii Maetsmast, Piilsis, Vadilt, Lohusuust kui teistest küladest.

19. sajandi 70tel aastatel käisid Avinurme lauluentusiastid Lohusuu kihelkonnakoori lauluharjutustel. Need toimusid kord Lohusuus, kord Vadil, Piilsis või Maetsmas. Igale poole tuli lauljatel minna jalgsi, tihti 10-20 versta. Teadaolevalt osales Lohusuu kihelkonna meeskoor üldlaulupeol Tartus 20. juunil 1879. aastal 19 lauljaga. Hiljem meenutati sedagi, et Schulbach oli korra oma laulukooriga laulupeolt esimese võidu saanud [14].

Umbes samal ajal loodi Schulbachi eestvedamisel meeskoori kõrvale ka kihelkonna pasunakoor. Anna ja Alma Schulbachi mälestuste järgi hakkas pasunakoor tegutsema 1877. või 1878. aastal.

Avinurme-kandi puhkpillitradistsioonile aluse pannud August Schulbach oli 1860. aastal loodud Maetsma kooli esimeseks koolmeistriks. Tema isa, Tõnno Schulbach (juuni 1793, Kudina mõis – 29.10.1852) oli endine Laekannu koolmeister.

Kirjandusmuuseumi arhiivis on säilinud Schulbachi kiri August Einwaldile 12. detsembrist 1879, kus ta teatab, et nad on kutsutud järgmisel suvel Tallinna laulupeole ja palub saata noodid oma kooridele, kus on 15 lauljat ja 10 pillimängijat. Loetletud on ka pillid: es ja B klarnetid, pikolo, piston kornetid, I ja II althorn, I ja II tenorhorn, bariton ja tuuba. Teadaolevalt koorid siiski 1880. aastal Tallinnas keisri 25 valitsemisaastale pühendatud laulupeol ei käinud.

Paraku nii laial maa-alal asuv orkester ei olnud elujõuline ning lagunes laiali, pillid jagati meeste vahel ära ja need hakkasid oma kodukandis külakoolide juurde oskestreid asutama. [1] 1882. a. asutati kihelkonna laulukoori lagunemise järel  Vadi laulukoor ja 1888. a. asutas ALEKSANDER SAMMELSON Vadi kooli õpilaste puhkpilliorkestri. Umbes samal ajal alustasid pasunakoorid tegevust ka Piilsis, asutajaks KAREL PILLESSON (21. sept. 1875, Jõemetsa- …) ja Ulvil. Maetsma kooli juurde pasunakoori asutamise aasta kohta on erinevaid andmeid, mõne allika järgi loodi see 1884. a. [3], teise järgi 1887. a. [1].

Schulbachi kohta meenutatakse 1929 [4]:

Pärast kooli asutamist (1864. a.) hakkab tema esimene õpetaja, energiline A. Schulbach pinda walmistama seltskondlikule elule. Metsanurga külas oli see esialgul raske. Peagi aga olid siin koos pasuna- ja laulukoorid. […] Maetsmaa lauluseltsi kuulsus oli peagi ülemaaline. [..] Pasunakoorile seltsis peagi näiterühm ja nii 1884. a. pandi alus muusika-näiteseltsile. See tegutses üle 30 aasta ..

Toona asus tänase Avinurme südames mõis ja lähimaks kultuurielu keskuseks oligi Maetsma sealse koolimajaga. Alles paarkümmand aastat hiljem nihkub kultuurielu kese Avinurme. Maetsma pasunakooli pillid telliti Tartu kaupmehe Vogeli kaudu Saksamaalt. [26]

1937. aastal avaldati ajalehes “Maa Hääl” artikkel Avinurme puhkpilli 50. juubeli puhul (asutamisaastaks nimetatud 1887. a.). Artikli autor H.P. kirjutab:

 Nii asutati 1887. aasta alguks orkester ka Awinurme Maetsmaa kooli juure, kusjuures endiselt kihelkonnaorkestrilt päritud üksikutele pillidele osteti uusi juure. Raha selleks hangiti majast majja mängimas käies. Asja hingeks olid tolleaegne Maetsmaa kooliõpetaja August Schulbach ja noor Warssawist sõjawäeorkestrist koju saabunud klarnetimängija Jüri Paljak, kes nüüd 14. jaanuaril [1937] sai 75-aastaseks ja on kõik aeg orkestris kaasa mänginud.

Samuti meenutatakse ühes 1929. a. artiklis, et “pillid toodi koorile Leipzigist ja esimest awalikku esinemist käis juhatamas wana Wäägwere Wirkhaus. Waimustus oli rahwa seas suur. Hiljem juhatas pasunakoori üle 40 aasta J[üri] Paljak.” [2] Teises osutatakse, et Maetsma pasunakoorile õpetust andmas käis nii Väägvere Wirkhaus kui ka vana Herman. [4] Lisatakse ka, et enne Schulbachi asutatud Maetsma puhkpillikoori oli Torma kihelkonna ainsaks orkestriks 1848. a. C. R. Jakobsoni (tegelikult tema isa Adam Jakobsoni) asutatud Torma pasunakoori. [2, 4]

Schulbach Lohusuu kooriga II üldlaulupeol Tartus (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, nr. 32, 8. august 1879, lk 125)
KONTEKSTIST

Eesti orkestrimuusika sai alguse 19. sajandi esimestel kümnenditel eeskätt Tartu linna ja maakonna vennastekoguduse palvemajades. 

Vennastekoguduse kuulus Schulbachi kõrval ka Torma pasunakoori asutaja Adam Jakobson (13. juuli 1817 Haanja vald, Rõuge kihelkond, Võrumaa – 18. detsember 1857 Torma), kes oli Torma kihelkonna köster ja kihelkonnakooli koolmeister, Carl Robert Jakobsoni isa. Peale isa surma oli C.R. Jakobson mõned aastad ka Torma pasunakoori juhendajaks.

Torma pasunakoori ajaloost saab lugeda siit.

David Otto Wirkhaus (1. oktoober 1837 Vasula vald, Tartu-Maarja kihelkond – 29. juuli 1912 Sootaga vald, Äksi kihelkond) oli eesti seltsiliikumistegelane ja muusik ja üldlaulupeo pasunakooride juhataja ning tema panuse tähistamiseks hakati 1994. aastal välja andma Wirkhausi-nimelist puhkpillimuusika stipendiumi.

Wirkhaus oli ka 1939. aastal tema isa Taavet Wirkhausi (1800–1872) asutatud Väägvere pasunakoori juhendaja aastatel 1851–1912 ning just selle kooriga võistleb Torma pasunakoor Eesti vanima pasunakoori tiitli pärast – sest pillide koosseisult ei saaks 1939. aastal Väägvere orkestrit ilmtingimata pasunakooriks nimetada).

Esimene üldlaulupidu peeti mäletatavasti 18.-20. juunil 1869. aastal Tartus. Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts “Vanemuine” eesotsas Johann Voldemar Jannseniga. 1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. (vt Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA koduleht)

August Schulbachi poeg Arnold Paul Süvalep (Schulbach; 18.04.1888 Avinurme vald – 23.06.1968 Tallinn) oli ajakirjanik ja EW poliitik ning poja-pojaks on Kulno Süvalep (Schulbach;  4.08.1929 Tallinn – 19.07.1996 Tartu), tuntud näitleja, lavastaja, näitekirjanik ja helilooja. Kulno Süvalep on hiljem meenutanud [6]:

Ja minu vanaisa oli August Eduard Schulbach. Maetsma küla oli Tartumaal Avinurme juures, seal oli kool ja kooli taga voolas oja. Schulbach ongi saksa keeles Koolioja. Vanaisa oli kooli asutamisest peale, 18-aastaselt, selle esimene õpetaja kuni 1890, siis lasti lahti, kuna ei osanud vene keelt. See oli esimene venestamise aeg. Lahtilaskmine mõjus inimesele niivõrd, et ta lõi elule käega ja suri 52-aastaselt, 1893.

[..] vanaisa poolt esivanemad on kõik eesti talupojad. Sealt tuli meie nimigi — papa pidas suurt perekonnakroonikat, kuskil arhiivis peaks seisma —, sest esiisa Tõnu oli Põhja-Tartumaa kandist Süvalepa külast pärit, andmed ulatuvad aastani 1780. Süvalepa küla on praegugi alles. Schulbachi nimi püsis kuni eestistamiseni 1934, siis võtsime Süvalepa nime.

Ent Schulbachi lahtilaskmise põhjuseks ei olnud üksnes vene keele oskuse puudumine. Mihkel Sild on oma mälestustes märkinud, et Schulbachile sai saatuslikuks kuulumine vennastekogudusse.

August Schulbachi lapselaps, näitleja Kulno Süvalep kodus (allikas: ER, EFA.415.0.149592)
Avinurme valla protokoll 1882. aasta 23. septembrist, mil otsustatakse 21. septembril surnud vallavanem Madis Tamm ära saata mängu saatel ning mängijatele selle eest tasu maksta. Kahjuks ei ole täpsustatud, kes matusele mängijaks kutsuti – kas see näitab, et pillimäng jätkus ka kihelkonna pasunakoori tegevuse lõppemise järel, enne külaorkestrite asutamist. (allikas: RA EAA.3260.1.16)
JÜRI PALJAK JA TEMA VENNAD

Kultuurielu Avinurme vallas sai uue hoo 20. sajandi alguses – 1903. asutati ametlikult Maetsmas karskusselts “Waprus”, Vadil “Metsakaja” (ehkki mõlemas külas oli seltsielu toimunud juba mitu aastakümmet), 1906. aastal asutati Avinurme Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, mis muutus kiiresti siinse kultuurielu oluliseks kujundajaks.

Schulbachi surma järel sai Maetsma kooli õpetajaks August Ernits (21.06.1874, Koeravere, Püssi vald – ?.1943; Maetsma kooli juhataja 1894–1928), kes hiljem vedas ka karsklusselts “Waprus” tegevust. Maetsmas tegutsenud koorid koondusidki 1903. aastal loodud “Wapruse” juurde. Ernits juhtis meeskoori, Jüri Jalak segakoori ja pasunakoori juhiks sai Schulbachi järel Jüri Paljak. Pidusid peeti Maetsmas Laduniidu mäel ja talvel mõisa rehes. Sellest perioodist on “Vanemuise” arhiivis säilinud J. Jalakase kiri, kus teatatakse Avinurme karskusselts “Waprus” pasunakoori soovist osaleda muusikapäevadel Tartus. Mänguriistadena on kirjas: I ja II B cornet, I B clarnet, beriton B, ES cornet, I ja II B tenor, I ja II Es altho, B ja Es bass.

Isetegevuslased 20. sajandi alguses Maetsmas Laduniidu mäel (Foto: Avinurme Koduloomuuseum)

1937. aastal avaldatud puhkpilli juubeliartikli kangelaseks on 50-aastase orkestri kõrval ka JÜRI PALJAK (14.01.1862, Sälliksaare – 31.10.1939) – Maetsma/Avinurme puhkpilliorkestri üks asutajaist ja selle pikaajaline juhendaja, kes samal aastal oma 75. juubelit tähistas, mispuhul kirjutatatakse ka temast pikemalt [1]:

Kuna J. Paljak mängis ka endises kihelkonnaorkestris enne sõjawäeteenistust kaasa, siis tema tegewus muusikandina on kestnud üldse 56 aastat. Kuni 1915. aastani oli Paljak orkestri juhiks, siis andis juhtimise üle nooremale wennale Andresele, kes praegu [st 1937] esimeseks mängijaks.  

Orkestri kornetiweteraan Jüri Paljak, kes wäikemajapidaja Sälliksaare külas, elatub peamiselt puunõude walmistamisest. Haige ta ei ole kunagi olnud. Habe ainult kisub halliks, kuid muusikat teeb edasi. Tema ei ole kunagi ärkwel olles ühtegi minutit tegewuseta. Istudes omal tööpingil, paneb mõnikord oma parajasti käsil olewa kapa wõi pange kõrwale ja laseb wahelduseks kornetiga mõne keerulise “intermezzo” wõi loeb weidike „Maa Hääli” ning siis rühib jälle edasi. 

Teiseks lemmikpilliks temal on wiiul, mida ta ka ühelgi õhtul mängimata ei jäta. Laule mängib wiiulil ikka 2 häälega ja ise laulab kolmandat häält kaasa. Huuled olewat juubilaril pasunapuhumiseks weel küllalt head ja ka energiat ei puuduwat, ainult kuulmine kippuwat weidi nõrgenema.

Vaid paar-kolm aastat hiljem, 1939 leiame me ajalehest “Uus Eesti” [7] kurva järelhõike Jüri Paljakule:

“Tartumaa Teatajas” lisatakse [8]:

Pühapäeval, 6. novembril asetati maamulda Awinurme wanim seltskonnategelane Jüri Paljak, kes oli 78 a. wanuse juures wäga aktiivne laulu ja muusika harrastaja. Jüri Paljak oli Awinurme Sälliksaare külas, ja ka kõwa puunõude tegija. Muusikakooris mängis ta juba poisikese põlwest peale, siis oli wene sõjawäes kornetipujuja, siis oli Awinurme tuletõrje seltsi orkestris niisamuti kornetimängija kuni oma surmani.

Jüri Paljak (allikas: AKM)
Ajalehes Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 9, 22. jaanuar 1937 avaldatud pilt

Jüri Paljaki kõrval oli loomulikult teisigi Avinurme puhkpilliveterane. Joosep Paljak nimetas oma mälestustes Maetsma puhkpillikooli mängijaid sajandivahetusel: Jüri Jalak, Jakob Kaasik, Mihkel Lodu, Jüri Paljak, pisut hiljem lisandunutena Mihkel Jalak, Mihkel Kruup, Jaan Kruup, Jakob Liiv, Jakob Paljak, Johannes Pukk, Jüri Tammik. Jüri Paljakule lisaks mängis neist O. Kase märkmete põhjal 1932. a. puhkpilliorkestris endiselt veel Johannes Pukk ja Jüri Tammik. [26]

Maetsma pasunakoor 20. sajandi alguses (allikas: AKM)

Kui Maetsma koolist alguses saanud pasunakoor esines sajandi alguses, peale seltsi loomist 1903, karskusselts “Waprus” egiidi all ja veel 1910. aasta Tallinna III laulupeole on end üles antud veel Avinurme karskusseltsi “Wapruse” pasunakoorina (15 mängijat J. Paljaku juhendamisel [16]), siis umbes samal ajal koliti Avinurme Vabatahtliku Tuletõrje Ühing koosseisu ja hakati tegutsema Avinurme tuletõrjeühingu pasunakoori nime all. Ühing ise oli apteeker Artur Seevaldi eestvedamisel asutatud 1906. aastal ning 1909. aastal asuti sellele seltsimaja ehitama, mis sai ka juba järgmisel aastal valmis.

Kaalutud oli ka seltsimaja ehitamist Maetsma, ent selleks ajaks oli valla tegevused hakanud enam tänase aleviku aladele koonduma ning seltsimaja otsustati ehitada “Awinurme administratiiwsesse keskkohta, Awinurme mõisa juure” [4], misjärel nihkus ka kultuurielu kese Maetsmast Avinurme mõisakülla.

Pritsumeeste seltsist ja nende seltsimajast sai pikaks ajaks Avinurme kultuurielu tuiksoon ning seltsimaja valmimine oli ka pasunakoori Avinurme kolimise üheks ajendiks. Seejärel asutati Tuletõrjeühingu pasunakoori kõrvale segakoor, hiljem ka meeskoor ja viiulikoor/keelpilliorkester, näitering ja tantsurühm, ühingu juurde asutati ka raamatukogu ja spordiring [11].

Jüri Paljak andis, nagu ülal öeldud, 1915. aastal orkestri juhtimise üle oma vennale ANDRES PALJAKULE (ilmselt 4.10.1892 Sälliksaare – ?).

Andres Paljak oli puhkpilliorkestri kõrval tegev ka Avinurme Ühispangas (revisjonikomisjoni liikmena) ja vallavalitsuses ning pidas talu.

(Ilmselt) 1915(?)–1923 orkestrit juhendanud Andres Paljaku karikatuur (Tartumaa Teataja, 1. november 1939, lk 10)
Andres Paljak (allikas: AKM)

Sälliksaare meeste orkester. 1. rida: Andres Paljak, Altrof Voldemar, Paju Jaan, Mäe Volli (Maetsmast), 5. mehe nime ei tea; 2. rida: Tammik Jüri Jakopi poeg Väljara talust, Karu (eesnime ei tea), Paju Juhan, Aidma Juhan, Jüri Tammik Tooma poeg Tooma talust; 3. rida: Kaasik Juhan, Karu Rudolf, Herbert Paljak (allikas: Aigi Tammiku erakogu)

1937. aasta “Maa hääle” artikli autor lisab [1]:

Olgu nimetatud, et Jüri Paljaku kõige noorem wend Joosep, kes Wadi algkooli juhataja, on koha peal tuntud oma õpilasorkestriga, millest Wadi puhkpillideorkestris praegune põlw wälja kaswanud.

See on Avinurme puhkpilli ajaloo vaatepunktist oluline tõik, sest just Vadi koolis ja JOOSEP PALJAKU (11.06.1899 Sälliksaare – 17.02.1967, Tallinn) käe all kasvasid üles Madis Kalaus ja Evald Tamm, kes hiljem Avinurme puhkpilliorkestrit juhendasid (sellest juba allpool).

Joosep Paljak oli siinses kultuuri- ja hariduselus erakordselt oluline ja silmapaistev tegelane, Vadi algkooli juhataja ja õpetaja, muusika- ja lauluseltsi “Metsakaja” tegevuse pikaajaliseks eestvedaja, haritlane ja kodu-uurija, kelle kohta Paul Ariste on sõnanud: „Joosep Paljak oli eestlase visaduse tõeline esindaja“.

Ka “Metsakajal” oli oma, Vadi puhkpilliorkester, mida 1920ndatel juhtis Joosep Paljak, 1930ndatel toonane Avinurme abivallavanem Paul Tamm. [9, 13]

Joosep Paljak, Vadi kooli juhataja, õpetaja, kodu-uurija ja seltskonnategelane (EFA.272.0.49339)

Keeruline oleks ilmselt alahinnata Paljakute rolli Avinurme muusikakultuuri ja puhkpilli ajaloos. Nii märkame näiteks, et 1910. aasta Tallinna III laulupeol osaleb J. Paljaku juhendamisel Awinurme karskuseseltsi “Waprus” pasunakoor 15 mängijaga; 1923. aasta 8. üldisele Eesti laulupeole registreerunud muusikaliste rühmade seas nii 12 lauljaga Avinurme muusika- ja lauluseltsi “Metsakaja” meestekoori, mida juhendab õpetaja Joosep Paljak, kui ka Avinurme tuletõrjujate seltsi 18-liikmelise pasunakoori, mida juhendab A[ndres] Paljak. 1928, mil Avinurme 18-liikmeline Avinurme Tuletõrje seltsi puhkpilliorkester läheb Tartu laulupeole O. Kase juhendamisel, siis Avinurme-Vadi muusikaseltsi “Metsakaja” 15-liikmeline puhkpillikoor Joosep Paljaku juhtimisel. [10] Jne.

“Metsakaja” puhkpilliorkester 1921-22 aastal. Dirigent Joosep Paljak. 1. rida: August Kalaus, Väli Johannes, Sõber Mihkel Rehessaarest, Väli August, Paljak Ida, Anton (tüdrukuke on Paljak Grete). 2. rida: vasakult esimene Sõber Aldo. 3. rida: Joosep Kiik (Mäe Ruudi isa), eelviimane rida paremalt: Paul Tamm, August Nurm, vasakult esimene: Leida Väli ema, tema kõrval Aliide Kiik Kooliralt (Jaka isa õde), viimane rida: Aliide Sildnik, Adeele Nurm, Ida Sildnik (Krahvi Ida), Miili Part. (Kirja pandud 2004. aastal Ilse Rummeli ja Ilse Klaubi ütluste järgi, allikas: AKM)

OSKAR KASK


20. sajandi alguses oli Avinurme Tuletõrje Ühingust saanud piirkonna üks erksam selts, mille alla koondus mitmekesine seltskondlik elu ja terve rida silmapaistvaid kohalikke kultuuritegelasi.

Alates 1923. aastast juhtis puhkpilliorkestrit Avinurme 6-kl. algkooli vastne juhataja OSKAR KASK (16.09.1893 Torma, Näduvere küla – 13.10.1959, Torma), kes oli 1924–1929 ka Ühingu esimees, juhendas alguses ka koori ja oli tegev näiteringis ning paljudes teistes kohalikes ettevõtmistes. Oskar Kask oli õppinud Tartu õpetajate seminaris, ka muusikat ja pille [26].

Kaske mäletatakse andeka mehena, kes märgis kõiki pille ja oskas neid ka õpetada. [26] Tema juhendamise all edenes puhkpillielu (ja seltsielu üldisemalt) Avinurmes jõudsasti, orkester kasvab ka suuruselt. Kui 1924. aasta Narva laulupeol osaleti 15 mängijaga ja 1926 Tartu laulupeol juba 18-liikmeliselt, siis 1937. aasta seisuga raporteeritakse, et orkestris on 25 mängijat [1]:

Orkester on üha kaswanud ja saanud juhtiwaks muusikaliseks teguriks Awinurmes ja on ka üldlaulupidude juhtide poolt tunnustamist leidnud. Orkester on osa wõtnud kõigist iseseiswusaegseist üld- ja Tartumaa laulupidudest ning kohalikkudest ja ümbruskonna laulupäewadest.

Tema juhendamise perioodil viidi läbi ka kolm kihelkondlikku laulupidu – laulupäeva –, mille osaks oli ka rongkäik.

Esimene toimus 1930. a. 22. juunil (üldjuhiks Juhan Simm, puhkpilliorkestreid juhatas O. Kask) [17, 18]. Teine 1933. a. 13. augustil (laulukooride üldjuhiks Richard Ritsing Tartust, pasunakoore juhtis O. Kask). Esinejaid oli u. 150, neist 100 lauljad, osalisi 500. [19]
2. juulil 1939. aastal korraldatakse kolmas laulupäev, senistest suurejoonelisem. Ühendkoore (10 koori 300 lauljaga) juhib Juhan Simm, orkestreid (5 orkestrit u. 50 mängijaga) juhib Oskar Kask. [20]

1937. aastal asutati Avinurme Haridusselts ning pasunakoor ja teised ringid koondusid selle alla. [11]

1941. aastal viisid elu keerdkäigud Kase neljaks aastaks Venemaale, naastes töötas ta Tartumaa Haridusosakonna inspektorina (Torma, Sadala ja Voore piirkonnas), oli Näduvere kolhoosi moodustaja ja 1945-1952 (või 1946–1953) juhendas Torma pasunakoori tegevust. [21, 26]

Oskar Kase karikatuur (Tartumaa Teataja, 30 oktoober 1939, lk 10)
Oskar Kask 1938 (Foto: Eesti Pedagoogikamuuseum F0050974/50-53)

Avinurme II laulupäev 1934. aastal. (allikas: AKM)

MADIS KALAUS


Teine ilmasõda tõi kultuuriellu katkestuse, ent puhkpillimäng taastus küllaltki kiiresti.

1949. aastal tuli Avinurme tööle noor kultuuriinstruktor MADIS KALAUS (07.06.1922, Änniksaare – 11.03.2001, Avinurme), kes oli ka osav käsitöömeister ning hiljem on teda nimetatatud ka Avinurme “tuntuimaks puunikerdajaks”. Madis Kalaus meenutas hiljem, et Alfred Pärna eestvedamisel kutsuti taas ellu tuletõrje selts ja kuna selle juurde kuulus ka puhkpilliorkester, siis tegi Alfred Madisele ettepaneku pasunakoor taas kokku kutsuda. [26] Tulid ka vanad pasunamehed, kes vahepeal olid piirdunud matustel mängimisega.

Madis Kalaus oli puhkpillimängu õppinud Vadil Joosep Paljaku käe all “Metsakaja” orkestris. Muusikaliselt andekas oli ka tema vend August Kalaus, kes ka ise muusikat kirjutas.

Puhkpilliorkestri sagedasteks esinemiskohtadeks said mitmesugused aktused ja üritused, kus esineti nn segakavaga. Kuna pillid olid vanad ja kõiki pillirühmi polnudki, mängiti suurematel üritustel koos Vadi orkestriga, mida endiselt juhatas Paul Tamm. [12, 26]

1962 alustas Madis Kalaus puhkpillimängu õpetamist Avinurme koolis [12, 26], mille peatselt võttis üle Evald Tamm. Toonane koolidirektor Paul Koppel oli suur puhkpillientusiast, kes ettevõtmist igatpidi toetas. [26] Ent kooli puhkpilliorkestrist kirjutame juba eraldi loo.

Madis Kalause poeg Heiki Kalaus oli hiljem, 1999–2007 Avinurme puhkpilliorkestri dirigent.

Madis Kalaus 1974. aastal (allikas: RA EFA.204.0.98766)
Madis Kalaus kooli puhkpilliorkestriga, foto koopia (allikas: AKM)

Vahepealsetel aastatel hakkasid mitmed puhkpillimängijad, kes tahtsid rohkem pilli mängida, kui Avinurmes seda sai, käima Tudulinna meestega koos kaks korda nädalas Tudu orkestris mängimas, mida juhendas August Luming (30.02.1902 Mustvee – 1969). 1969. aastal, kui Tudus käimine katkes, tuli Erni Kurikul mõte Avinurme Metsapunkti orkester luua [26].

EVALD TAMM


Avinurme puhkpillimuusika ajaloos oluliseks isikuks on ka EVALD TAMM (28.02.1918 Tammsaare, Mihkli talu – 19.05.2004), kellest kujunes pea pooleks sajandiks puhkpillimuusika eestvedaja ja arendaja Avinurmes. Nagu eelnevaid mainitud, õppis ta Vadi koolis Joosep Paljaku käe all.

Evald Tamme tütar Ene Kuljus kirjutab oma isast ja tema musikaalsest perest [20]:

Peale koolitarkuste andis Joosep Paljak ka esimesed õpetused muusikas, sealhulgas pillimängus. Juba kümneaastasena hakkas isa koos vendadega puhkpilliorkestris mängima ning kooris laulma. Kõik vennad olid musikaalsed ning hiljem sai vanimast vennast Paul Tammest Vadi puhkpilliorkestri juht. Noorim vend Anton juhatas Mustvees segakoori ja oli palju aastaid puhkpilliorkestri üks alustalasid.

Evald Tammest sai esmalt Madis Kalause järel Avinurme kooli puhkpilliorkestri juhataja – amet, mida ta pidas pea 30 aastat 1965–1991. Avinurme kooliorkester sai peagi II kategooria taseme [20].

Kui 1969. aastal otsustasid Avinurme Metsapunkti mehed kohapeal vahepeal soiku jäänud orkestri taasasutada, kutsusid nad Evald Tamme selle dirigendiks. Ametühingu kaudu hangiti orkestrile ka uued pillid. Esimene proov toimus 13. oktoobril 1969. Alustas 25 meest, kellest mitmed olid varem pasunakooris mänginud, ent paljud ei olnud varem pilli mänginud. Ent Evald Tamme juhendamise all said kõik pillimängu selgeks. Algas viljakas, proovide ja esinemiste rohke periood ning Evaldi juhendamisel võeti osa kõikidest üldlaulupidudest. [20, 23, 26] Hiljem kolis orkester Avinurme kultuurimaja alla.

Nii nagu oli Avinurme kultuurielu vedajatele omane, osales ka Evald Tamm pillimängule lisaks sega- ja meeskoori, samuti meesansambli tegevuses ning näitemängudes. Lisaks lõi ta kaasa ka Vabariiklikus Orkestrijuhtide Puhkpilliorkestris VOP. [20]

Evaldi tütred Ene ja Eha õppisid Jõgeva Laste Muusikakooli ja Tallinna Muusikakeskkoolis, Ene ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Tema lapselaps Kalev Kuljus on tunnustatud oboemängija ja töötab Hamburgis kuulsas Elbfilharmonie kontserdimajas.

1991. aastal loobus E. Tamm kooli puhkpilliorkestri dirigendi kohast ning tema töö võttis üle tema õpilane UDO MESI. 1993. aastal loobus Tamm dirigendikohas ja jäi orkestrisse mängijaks 1997. aastani ning mängis pilli kokku 69 aastat. Tema järel sai Udo Mesi ka Avinurme puhkpilliorkestri juhendajaks. Nende aastate kohta on ülestähendusi vähe. [26]

Evald Tamm (allikas: Vooremaa)
Evaldi vend Paul Tamm Vadi puhkpilliorkestriga 1939 (Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 63, 7. juuni, lk 4)
Avinurme puhkpilliorkester jahimeeste peol Kaunissaares 1974 (Foto: Avinurme Koduloomuuseum)

HEIKI KALAUS


Mõned aastad olid puhkpilliorkestri jaoks hektilised, ent 1999 aastast algas siinse puhkpillitraditsiooni uus sajand Eesti Muusikaakadeemia trombooniprofessori ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri tromboonirühma kontsertmeistri HEIKI KALAUS (28.09.1950-02.12.2007) taktikepi all.

Heiki Kalaus oli pärit Avinurmest musikaalsest perest. Tema isa Madis Kalaus oli Avinurme pasunakoori endine juhendaja, ema Vilma Kalaus töötas Avinurme koolis muusikaõpetajana. Heiki Kalaus alustas kodus klaveriõpinguid ning jätkas Jõgeva Laste Muusikakoolis, seejärel Tallinna Muusikakeskkoolis, kus hakkas trombooni õppima ning jätkas seda Tallinna Riiklikus Konservatooriumis ning Leningradi Konservatooriumi aspirantuuris.

1972–2004. aastal mängis ta ERSOs ja oli pikalt ERSO tromboonirühma kontsertmeister. Alates 1977. aastast töötas ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppejõuna ja hiljem professorina. Ta tegi kaasa ka erinevates muusikakollektiivides ja -projektides.

1999. aastast kuni oma elu lõpuni leidis Heiki Kalaus aega juhatada Avinurme puhkpilliorkestrit, sõites okestriproovi Kuhmost (Soome), kus ta 2004. aastast muusikakooli õpetaja ja orkestrijuhina töötas.

Verner Mölder, Avinurme Puhkpilliorkestri praegune dirigent meenutab [22]:

Heiki tõestas, et kõike on võimalik muuta, kui vaid on olemas sisemine vajadus ja tahtmine ning leiad endale mõttekaaslasi. Heiki andis Avinurmes puhkpillimuusikale uue hingamise ja hoo, muutis paljude siinsete inimeste mõtlemist ja arusaamasid.

Orkestrile hangiti uusi pille, lisandus ka uusi mängijaid, esineti nii Eestis kui väljaspool, tehti koostööd ERSO ja EMAga. Koostöö on jätkunud tänaseni ja ERSO dirigent Kristjan Hallik märkis 2019. a. intervjuus ära koostöö Avinurme puhkpilliorkestriga [26].

Heiki Kalause ootamatu surma järel 2007 võttis Avinurme Puhkpilliorkestri dirigeerimise üle Verner Mölder, kes juhib orkestrit tänaseni.

Heiki Kalaus (foto: erakogu ajaleht Vooremaa 22. detsember 2016, lk 7 kaudu)
Heiki Kalaus esinemisel Rootsis (Foto: Avinurme Puhkpilliorkestri fotoarhiiv Facebookis)

PÕLVEST PÕLVE PUHKPILLIMÄNGUGA


Avinurmes on puhkpillimäng põlvest põlve edasi kanduva kultuuri osa, mida ilmestab ka see, et orkestris mängivad tänagi mitmest perest mitu põlvkonda.

Nende seas oskestrit Evald Tamme järel juhendanud Udo Mesi ning tema poeg Silver Mesi, kes alustas Avinurme puhkpilliorkestris koolipoisina Heiki Kalause juhendamise all ja jätkas pilliõpinguid Heino Elleri muusikakoolis, vahepeal töötas ka Vanemuise sümfooniaorkestris ning juhendas ka Avinurme gümnaasiumi puhkpilliorkestrit.

Orkestri tänane dirigent Verner Mölder alustas Avinurme kooli orkestris Evald Tamme käe all ja õppis Rakvere muusikakoolis. Tema isa, Olavi Mölder mängib Avinurme Puhkpilliorkestris 1970. aastast. Tema õpetajaks oli August Luming. Verner Mölderi vend Alvar Mölder õppis pillimängu Rakvere muusikakoolis, G. Otsa koolis ja edasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning lisaks Avinurme orkestris mängimisele töötab elukutselise muusikuna Eesti Kaitseväe orkestris. Avinurme puhkpilliorkestris mängib löökpille ka Verner Mölderi vanem poeg Martin ning enne õpinguid mängis seal saksofoni ka noorem poeg Markus. [24]

Teiseks kolme põlve haaravaks dünastiaks Avinurme puhkpilliorkestris on Karode pere, kellest mängib orkestris viis pillimeest: isa Ülo, tema pojad Kalle ja Kalev ning nende pojad Kaspar ja Kaupo. [24]

Avinurme puhkpilliorkestri koosseis 2020:

Trompet: Verner Mölder, Andres Kallavus, Udo Mesi, Olavi Mölder
Klarnet: Alvar Mölder, Kätlin Kaarama
Metsasarv: Silver Mesi
Eufoonium: Kalle Karo, Toomas Tooming
Althorn: Kalev Karo
Bariton: Ülo Karo, Kaspar Karo
Altsaksofon: Katrin Kaarama, Kaupo Karo
Tenor- ja baritonsaksofon: Markus Mölder
Tuuba: Aare Kaldma, Leino Kukk, Ants Rummel, Antero Kaldma
Tromboon: Daniel Hinno
Löökpillid: Martin Mölder

AVINURME PUHKPILLIORKESTRI LÜHIKROONIKA


1879 – esimene kirjalik ülestähendus Avinurme piirkonna puhkpillimuusikast – August Schulbachi kiri A. Einwaldile; tegutseb Lohusuu kihelkonna puhkpillikoor.

1884 – Maetsma kooli juures tegutsev puhkpillikoor (juhatajaks August Schulbach, hiljem Jüri Paljak)

1910 – Maetsma orkester liitub pritsumeeste ühinguga ja luuakse Avinurme Tuletõrjeühingu orkester
– [18…]–1915 – dirigendiks Jüri Paljak
– 1915–1923 – dirigendiks Andres Paljak
– 1923–1941 – dirigendiks Oskar Kask
– 1950ndail – orkester tegutseb Madis Kalause eestvedamisel

1962 – Avinurme kooli puhkpilliorkestri loomine (praegune puhkpilliansambel)
– 1962–1965 – juhendaja Madis Kalaus
– 1965–1991 – juhendaja Evald Tamm
– 1991–19… – juhendaja Udo Mesi
– 2008–2010 – juhendaja Silver Mesi
– 2010–… Mare Russak ja Verner Mölder

1969 – Avinurme Metsapunkti orkestri loomine, millest saab Avinurme puhkpilliorkester
– 1969–1993 – dirigent Evald Tamm
– 1993–1998 – dirigent Udo Mesi
– 1999–2007 – dirigent Heiki Kalaus
– 2008–… – dirigent Verner Mölder

29.06.2004 – asutatakse Puhkpilliorkester Avinurme MTÜ

KASUTATUD ALLIKAD:

[1] H.P. 1937. Kahekordne juubel Awinurme tuletõrje orkestris.Jüri Paljak 56 aastat orkestrimängijaks. Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 9, 22. jaanuar, lk 8.

[2] a.t. 1929. Maetsma kooli 65-aastane juubel. Maa, 3. september, lk 7.

[3] a.t. 1929. Ühe haridustempli mälestuspäev. Waba Maa, nr. 205, 5 september, lk 6.

[4] a.t. 1929. Maetsma algkool 65-aastane. Päewaleht, nr. 241, 7 september, lk 7.

[5] Küllike Pärn 2006. Põlvest Põlve Pasunaga. Avinurme Valla Leht, nr. 3 (46), mai-juuni, lk. 7.

[6] Vastab Kulno Süvalep. Teater. Muusika. Kino, 6/1989, lk 2–14.

[7] 1939. Suri Avinurme vana muusikamees. Uus Eesti, nr. 301, 4. november, lk. 10.

[8] 1939. J. Paljak maeti. Tartumaa Teataja, 8. november, lk 7.

[9] Edo Wadi 1935. “Awinurme-Wadi ja „Metsakaja”. Muusika- ja lauluselts kogu ümbruskonna hingeks ja lemmikuks.” Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 28, 5. märts, lk 4.

[10] a.t. 1910. Tallinna III laulupeost osawõtjateks .. Päewaleht, nr. 11, 15 jaanuar, lk 2;
a.t. 1922. 8. üldine Eesti laulupidu (Kooride registreerimise seitsmes aruanne). Päewaleht, nr. 275, 9. november, lk 7;
a.t. 1926. Tartu laulupeost osawõtjad. Postimees, nr. 168, 27. juuni, lk 7.

[11] Linda Kivisild 2005. Avinurme Seltsimaja 95. Avinurme Valla Leht, nr 2 (39), märts–aprill, lk 1.

[12] Linda Kivisild 2005. Avinurme Seltsimaja 95 (jätk). Avinurme Valla Leht, nr 3 (40), mai–juuni, lk 9–10.

[13] Edw. 1938. “Metsakaja” tõhus töö. Tartumaa Teataja, 26. august, lk 7.

[14] ld. 1915. Torma Awinurmest. Kodumaalt. Postimees, nr. 133, 15. juuni, lk 2.

[15] (Laulupeo toimkond) 1910. Tallinna III laulupidust. Päewaleht, nr. 11, 15. jaanuar, lk 2.

[17] a.t. 1930. Awinurme laulupäew. Postimees, nr. 167, 24. juuni, lk 6.  
samal teemal: 1930. Awinurme laulupidu õnnestus. Wihm ähwardas pidu segada. Waba Maa, nr. 145, 25. juuni, lk. 6.

[18] a.t. 1930. Laulupäew Awinurmes. Waba Maa, nr. 143, 22 juuni, lk 6.

[19] a.t. 1933. Pühapäewal laulis Awinurme. Virumaa Teataja, nr. 91, 15. august, lk 2.

[20] a.t. 1939. Laulupäew Awinurmes. Postimees, nr. 173, 2. juuli, lk. 2.

[21] Ene Kuljus 2018. Evald Tamm – talupoisist orkestrijuhiks. Vooremaa, nr. 25, 3. märts, lk 4.

[22] Evi Tamm 2011. Klaver. Awwinorm, veebruar, lk 5.

[23] Harry Illak 2017. Mälestus Heiki Kalausest seob Avinurme ja Kuhmo muusikuid. Puhkpillimuusika Koda.

[24] Helve Laasik 2016. Avinurme puhkpilliorkestri erilised lood. Vooremaa, 22. detsember, lk 6–7.

[25] 2019. Intervjuu ERSO direktori Kristjan Hallikuga. Kuku Raadio.

[26] Avinurme Koduloomuuseumi materjalid, Puhkpilliorkestri kroonika (koostanud Evi Tamm)

Avaldatud 23.03.2021