Avinurme Ajavakk
Ajavaka pärandikooli eelmise puukäsitöö koolituse teemaks oli õõnestustööd ja küna valmistamine. Sel puhul vaatame põgusalt ka küna ajalukku.

Tervikpuust tarberiistade valmistamine on üheks arhailisemaks tehnoloogiaks, mis oli valdav enne saagede, naelte jm töövahendite tulekut – ehkki mõningasel määral püsis hiljemgi.

Tervikpuu kasutamine võimaldas vältida ühelt poolt raskuseid üksikute puuelementide töökindlalt kokkuühendamisel ning teisalt sai sel moel valmistada esemeid lihtsamate tööriistadega. Sel moel ja looduslikke vorme (nt oksaharusid) ära kasutades valmistati erinevaid tarbeesemeid alates sõnnikuhargist, hainahangust, männast ja tulehargist kuni järide ja pinkideni.

Tervikpuu õõnestamise teel valmistati lusikaid, kühvleid, kausse, ummikuid, künasid, surnukirste ja veel mõndagi muud.

Õõnesriistadele on ühine see, et neid valmistatakse toorest puust. Toorest puud on ühelt poolt kergem töödelda, teisalt kipub puu pind kuivades pakatama, kui seda umbse pakuna kuivatada.

Tervikpuust õõnestatud riistu on kahte sorti: need, mis õõnestatakse (terve või lõhutud) puupaku küljelt (lusikad, kulbid, kühvlid, künad, kirstud jne), ning need, mille puhul õõnestatakse pakk otsast silindrikujuliseks riistaks (ummik, pakktaru jm).

Tööriistadena kasutati nende valmistamisel esimeste puhul põhiliselt künakirvest ja voolmeid, aga ka lusikanuga, peitlit jm, teisel juhul peamiselt ummikurauda e. tarutuura.

Järk järgult vahetasid uuemate tehnoloogiatega loodud tarberiistad tervikpuust õõnestatud või voolitud riistad välja – näiteks künakirstude asemel tulid laudkirstud kasutusse ilmselt 19. sajandi alguses, 19. sajandi lõpupoole tulid pesukünade asemele kasutusse laudnõud (pesupali), 20. sajandi alguses said puulusikate asemel valdavaks metalllusikad jne. Ka loomade söötmise ja jootise künasid hakati hiljem kokku klopsima saelaudadest.

Viljakühvel Kolgavälja küla Ojara talust. Kühvli valmistajaks on annetaja Elsa Karu (sünd 1938) vanaisa Gustav Aun; (EVM E 242:62)

Eesti muuseumite kogudes on arvukaid näiteid erinevatest künadest ja kaussidest, ent kuna sageli ei ole nende päritolu täpsustatud, kasutame alljärgnevalt näidismaterjalina nii Avinurme piirkonnaga seotud kui ka mujalt pärinevate esemete pilte.

KÜNA


Küna on pikliku kujuga tervikpuust õõnestatud nõu, mida me täna ehk seostame sõnana enim sigade söötmiseks kasutatud SEAKÜNA, ent selle kõrval kasutati tavaliselt kaevu juures loomade jootmisnõuna KAEVUKÜNA hobustele kaera andmiseks KAERAKÜNA, õlletegemiseks VIRDEKÜNA, leivategemiseks LEIVAKÜNA, aganate tampimiseks TAMBIKÜNA, pesupesemiseks PESUKÜNA, puunõude liivaga küürimiseks LIIVAKÜNA ning pisikest küna kasutati toidunõuna.

Erineva suuruse ja viimistlusega künad olid talumajapidamises keskseteks tarberiistadeks, mida kasutati laialdaselt veel 19. sajandil.

Enamasti valmistati künad männist või haavast, leivakünade valmistamisel kasutati mandril sageli kuuske.

Küna valmistamisel tahuti esmalt kirvega küna välisküljed ning raiuti sisemus välja, seejärel õõnestati see künakirvega. Peenemat viimistlust nõudvate leiva-, pesu- jmt künade puhul siluti küna sisemus ka voolmetega üle.

Alumiste talu kaevuküna Änniksaare külas. Foto: Kalju Nurk, 1960 (EVM F 110:47)
Pesuküna Uustalu talus, Sagadi külas, Palmse vallas. Foto: Gea Troska, 1961 (EVM N 38:14)
Küna (Eesti ala etnograafilised esemed, ERM A 573:177)
Küna Tartumaalt, pikkus 106 cm, ümbermõõt 108 cm (ERM TM E 730:1)
Küna. Kõrgus 18 cm, laius 39 cm, pikkus 89 cm (ERM A 273:300)

Etnoigraafiline joonis välitöödelt Avinurme vallas, Avinurme ehk Mõisaküla Kopli talus: haamrite panipaik, küna ja saeleht. Autor: Tiiu Marjapuu, 1961 (ERM EJ 224:50)
Küna Paadenurmest (erakätes).

Lisaks eelmainitud majapidamisriistadele kasutati künasid ka veesõidukitena, mida nimetati ka RUHIKS, laiali painutatud külgede õnnestatud paati VENEKS või HAABJAKS. Need õõnestatud haava- või männipuust, puhuti ka pärnapuust paadid on vanimaks paadivormiks maailmas.

Avinurmes nimetati hiljem künadeks ka juba saelaudadest valmistatud lamedapõhjalist paati.

Ruhi (Kalapeedia, www.kalapeedia.ee)

KAUSS


Kauss on enamasti ülalt laienev ja kumerate külgedega toidunõu, aga kausi alla liigitatakse sageli ka pisemaid küna-taolisi puuriistu, mida toidunõuna kasutati.

Ajalooliselt tulid puukausid kasutusele savinõude asemele – sest puit oli materjalina lihtsamini kättesaadav ja ka puu õõnestamise tehnoloogia oli lihtsakoelisem. Ent juba 19. sajandi alguses oli kausside valmistamine enamasti treialite ülesanne ja käsitööna õõnestatud kausid pigem haruldased. Ning viimaks asendati nad taas savist jm materjalist lauanõudega.

Kausse valmistati sagedamini pehmetest puudest (haab, pärn, sanglepp), aga ka kasest (ja kasepahast). Enamasti tehti nad pooleks lõhutud pakust, harvem ummiku laadis piki pahku õõnestatuna.

Kauss
(ERM A 446:1412)
Küna-taoline kauss (Eesti Rahva Muuseumi esimesed 20000 eset, ERM 5303)
Küna-taoline kauss (ERM A 426:1508)
Pilte Avinurme Ajavaka pärandikooli puukäsitöö meistrikursuse õõnestatud puunõu koolituselt:

Puukäsitöö kursuse läbiviimist toetab Eesti Rahvakultuurikeskus.

ALLIKAD


Ants Viires 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Ants Viires (koost.) 1995- Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.