Avinurme Soldativälja külas Madruse talus kootud vaipadest.

Minu vanaema, tuntud kui MADRUSE NETI, sündis Kodasaares Uuetoa talus esimese lapsena 01. juulil 1907. aastal. Koolihariduse sai ta Piilsi algkoolis Johannes Kuuse käe all. Leerikooli lõpetas 1924. a. Edasiõppimist takistas üha suurenev pere, kus kasvas peale tema veel 6 õde-venda. Seepärast tuli kodus olla emale toeks. 1933. a põles kodutalu maani maha, mis mõjus pereisale Jaan Pajule rängalt. Ta ehitas küll uue elumaja üles, kuid jõud rauges ja ta suri 1934. aastal. 

Anette Armilda Paju abiellus Soldativälja Madruse talu peremehe August Haavaga. Tubli noore perenaisena võttis ta agaralt osa perenaistele välja kuulutatud keedu-, kodumajapidamise, lina- ja kangakudumise, rahvarõivaste ja Singeri õmblemise kursustest. Neid organiseeris koha peal kooliõpetaja Olga Müür endises koolihoones, mis Piilsi piirkonnas täitis seltsimaja funktsiooni.

Piilsi koolipiirkonna perenaised, kellest paljud võtsid osa kõikidest pakutavatest kursustest, sealhulgas kangakudumise töötoast. Teises reas paremalt kolmas Anette Armilda Haav (sünd. Paju). Originaalfoto vanaema albumist. Selle ülesvõtte autor on ajalehe Maa Hääl (maarahva ajaleht) piltnik, sest pilt koos uudisega keedukursusest ilmus numbris 54, 13. mail 1936. aastal.

Kuid ka kangakursuste kohta Piilsis on olemas üks nupuke Tartumaa Teatajas, mis ilmus 7. aprillil 1937. aastal:

Piilsi maanaiste selts korraldab kursused.

Awinurme wallas asuwa Piilsi maanaiste seltsi korraldusel algavad 20. aprillil s.a. käsitöö- ja kangakudumise kursused Piilsis. Ruumi jatkumisel wõetakse kursuslasi ka wäljastpoolt Piilsit. Teateis kursustesse puutuwais küsimusis annab Piilsi naisõpetaja, ka oma kodus Kodassaares – Müüril.

 

Kõiki õpitud oskusi rakendati tol ajal enamasti igas talus, kuhu perenaised omale vajalikud töövahendid muretsesid. Nii olid kangasteljed vaiba kudumiseks olemas ka pea-aegu igas talus. Muidugi leidus ka neid, kellel vahendid puudusid ja kes laenasid vajaliku naabrilt või tellisid endale koju juba valmis vaibad. Sestap võis nt naabertaludes näha ühesuguseid põrandavaipu. Kui kellelgi perenaistest olid üles seatud käärteljed, siis ka seda võimalust kasutati ühiselt ära. Nii on Madruse Neti käinud naabertalus Sool oma vaibamaterjaliga lõime loomas. Seda mäletavad naabritalu lapsed.

Päris esimesi vanaema kootud vaipasid ei ole enam säilinud, kuid alles olevatest vaipadest eksponeerida ja kirjeldada saan kolme täiesti erinevat põrandakatet, mis on väga hästi hoitud. Selle eest saan tänada oma isa Johannest, kes oma ema tehtud käsitööd on väärtustanud.

Esimene neist vaipadest on valminud 1960ndatel. 

Selle vaiba värvid on valdavalt beež-pruun, mis iseloomustab hästi nii ajastut kuid ka praktilist poolt. Tagasihoidliku värvikombinatsiooni puhul tuleb hoopis hästi esile muster, mis on küllaltki pika kordusega, üsna keerukas ja minu arvates väga ilus. Vaiba põhimotiiviks on erineva suurusega mungavöö mustri variatsioonid.

Lisaks põhimustrile on ka ääristel oma hele-tumerohelise kiri ning vaiba servas jätkub põhimustri motiiv. Nagu allpool pildilt näha, oli vaibal kaks erinevas toonis poolt.

Selline keerukas kombinatsioon on kindlasti üles joonistatud ajakirjast ning Eestis üsna kasutatud ja levinud. Vaadates vaipa tuleb tunne, et olen seda veel kusagil näinud. Selle töö tegemise puhul pidi Neti kindlasti mingit mustrispikrit kasutama ning aega kulus kindlasti üsna palju mustrikirja lugemise ja täpse kudumise tõttu.

Tal olid küll mõned numbrid kodumajanduse ja kodukultuuri ajakirjadest Taluperenaine ja Maret, kuid enamasti tegid kangakudumise kursustel osalejad endale isikliku mustrivihiku, mida laenati mustri mahajoonistamiseks käest kätte. Vanaemal ma sellist vihikut ei näinud, kas polnud see säilinud või oli laenamisel kaduma läinud või oligi küla perenaiste peale üks mustrivihik.

Kõrvalolev näide on Madruse Neti sõbranna Leida ja tema õe Pouliine (sünd. Aun) isiklikust mustrivihikust (originaaldokument  perekond Aun kogust). Leida on perenaiste pildil kolmandas seas vasakult neljas (seisb), Pouliine teises reas paremalt viies. 

Allikas: Veinika Västrik, Avinurme lõimeripstehnikas põrandakatted ….; lk 53
Neti mungavöö mustriga vaip.

Selliseid vaipasid tegi vanaema 4-5 tükki, et kataks ühe toa põrandapinna ära. Enamasti olid need ka 3-4 meetri pikkused, et ulatuks ühest toa otsast teise. Alati valmistati ka üks-kaks lühikest vaibakest lävepakkude ette. Piilsi kandis nimetati vaipasid põrandatekkideks. Vanaema selliseid suuri ei kudunud, mille ühes vaibaservas jäi muster pooleli ning kahe vaibapoole kokku õmblemisel tekkis üks tervikmuster. See võis olla tingitud sellest, et vanaema oli üsna väike naine ja kokkuõmmeldud vaibad olid suured ja väga rasked. Tolmust vabanemiseks tuli meie kandis põrandatekid õue viia mitte kloppimiseks vaid neid rapsiti ühest otsast kinni hoides mööda muru või värsket lund. Ma ei mäleta selliste tekkide pesemist, küll aga tuulutamist

Teine vaip on kootud 1970ndate lõpus. 

Teise vaiba tegemise juures olin algusest peale ja juba tähelepanelik õpilane. Materjali varumise poolt ma eriti kommenteerida ei oska. Seda tellis Neti ilmselt kaupmeestelt või lasi tuua sealiha või köögivilja kaubal käinud peremeestelt Narvast või Leningradist. Osalist lõimematerjali oli sel ajal võimalik osta ka kauplusest, näiteks musta rulliniiti nr 10. Palju materjali vaja läks, seda teadis vanaema ilmselt peast. Võib-olla mingisugune algne materjalikulu oli tal kuskil siiski kirjas, mina seda arvestust ei märganud.

Algmaterjal oli enamasti ühevärviline, kas valge või must (rulliniit nr 10). Valget oli vaja suurtes pottides koduköögi pliidil värvida. Selline töö tuli teha suvel, sest suurtes vihkudes materjal oli vaja korralikult ära kuivatada, et hiljem kerasse kerida. Kodustes tingimustes värvimiseks mõeldud lõnga- ja riidevärve sai sel ajal juba osta majapidamistoodete kauplusest. 

Postkaart kangakudujast.

Selle vaiba ülesloomine on mul siiani silmade ees. Kui värvimise töö oli tehtud ja lõimekerad said valmis, hakkasime vaipa värvitriipude kaupa käärpuule looma. Jälgida tuli, et lõimelõngad oleksid ühesuguse pingega. Terve elutuba oli üks suur lõimetöökoda. Kogu plaan vaiba pikkuse ja mustriga kohta oli Netil ilmselt peas. See aga tähendas, et tegija oli nii kogenud, et tal polnud vaja paberil plaani ja ausalt öeldes valmistoodet vaadates polegi kudumisel kasutatud erilist mustrit, vaidristkülikutest ja pikitriipudest koosnevat kordust.

Selle vaiba puhul domineerivadki värvid, milliste valiku kohtaei ole mul infot. Võimalik, et omalooming sõltus sel hetkel poes pakutavatest värvivariantidest. Igatahes on vaip saanud üsna rõõmsavärviline ja naabritel sellist ei ole kohanud. 

Lõim loodud, tuli see käärpuult maha võtta ja patsiks teha ning kangastelgede lõimerullille peale kerida. See oli üsna raske töö, sest kogu lõim pidi uuesti jääma ühtlaselt pingesse. Nüüd järgnes täppistöö – lõimelõngade vedamine läbi soelaua (suga) ja niite. Seda tööd tehes eksida ei võinud, jälgima pidi vahelduvate lõimelõngade ristuma hakkamist. Seda tööd tegi vanaema üksi, mina sain vaid vaikselt pealt vaadata. 

Kangasteljed olid vanaema Netil ühes tükis istmega. Ei ole kunagi jutuks olnud, kust need pärit olid. Kaldun arvama, et vanaisa lasi need oma kallile naisele valmis teha. Teljed seati üles väikesesse ühe aknaga kambrisse nii, et valgus paistis tööle aknast paremalt poolt täpselt nagu alloleval postkaardil näha.

Vaibamaterjali seadis vanaema kangastelgedele üles suvel vihmaste ilmadega, siis õuetöid teha ei saanud, küll aga olid päevad pikad ja valged. Sügise lõpupoole alustas ta kudumist, et talv läbi oleks tasapisi tegemist. Ma ei mäleta, et oleksin rõõmsavärvilise vaiba kudumisel osalenud, sest sügisel, kui vanaema kudumist alustas, algas juba uuesti kool. Olin umbes 15-16aastane. Küll aga käisin vanaema külastades aeg ajalt vaatamas, kuidas kangas kasvab ja aitasin valmis osa kangarullile edasi kerida. 

Nendest kahest lõimeripstehnikas vaibanäidisest on mõlemad alles ja tänaseni kasutuses.  

Kui kangasteljed olid üleval, siis kasutati võimalust ka paar lõnga-kaltsusegu vaipa valmis kududa, enne kui teljed jälle lahti võeti. Olen aidanud vanaemal ka nende lõime telgedele seada ning olen siis olnud kudumisel ka osaline. Täis kaltsuvaipa tollal veel ei kootud, sest ega kaltsu polnudki üle. Kaltsud kulusid muuks otstarbeks nagu paikamiseks, tolmulappideks, põrandapesu lappideks, mida jäeti välisukse ette jalgade pühkimiseks jm.

Käsitöö tegijatel oli ikka lõnga üle, seda valmistati ise kodus ja see ei maksnud peaaegu midagi. Ühel säilinud põrandatekil on näha, et kasutatud on peamiselt lõngasid ja vähem riideribasid. Lõimeks on peenem pruuniks värvitud linane nöör e takunöör.

Kõik need kogemused on andnud mulle sisemise innustuse ka ise vanaema teljed üles panna, lõim luua ja vaip kududa. Millal? Kes teab? Arvan, et varsti, see on ju ainult kättevõtmise asi.

Piret Haav

märts 2021