KAAREL KOPPELI LAADAMÄLESTUSED
Septembris-oktoobris algas Awinurme meestel laadahooaeg. Laadal käimisest tsaariajal rääkis Viiresele, kes 1947. aasta suvel, 5.–29. juulil ning 1949. aasta suvel, 28.–29. juunil käis Avinurmes puukäsitöö kodutööndust uurimas, ka KAAREL KOPPEL Maetsma küla Paalussaare talust.
Karel Koppel ehk Paalussaare Kaarel (28.01.1870–06.05.1962) oli mitmepalgeliste puutööoskustega meister, kes elas 92. aastaseks. Tema isa Jakob Koppel (31.05.1837–1.10.1924) oli sündinud Ulvil, ema Anno Koppel (neiup. Kiik, 11.02.1839–20.06.1876) oli pärit Maetsmast. 1909. aastal abiellus Kaarel Kiissast pärit Kai Habakukega (21.09.1876–18.06.1955), neil oli kaks tütart.
Viires täpsustab:
Maetsmas asuval Paalussaare talul (puhuti kirjutatakse ka Paulussaare, talu nr 364) oli maad 7,65 ha, sellest põldu 1,6 ha. Kaarel Koppel oli riistategemisele kui kergemale tööle üle läinud vanas eas, nooremas põlves oli teinud peamiselt regesid, selle kõrval ka puuriistu, tünne jms. Mõne aasta oli ka metsavaht. Kaareli isa oli samuti olnud reemeister ning puutööd (tohutööd) tegi ka Kaareli vend Mart.
Viires kirjeldab Kaarelit kui äärmiselt jutukat ja usaldavat infoallikat, kellelt sai andmeid erinevatelt aladelt, eriti regede, ummikute, tünnide jm tegemisest ning tohu- ja niinetöödest. Mees oli demonstreerinud talle ka mitmeid vanemaid töövõtteid.
Muuseas, Kaareli pere on seotud ka ühe kodukandi ajaloos huvitava seigaga. 1850. aasta paiku leidis Avinurmes aset vastuhakk, kuna toonane mõisnik (ilmselt Johan Andreas Kymenthal, 1796–10.07.1861) vahetas 14 noort meest 28 jahikoera eest Vara mõisasse (tänase Peipsiääre valla alal, oli samuti Kymenthalide rendil). Ent teadupoolest kaotati 1816. aastal vastu võetud ja 1819. aastal kehtima hakanud Liivimaa talurahvaseadusega siinmail pärisorjus ning talupojad said isikliku vabaduse – nad ei olnud enam mõisniku omandiks ning osta–müüa. Ehkki seaduse ellu rakendamine võttis oma aja. Ka siinse mõisniku omavolile vastu hakanud noormehed viidi siiski regedel kinniseotuna Varale ja sunniti seal peksuga tööle. Kanged Avinurme poisid nõudsid aga ikkagi “priiuse seaduse” alusel enda vabastamist ning kuna vastuseis hakkas kasvama suuremaks skandaaliks, saadetigi noored lõpuks Avinurme tagasi.
Ajalehes Vaba Eesti Sõna (4.08.1966) kirjutatakse:
Üks nendest Eesti viimastest müüdud orjadest nägi veel meie iseseisvuse sündi. See oli Maetsma külas, Paalussaare talus elunev Jakob Koppel (sünd. 31. mail 1837 Ulvil, surnud 1. oktoobril 1924 Maetsmas), keda rahvas kutsus tema pika valge, peagu põlvedeni ulatuva habeme tõttu “Paalussaare Pashaks”. Tema jutustust orjaks müümisest ja Vara “mässust” oli noorusepäevil huvitav ja põnev kuulata.
Selle loo on suulise pärimuse põhjal 1928.a. kirja pannud ka Ants Vihman (“Ajalooline traditsioon Torma-Lohusuu ja Avinurme kihelkondadest 1928. aasta suvel”, Eesti Kirjandusmuuseum).
LAADALKÄIMISEST TSAARIAJAL
Kaarel Koppel jutustas Viiresele ka laadalkäimisest tsaariajal 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses.
Riistade müügiaeg algas sügisel, kui viljad käes ja teed olid juba tahked. Riistu vahetati viljade vastu – väiksemate nõude vastu sai nõutäie vilja, suuremate nõude vastu nii, nagu kaubale saadi. Külimituga kauplemisel sõltus tasu sellest, kuidas vilja visata osati – kes visata oskas, sai triiki, aga kui ei osatud, siis kuhjaga. Viskamisel oli selline tehnika, et vili tõsteti kühvliga külimitu kohale ja kui siis järsku kühvel alt ära tõmmati, langes vili nii raskelt riista põhja, et ka harilikul viisil kuhjates ei mahtunud sama palju vilja külimittu.
Kaarel pajatas:
Üks mees teinud peremehega kauba, et toob talle igas suuruses riistu, iga riista eest täis rukist. Eks viis väikesest kausist alates suure tõrreni. Peremees kraamis vilja välja, ait sai kohe päris tühjaks. Lõpuks jäi üks vann üle, selle tahtis peremees saada pealekauba. “Sa viid muidu u salve päris tühjaks!” Mees vastu: “Ma kaubast ei tagane” Kui ei anna, siis kahetsed. Küll sa pärast tooksid mulle selle ruki või tera haaval, aga siis olen ma kaugel!” Peremees kartis nõidust – Tallinna rahvas oli ikka rumalam kui Tartumaal –, otsis oma viimase varu välja ja ütles: “Tee oma kotisuu lahti, ma annan sulle ikka selle viimase ka ära!”
Toona tavaliselt üks mees mitut sorti riistu ei teinud: üks tegi pütte, teine pange jne. Ehkki Kaarel ise tegi igasugust kaupa.
Kes tegi häid riistu, sel oli oma kindel ring külades, kus igal aastal korra läbi käidi. Ja käidi tavaliselt kahekesi – “kahekesi paaris oli nagu selts käia. Kui pere teest natuke edemal, siis teine on ooste juures, teine läheb kutsub ostjad”.
Aga vahel käidi ka teise mehe nukas müümas. Nii oli Kaarel kord ühe vanema mehega läinud Enniksaare mehe Madi nukka. Seal peremees küsinud, kas Madi ei tulegi. Kaarel ei tahtnud valetada, aga paarimees vastas: “Me oleme Madi pojad”. Peremees küsinud vastu, kas Madi on surnud? “Surnud, jah. Enne juhatas meile veel ringi, kus käia”. Nii müüsid nad oma riistad maha – ja Kaarel lisas: “küll Madi pärast tegi silmad!”
Lähiümbruses, Virumaal ja Põhja-Tartumaal müüdi riistasid seega ka talusid mööda – seda ka nendel aegadel, kui laadakaubandus oli piiratud. Külasid mööda veeti kaupa sügisest kevadeni, kuni taliteed veel kestsid. Linnalaatadel käidi läbi aastal. Toona veel väiksemaid külalaatu ei olnud.
Kaarel käis u. 25.-aastasena (u. 1895) Viljandi laadal, kus oli 120 koormat riistu. Viljandi ja Võõpsu laadad oligi kõige kaugemad laadad, kus tema käis. Aga käidid sai ka Paides, Rakveres ja Tartus. Hiljem enam iga mees ise laadal ei käinudki, müüdi kodunt edasimüüjatele ja teenis ka küllalt.
Ülesostjaks olid Vadi küla mehed, kes juba kolm põlve olid edasimüüjaks olnud. Kaarel märgib, et Vadi külas neid, kes ise riistu oleks teinud, palju polnudki – olid puha ülesostjad. Ja Vadi mehed käisid traari ajal ka Venemaal, Jamburgis, Pihkvas ja Oudovas (aga mäletati üht suuremat laata ka Piirissaare taga) ning lääne pool vahel Kuressaareski.
Mõned olid kaks-kolm kuud joonelt ära, ostsid laatade peal teistelt Avinurme meestelt riistakoormad ära. 1920ndais aastais juba saadeti neile ka rongiga järele. Ise tegijad ei saanud nii kaua ära olla. Vahekaupmehed paljud läksid rikkaks selle ametiga. Ega nad üksi riistadega kaubelnud. Ostsid vilja üles suuremal hulgal ja müüsid siin Avinurmes jälle vahekasuga maha.
Väiksemate talude mehed ja vabadikud tegid riistu (aga ka regesid ja kirstusid) aasta läbi, põllumehed vähem, talvel, märgib Kaarel.
Viires täiendab, et kohapealsed ülesostjad tekkisid varakult, nähtavasti juba 19. sajandi keskpaiku ning need olid peamiselt kahest külast: Vadilt ja Adrakust, mõned üksikud ka teistest küladest. Tüüpiliselt olid nad suuremate talude peremehed, kes mitu koormatäit riistu hobusteta väikekohapidajatelt jt kokku ostsid ja korraga laadale viisid.
Tavaline meister, kes end riistategemisest elatas, ei leidnud töö kõrvalt aega paremaid kaubitsemiskohti otsida, aga vaheltkaubitsejad said koondada oma laopaikadesse suurema hulga riistu ja suunata neid sinna, kus paremat hinda pakuti.
Samas lisab Viires, et siiski käisid enamik mehi ise kaupa müümas. Näiteks isegi maata riistameister Toomas Õun pidas selleks kahte hobust, käis peamiselt Lõuna-Eesti laatadel ja Tartus, kus ta ühes sissesõiduhoovis isegi oma jääke hoidis.
Seejuures, nendib Viires, oli Avinurme valla lõunapoolsete külade peamiseks kaubitsemisalas Lõuna-Eesti (Tartu, Võru, Petseri, Valga, Viljandi laadad), samas kui Kärasi ja Adraku joonelt põhjapoole jäävad külad kaubitsesid ennekõike Põhja-Eestis (Rakvere, Narva, Jõhvi, Paide, aga ka Viljandi ja Tartu laadad).
Sajandivahetusel läkski Tartu laadale tihti korraga kuni 100 koormat riistu, ent sealtpeale on kogused aeglaselt, kuid järjekondlalt vähenenud.
Siiski kõik kaugemad müügiretked Lõuna-Eestisse tehti enamasti juba ülesostjate poolt ning ka Tallinna varustamine toimus vahendajate kaudu. Läänes käisid ülesostjad oma kaubareisidel Pärnus ja Haapsalus, isegi Kuressaares – aga nii kaugel pigem vabariigi ajal, mil Vene turg sulgus ning e-v välja oli surnud puunõude tootmine Hiiumaa, mis varem saari ja Lääne-Eestit nõudega varustas.
Aga Venemaa kaupmehed olla käinud märtsikuiselt suurelt Kallaste jäälaadalt üle järvejää pikkade riistakoormate vooridega Avinurme kaupa kodumaale viimas.
* * *
Lisaks 1940ndatel Viiresele jagatud teadmiste-mälestuste jagas Kaarel Koppel 1961. aastal veel 91-aastasena oma teadmisi tohutöödest ka välitöid teinud Ivi Vakkausile ja samal aastal talletas tema juttu ka murde-uurija Aili Univere.