Avinurme Ajavakk

Kena ja kaunis on meie kylanimi. Alguses aravõitu, vallutab ta su lähemal vaatlusel; ebameelik esialgu, võlub ta sind ligemal jälgimisel. Loorit loodusillu, riietet rahvarõivi, kyllastet kevadest ja karastund ajatuulist anastab ta armsana sõnaakkordina hinge ja sydame.
Loodusarmastaja on meie kylanimi. Ikka on tal tegemist mõne allika, oja, järve, jõe, ranna, neeme, soo, saare, metsa, välja, salu, palu, nõmme, nurme, aru, kuru, kõnnu, kõrve, laane või vainuga. Ehk jälle ta lainand nime mõnelt loomalt, kaljult, orult, puult. 

(A. Meikop, 1926)

Varasemalt andsime ülevaate Avinurme nimelegendist, saare-nimelistest küladest ja metsa-nimelistest küladest, mis moodustavad 31 asulat siinkandi u. 45–50 külast.
Seekord uurime, kuidas ülejäänud siinksndi külad omale nime said – milliseid selgitusi pakutakse legendides või teadlaste poolt.
Eesti kohanimedes on tüüpilistelt liitsõna, mille järelkomponentideks loodusobjektide nimed, nagu jõe-, järve-, metsa-, mäe-, nurme-, välja-, soo-, saare- jne nimelised külad, aga ka -mõisa, -otsa jne. Avinurme kandis on neist valdavamatekst saare-liitelised ja metsaga seotud (kõrve-, kõnnu-, nõmme- ja metsa-nimelised) kohanimed ning nende kõrval -nurme, -välja, -soo ja -oja nime kandvad kohad.

LOODUSOBJEKTIDE-NIMELISED KÜLAD


Nii nagu kodumaistele kohanimedele üldiselt, on ka Avinurme piirkonna nimedes levinud erinevad loodusnimed, mis viitavad taimestikule, loomastikule, maastikule – pinnasele, pinnavormidele või veekogudele. Lisaks metsadele (ja puudele) ning saartele leiab siinsetes kohanimedes viiteid veel mitmesugustele loodusobjektidele. Olgu alustuseks öeldud, et selles loetelus ei pea me silmas seda, kas asula on ametlikult külana määratletud, vaid kaasame ka need kohad, mida omal ajal külana või külalaadse alana ära nimetati. Lisaks eelnevalt käsitletud saare– ja metsa-nimelistele kohtadele on siinkandis teisigi korduvaid ja kordumatuid nimeosasid:

OJA-nimelised külad

OJA-nime kandvaid külasid on ajaloolises Avinurme vallas olnud kaks: Kruusoja ja Liivoja. Seejuures on mõlemad tänaseks kadunud külad. Kruusoja (mis hiljem asus halduslikult Tudulinna, täna Alutaguse vallas) nimi on säilinud oja nimena, mille kaldal küla asus.

Liivoja osas leidub viide, et sama nimega nimetati Raja külast idas jooksvat, Venevere küla lähedalt alguse saavat oja (mida nimetati ka Kivialekõrre ojaks ning mis hiljem suubub Mustvee jõeks). Ent sealsed ojad on tänaseks asendunud suuresti maaparanduskraavidega.

Üldisemalt veekogudega seotud kohanimede ritta võiks eelpainitute kõrval lisada ka Jõemetsa küla.

Teisalt aga on Liivoja ja Kruusoja kõrval veel mitmeid liivasele, kruusasele või kivisele pinnale viitavaid kohanimesid, sh Paadenurme.

SOO-nimelised külad

SOO-nimelisteks küladeks on Karusoo ja Ülesoo. Paadenurme külje all Virumaal oli ka Punasoo küla, mis on säilunud Punasoo oja nimes. Punasoos oli ka raudteejaam. Ülesoo ehk Üllisoo küla oli Tõnismaa küla vanem nimi ning seda nime kannab ka Ülissoo – soo, mille serval küla asus.

Ka Lohusuu nime on varasemalt puhuti Lohuso(o)na kirjutatud, mida on seostatud soise alaga, ent on ilmselt lihtsalt ekslik kirjapilt, kuivõrd aleviku nime seostatakse pigem jõesuudmega.

NURME-, VÄLJA- ja MAA-nimelised külad

Nurme-nimelisteks asulatest on loomulikult Avinurme ise ning Paadenurme.

VÄLJA-nimelistest küladest leiame Kolgavälja, Soldativälja ja Jaaguvälja. Viimane neist ei ole ametlikult külana määratletud.

MAA-liitelisteks külanimedeks võib pidada Tõnismaa (varasem Ülesoo küla) ja samuti Maetsma puhul peetakse nime võimalikuks algvormiks Matusmaa-d, maa-liide on lühenenud. Ka Tõnismaa nime on puhuti lühendatuna kirjutatud Tõnismana.

Taimed, loomad, linnud külanimedes

Lisaks erinevate puude nimedele (Kaasiku, Pärniku, Lepiksaare, Tammessaare, Jalaksaare) on Avinurmes ka taimede järgi nime saanud külasid – Kirbu ja Tölga. Mõlemad külanimed on nüüdseks kasutuselt kadunud, Tölga nimi on säilunud Tölga oja nimes.

Linnunimelisteks küladeks on Kullisaare ja Västriku. Loomanimelised Avinurme ja Karusoo. Vahel on arvatud, et elusolendite nimedest tulenevad ka Lissi ja Piilsi nimed.

MÕISA-nimeline

Ehkki üldiselt viitavad Avinurme piirkonna kohanimed loodusobjektidele, mitte inimloodule, siis mõnedes kohanimedes sisalduvad inimtegevusega seotud objektid.

Mõisa külaks nimetati Avinurme aleviku tänast keskust, mis mõisasüdame ümber kerkis. Raudteesilla ümbrust nimetati (Avinurme) alevikuks. Mõisaküla elas mitteametliku nimena rahvasuus veel pikalt. Avinurme raudteejaamapooselt osa nimetati ka Jaama asulaks.

Sama tüübi alla võiks lisada Rehessaare, mis viitab rehielamule. Ning ka Adraku nime on seotud inimloodu või kultuurisfääri kuuluva nähtusega.

Eelmainitutele lisaks on rida külanimesid, mille tekke selgitamine on sageli keerulisem kui liitsõnaliste ja erinevatele loodusobjektidele viitavate nimede puhul, nende seas Kärasi, Piilsi, Adraku, Lissi, Vadi jt. Aga vaatame neid kõiki pisut põhjalikumalt.

Avinurme külade-asulate nimed läbi aegade (trükitähtedega tänased külad, tärniga n-ö mitteametlikud külad/asulad):

OJA-nimelised

Kruusoja (-› Peressaare)
Liivoja (hilisem Raja -› Laekannu)

SOO-nimelised

Karusoo (-› Piilsi)
Ülisoo (hilisem Tõnismaa -› Alekere)

NURME-nimelised

AVINURME
PAADENURME

VÄLJA-nimelised

*Jaagovälja (~ Änniksaare)
Kolgavälja (-› Piilsi)
Soldativälja (-› Jõemetsa)

MAA-nimelised

MAETSMA
Tõnismaa (-› Alekere)

METSA-nimelised

ALEKERE
Jõemetsa
KÕRVE
KÕRVEMETSA
Kütametsa (-› Adraku)
LAEKANNU
Linnanõmme (-› Piilsi)
Metsara (-› Kõrvemetsa)
Mustametsa (-› Kõveriku)
Rajametsa (-› Laekannu)
*Pärniku
*Kaasiku
*Nõmmküla (~Änniksaare)

SAARE-nimelised

Jaanisaare (hilj. Saare -› Separa Lohusuu vallas)
Jalaksaare (-› Võtikvere)
Laurisaare (-› Paadenurme)
LEPIKSAARE
KAEVUSAARE
KIISSA (algselt Kiissasaare)
Kirbu (alg. Kirbussaare -› Paadenurme)
Kodasaare (-› Piilsi)
*Kullisaare (hiljem Venevere vallas)
KÕVERIKU (algselt Kõversaare)
Peebussaare (-› Kõveriku)
Rehesaare (-› Tammesaare)
Saare (Laekannu-Saare -› Laekannu)
SÄLLIKSAARE
TAMMESSAARE
Teadusaare (-› Laekannu)
Tõnusaare (-› Adraku)
ÄNNIKSAARE

muunimelised

*Aanati (~Piilsi)
ADRAKU
KÄRASI
Lissi (-› Kõrvemetsa)
Muru (-› Paadenurme)
PIILSI
Raja (-› Laekannu)
Tölga (-› Paadenurme)
ULVI (ajal. ka Ja(a)mavere)
VADI
Västriku (-› Kaevusaare)

KÜLANIMEDE SELGITUSI


(Külade kaart)


* AANATI

Aanati ei ole määratletud ametlikult külana, kuna tegemist on 19.-20. sajandi pöördel tekkinud asundustalude alaga, mis jäi Tõnusaare, Linnanõmme ja Piilsi vahele ning kuhu kolisid mitu Auna perekonda Tõnussaarest ja Linnanõmmelt. 1915. a on Avinurme valla volikogu protokollis nimetatud külade nimekirjas Aunati, mis ilmselt tähendab Auna tie (kuna külatee läks läbi Aunade taluhoovi), mis mugandatult Aanati.

ADRAKU

Arvatakse, et nimi võib tuleneda sõnast ader : adra, ehk tuletusliitega –k tähenduses ’adramaa suurune ala’ (Westrén-Doll). Poola maarevisjonis 1599 on märgitud, et seal elas üks adratalupoeg.

16. saj. alguse kirjapanekud aga viitavad võimalusele, et nimi koosneb kahest sõnast: adra + kõnnu (Pall). Kõnnu on murdekeeles tähendanud nii kõrget ja kuiva (pae-, liiva- või kruusapealset) maad, põndakut, kui ka alendatud maad (kõnnumaa). (Ning sellisena on see sarnane Laekannu nimele).

Rahvasuus on räägitud: “See on jo vana nimi, ennemast õld koduskäijad, keksind Võttikvere metsavahel, ikke adrakku ja adrakku.” (EKI L49: 48)

Adraku nimeselgitus EKI kohanimekartoteegis 1949 aastast (EKI kohanimekartoteek)
JAAGUVÄLJA

JAAGOVÄLJA

Jaaguväljat ei ole ametlikult külana loetletud, vaid on peetud ühes Nõmmkülaga Änniksaare küla osadeks.

Rahvapärimuse alusel elanud antud paigas vana mees Jaak, kellel oli väikene väli, sellest siis tulenevat ka nimi Jaaguvälja. (EKI L49: 23)

Teises loos täpsustatakse, et Änniksaare kohal olnud Ännika talu, kus oli sulane Jaak, kes ehitas ojale vesiveski. Veski peremehe poeg võttis nimeks Jaakson. Piirkonna maad tükeldati kroonumõisa rentnike vahel ning nii sai küla nimeks Jaaguvälja. (EKI JJ79: 212)

KARUSOO

Rahvapärimuse alusel on nimi seotud küla asupaigaga soo ääres. Hilisemal ajal märgitakse: “sood enam ei ole, siin on ennemast männid kasnud ja kuremarjad” (EKI L49: 239)

Nime esimene osa võib olla seotud nii perenimega (Karu, Karro), talunimega (mis aga sai nime talunike perekonna nime järgi) kui ka metsloomaga.

KOLGAVÄLJA

Küla arenes välja Piilsi küla Kolga talust XIX saj lõpuks. Omaette nimega esineb küla 1922. a rahvaloenduse materjalides. Nime algusosa on sõnast kolgas ’nurk, kõrvaline koht; heinamaasopp metsade vahel ja jõekäärus, põld metsade ja heinamaade vahel’ (V. Pall).

Ka rahvasuus on öeldud, et nimi on soetud ‘kolga’ ehk ‘sopiga’:

no ta üks neskene kolga keän on, einamal ja õjal on ka neskesed sopid ehk kolgad, kolk on koa neske tühi moa (EKI L49: 86)

Arvatavasti pärineb küla nimi talunimest.

KRUUSOJA

Kruusoja nimi olla seotud sealse kruusase pinnaga ja külast läbi voolava ojaga, mis kannab samuti Kruusoja nime. (EKI L49: 288) Ka koduuurija August Rummel mainib, et nimi tulnud sealse kruusase põhjaga oja järgi.

KÄRASI

Kärasi, mille ajaloolise nimekujuna on esinenud ka Kirrasaar (ka Kerrasar), nime on päritolu on mõnevõrra ebaselge.

L. Kettunen oletas seost isikunimega (vrd soome Keränen) ja kaugemalt sõnaga kära ja kärajad. V. Pall peab tõenäoliseks, et nimi on isikunimelist päritolu, võimalikuks lähtesõnaks peab ta kera(ne) (analoogne vaheldus pera ~ pära). Saare murdes on käraja(s) või keraja(s) tähendanud linakimpu, linapeode hunnikut. 

Rahvasuus seostatakse küla nime käraga:

Praeguse Kärasi küla ees olnud vanasti suur värav, mis liigutades kärisenud. Rahvas armastanud öelda, et nüüd lähme läbi käriseja ja hiljem saanud ka küla nimeks Kärasi. (1939) – PP

LAEKANNU

Rahvapärase häälduse järgi on nime järelosa kõnnu – Laekõnnu (Laekõnno). Naaberkihelkonna Iisaku murdes on kõnd, kõnnumaa tähendanud ka aletatud maad.

Algusosa näib varasemate kirjapanekute põhjal tulenevat sõnast lai laia (layja) (V. Pall). 

* LIIVOJA

Liivoja kadus külanimena kasutuselt, ent Raja külast idas asus Veneverest alguse saanud Kivialekõre oja nimetati ka Liivojaks (EKI LN49: 184). Nii võib arvata, et Liivoja küla sai oma nime sarnaselt Kruusojale liivasel pinnasel voolavast ojast.

LISSI

Võimalik külanimes lähtumine naisenimest Lissi (Liisi), sest naisenimedest on tuletatud ka hiliste talude ja metsade nimesid (V. Palli). Pakutud on ka varianti, et see on laen vene keelest (лислисалисица ‘rebane’).

Lissi küla kohta räägiti, et vanal ajal oli see kooslenud kahest majapidamisest: metsavahi ja vana Lissi Jüri omadest. Hiljem oli Lissi metsast asundustaludeks maad antud. (EKI VP59: 155–156)

Mellini 1793. aasta kaart. (Der Dörptsche Kreis. Autor: krahv Ludwig August Mellin; EAA.854.4.470)

MAETSMA

Maetsma nime algusosa täpsem tähendus on ebaselge. Rahvapärimuses arvatakse, et Maetsma küla on oma nime saanud kunagisest matmispaigast:

Nimi tulnud sellest, et siin oli kunagi olnud matusemaa. Kui Uuetalu maal veski kohal teed, siis tulid välja surnuluud. (EKI LN49: 62)

Jüri Haav on 1939. a. rahvapärimuse kohta öelnud, praegune Maetsma küla olnud ennemini Maetusmaa, mis tähendanud matusemaa. See nimi tekkinud sellepärast, et seal asunud paganluse ajal matusekoht, mida tõendavad sealt hilisemal ajal leitud inimluud ja mõningad sõja- ja tarberiistad, aga ka rahad. Ei teata kas leiud on säilinud või mitte. Sellest on ka oma nime saanud Maetsma küla Uuetalu maal asuv, hiljem mutsa kasvanud Kalmusoo. (ERA II 249, 15/8 (1))

Jaan Lauringson Kõrve külast on 1939. aastal jutustanud:

Maetsma küla õli talupoja karjamua ehk maedu mua. Talupojal õli siis jo palio karjamuad. Küla saigi nime: Maetsma küla. (ERA II 249)

V. Pall pakub, et tegemist on algselt liitsõnaga, mille järelosa on maa. Algusosa on ehk olnud tus-liiteline sõna, mille tüvi on olnud kas maδa-, maδi– või maja-; täpsem tähendus jääb teadmata. M. Kallasmaa oletab lähtevormiks Maadetõusma, mis sobiks looduslike olude poolest – Maetsma küla taga asub Maetsmaa soo, kus on kõrgendik nõmmemägi Kukelinn, mida sõja ajal pelgupaigana kasutati.

* MURU

Muru küla (ka Muruküla) varasem nimi kuni 1939. aastani oli Kirbu ehk Kirbussaare. Muru n imi tuli ilmselt koos samanimelise raudteejaamaga. On esinenud ka Murru nimekujul. 

Nime päritolu on ebaselge. Siinkandis esineb –muru või -murru nii heina- ja põllumaade kui ka talude nimedes, tulenedes murust kui ‘madalast rohust’, ‘madala rohuga kohast’. Vanematel kaartidel kirjutatakse neid kujul murro.

PAADENURME

Paadenurme liitnime algusosa saab seostada sõnaga paas – tulenedes sealsest paepõhjaliset maast. Sellele viitab ka L. Kettunen. Ka V. Pall peab sõna paas teisendit paade idamurdele häälikuseaduslikult loogiliseks, märkides samas, et tänapäeval esineb käänamist paad : paade pigem murdes.

Ka Jüri Haav on 1939. a. rahvapärimuse kohta öelnud, Paadenurme küla saanud oma nime aluspõhjas leiduva pae tõttu, mida siin mujal külades päevavalgele ei tule. (ERA II 249, 15/8 (1))

PIILSI

Piilsi leiab esmast äranimetamist 1824. aastal Rootsi revisjonis Das Dorff Pilsen, mille elanikuna nimetatakse ühte talupoega Pilse Jakob. Võimalik, et

Valdek Pall arvab Kettunenile toetudes, et Piilsi nimi on tuletatud sõnast Piilusi, ka Piiluste (piil, piilu, ennast piilu hoidma – piiluma, luurama). 

Rahva seas on varasemalt levinud kapõnev nimelegend: 

Piilsist […] elab isesuguste vaadete ja aadetega rahvas, kes oma eluviisisid harva muudab. Enesest peab ta palju lugu, kõige rohkem aga P. nimest, mis tas nagu mingisugust vaimustust elule kutsub ja kõigile suurt au teeb. Missugused kuulsad vägiteod P. nimes peituvad, ei tea öelda, kuid selge on, et sellega palju ebausku ühenduses seisab, mida nime tekkimise lugu näitab. Umbes sada aastat tagasi oli Awinurmes usside pidamine laialt moodis, millest ka O. W. Masing teab jutustada. Sel ajal arvati, et ussid, keda piiludeks nimetati, kui neid sööma kutsuti, igale peremehele, kelle majas nad elasivad, palju kasu ja õnne tõiwad. Kui sõna piilu ja Piilsi võrrelda, siis paistab neist wäga palju ühist, nõnda, et wiimane küll esimesest välja on võrsunud. Et just P. piilu sõnast tekkis, tuleb sellest, et seal kõige rohkem ussi pidajaid leidus. Piilusi, milles terwe piilu sõna täielikult välja öeldud asemele tuli Piilsi, milles u puudub, mis rahwal kergem oli välja rääkida. Ka praegu on P. ussikasvandusest jäätmeid alal. Kellegi kohta on jutt liikumas, nagu kasvataks ta salaja oma läwe all oleva sawi hunniku sees ussa, neid toites, keda ta pärast minema saatvat, kui nad suureks kasvada. Kui palju sellel lool tõtt on, ei ole tähtjas: ta tuletab wanaegist usside pidamist ja inimeste suurt ebausku meelde. Mõnikümmend aastat tagasi leidus P-s nõidasid, keda „koldunnideks“ kutsuti, nüüd ei elutse neid minu teades enam, kuid nõidus pole weel kadunud.“ (A.S., Olewik, 14. juulil 1912. a.)

Otsitud on ka muid selgitusi. Pall peab võimalikuks ka seost vana liivi isikunimi Pylo, aga arhiiviandmetes taolist nime Piilsiga seoses ei kohta.

* RAJA

EKI kohanimekartoteegis oleva info alusel peetakse nime seotuks küla asukohaga Liivimaa ja Eestimaa piiril. ‘Raja’ tähendas ajalooliselt ‘piiri’ ning Raja küla võis oma nime saada sellest, et see asus “Riia ja Tallinnamaa piiril” (EKI LN49) ning Rajametsa oli samuti Liivimaa piiri ääres ning “metsa ääres ka” (EKI LN49).

Sõna raja võib tuleneda ka sõnast rada ehk teerada. Rahvajutud väidavad, et küla läbis salajane teerada, mis võimaldas sõjaajal vaenlaste eest peituda. Kalju Jalakas on kirjutanud oma raamatus Olen Avinurmest (2009: 8), et muinasajal ehitati kogu Eesti aladele vaenlaste röövkäikude kaitseks linnuseid ning Avinurmes on teada kunagine linnusekoht Raja küla lähistel Ummumäel.

Teise võimalusena arvatakse, et küla nimi tuleneb esimese talu nimest. Torma kirikuraamatus on 1696. aastal kirja pandud Raja Rein Rajalt, mis tõendab asustust antud paigas enne küla tekkimist.

* TÕNISMAA

TÕNISMA

Varasemalt on küla kutsutud ka Ülisoo (ka Üllisoo) ehk Ülesoo külaks, seal asunud samanimelise talu ja soo järgi – Ülesoo asus naaberkülast üle soo. (EKI LN49) Nime muutmine võib olla seotud talu omaniku vahetumisest, mispuhul Tõnismaa viitaks sel juhul Tõnise maale.

TÖLGA

Esmakordselt on mainitud nime Tölga 1839. aastal talunimena. Arvatakse, et nimi pärineb sõnast tölk : tölga , mis tähendab põldsinepi:

Põllul kasvas vilja hulgas tölka. Sellest siis pandi külale nimi. (EKI LN49)

Ent tölgaks nimetatakse rahvapäraselt nii harilikku tõlkjat (Bunias orientalis), harilikku unilooka (Sisymbrium officinale), põldsinepit (Sinapis arvensis) kui ka valget sinepit (Sinapis alba).

Harilik tõlkjas, rahvapäraselt tuntud ka Rakvere raibena, on nüüdseks Eestis tavaline umbrohi. Arvatakse, et Eestisse jõudis see Krimmi sõja ajal 1853–1856, sest Vene sõjaväes kasutati seda hobusesööda osana. Esmalt hakkas taim levima Rakvere ümbruses, millest tuleneb ka selle rahvapärane nimetus – Rakvere raibe.

Kuivõrd Avinurme mõisa kaardil esineb Tölga (Tölga Josepi talu) nimi juba 1927. aastal, siis on tõenäolik, et tölga all peeti silmas põldsinepit.

Rahvameditsiinis kasutati tölga seemnetest valmistatud pulbrit köha ravimina.

Harilik tõlkjas, Carl Axel Magnus Lindman – «Bilder ur Nordens Flora» Stockholm, 1901–1905. (allikas: Vikipeedia)

ULVI

Nime kohta on esitatud erinevaid oletusi. L. Kettunen on nime seostanud soome kohanimega Ulvila, mis omakorda tuleneb isikunimest Ulvi (rootsi nimest Ulver). Kuna Viru-Nigula Ulvi lähteks on P. Johanseni järgi XVI saj mõisaomaniku nimi Wulff, siis pole V. Palli arvates võimatu ka siinse nime asustusajalooline seos Viru-Nigula Ulviga.

A. Moora seob Ulvi 1599. aasta revisjonis loetletud külaga Jamawer Zalessie, kus elas kaks talupoega, vennad Theno ja Ulf Reino, arvates, et viimase nimest võis tekkida küla hilisem nimi u. 40 aastat hiljem.

Kasepää nimelegend algab kirjeldusega:

Elas kolm venda. Iga-üks tahtis minna uut eluaset otsima. Üks oli ullumeelne, kes läks Avinurme poole. Akati kutsuma Ulviks. Teine vend oli musta juustega. See läks lääne poole Peipsi järve äärde. Akati kutsuma Mustveks. Kolmas tuli Peipsi ranniku äärt pihkva poole ja jäi elama. Ka seegi sai omale nime Kasepää, sest tal olid valged juuksed, nagu kase koor. Rahvas hakkas kasvama.  (ERA II 239, 123/4 (6) 1939)

VADI

Vadi nime võib V. Palli arvates pärineda kas isikunimest (näiteks germaani VadiWado) või päritolu märkivast sõnast. Paul Ariste oletab, et nimi viidab vadjalastele (vrd vanades isikute lisanimedes Wattilain, Wattilane), sest küla läheduses on rohkesti vadja nooremaid arheoloogilisi mälestisi. Kolmas, aga vähem tõenäoline seletus on lähtumine vene nimest Fadei (Фадей).

Kaarel Koppel (sünd. 1869, Maetsma küla, Paalussaare talu) pajatas Ants Viiresele aastal 1947:

Vadi küla pidi õigusepäraselt olema Vaadi küla. Vanal hallil ajal olnud seal ainult kaks talu, kes tegid Lohusuu kauritele kalavaate.

Sarnase loo jutustas Joosep Paljak Vadi küla tekkimisest (1939):

Ennevanast käisid talupojad mõisnikul vooris viina vaatidega vedamas. Vaatide tegijad olid Vadi külas ja kui juba viina koormad läksid, siis rahvas jälle ütles, et vaadi mehed tulevad. Vadi küla sub Tartumaal Avinurme vallas. Hiljem hakatigi kutsuma Vadi külaks. (ERA II 239, 86 (8), 1939)

Ka EKI kohanimekartoteegis on talletatud rahvapärimus, mille järgi sai küla oma nime seal valmistatava puuriista järgi:

Tegid Lohusuu meestele kala-aamisid ehk vaatisid, siis Lohusuu mehed ütlesid, et vaadimees tulli. (EKI LN49,

Tõenäolikult on küla nimi seotud siiski vadja pärandiga. Vadi küla piiril on 12.–13. saj. pärit vadja kalmes (nn. “rootsi kääpad”) ning ka Avinurme murrak on osa vadjapärasest eesti murdest – idamurdest.

VÄSTRIKU

Värstiku nime varasemaid leide on mõisa kaardil 1822.–1827. metsa nimena – District Wästriko Mötz), millest võib oletada, et hilisem küla sai oma nime sealselt metsalt.

Küla tekkis 20. sajandi alguses, mil see mõõdeti kuni 6,5 ha suurusteks popsikruntideks ning 1920.–1930. vahetusel jagati välja.

Huvitav on seegi, et Västriku küla läheduses asus teine linnunimeline küla Avinurmes – Kullissaare.

Avinurme mõisa Västriku küla maade plaan., Kartograaf I. Tolk, 1904. (allikas: Rahvusarhiiv,
LVVA.6828.3.1623 leht 1)
ALLIKAD

Eesti Keele Instituut. Eesti kohanimeraamat. (loetletud 36 Avinurme mõisa alal asunud küla nime) ja EKI kohanimekartoteek.

Kirjandusmuuseumi kohapärimuse andmebaas KOOBAS.

Ants Viires 1947/1949. Ülevaade kodutööndusest Avinurme vallas Jõgevamaal. Käsikiri. ERM EAp 210 EA 54:2/118-299.

Kalju Jalakas 2009. Olen Avinurmest. Jõgeva.

Leida Pikas 2016. Avinurme valla külanimede päritolu, kujunemine ja kasutatavus. Emakeeleolümpiaadi uurimustöö.

Meikop, A. 1926. Meie kylanimi. Urikivi I, lk 12–21.

Piret Haava materjalid Piilsi ja Aanati küla kohta.