Avinurme Ajavakk

1935. aasta 13. arilli Postimehes jagas Hoia Ronk äriideid, mida tema kapitali saamiseks teeks, kui ta oleks Avinurme mees.

See oli aeg, mis Avinurme puukäsitööndud liikus mitme allika järgi tagurpidi – puuriistade valmistamiseks sobivat materjali ei olnud saada või see oli väga kallis, nõudlus puunõude järele oli vähenenud. Ent ilmselt ei olnud üksnes need täbarad ajad põhjuseks, miks Hoia Ronk puutöömeistritele äriidee välja pakub – ennekõike oli tegemist satiirilise pildikesega kodumaal tuure tõstvast kapitalismist, kus kõiges võis näha võimalust kapitali teenimiseks.

Pseudonüümi Hoia Ronk all avaldas selliseid satiirilisi kirjutisi Karl August Hindrey (15. august 1875 – 9. jaanuar 1947) – Pärnust pärit eesti kunstnik, kirjanik ja ajakirjanik, kes on tuntud filmi “Karujaht Pärnumaal” aluseks olnud sealkandi “karujahist” pajatanud poliitilise mõistujutu autorina. Hindrey oli ka tuntud karikaturist, seejuures esimene kunstiharidusega karikaturist Eestis, kes oli õppinud nii Peterburis, Münchenis kui ka Pariisis.

Nime ‘Hoia Ronk’ olla ta valinud endale raudtee äärde pandud vigases keeles hoiatusmärgi järgi (võibolla need märgid, millest kirjutati 1897. aasta Pernausche Zeitung-is?)

Karl August Hindrey. Autor: Gori, 1920 (allikas: Digar)

Et Hindrey muhedat lugu kärpimisega mitte rikkuda, esitame alljärgnevalt tema artikli “Linnukastid ja kasemahl” terviktekstina. Ning selleks, et pea 90 aastat hiljem need äriideed niisama vedelema ei jääks, lisame allpool ka väikese 19. sajandi lõpu tutvustuse sellest, miks ja kuidas sulelistele sõpradele pesakaste teha ning mõned retseptid kasemahlajookide tegemiseks.

LINNUKASTID JA KASEMAHL


Hoia Ronk

Ametlikult on ju kewad juba ammu käes, poolametlikult kordab wint külmetanud häälega, et suurt asja weel tast ei ole. Kärbsenäpp kippus sõnnikuweo puhul ikka laudauksest sisse ja püüdis seal neid wäheseid kurje kärblast, kes siginewad wäljas walitsewale jahedusele waatamata soojal sõnnikul. Ning meie teatame üksteise wõidu, missugune lind juba pärale jõudnud. Mõni linnainimene seletab suuril silmil, et kuulnud juba lõokest, kuna see juba wähemalt kuu aega tagasi tirilirises taewa poole.

Käib nagu käsk üle maade, et pead igal kewadel teisele ütlema: juba kuldnokad on tagasi. See imelik rõõm ulatub ajalehtedessegi ja nagu lapsed hõikawad üksteisele kirjasaatjad igast maanurgast: näe, juba nägin! Wanad habemikud mehed rõõmustawad, et saawad kõneleda ja kirjutada wäikestest lindudest, ning see ongi kewade peaülesanne, teha sel wõi teisel wiisil jaburaks.

Mahlad kääriwad ka wäga wanades puudes weel ja mis ime siis, et noored neiud mõnikord wõtawad wastu kortsus kulmul ja pahuralt ikka suurenewat walgust ja soojust, sest et nad ei tea, kuhu endid panna kogu nende tõotuste keskel, milledest nad aimawad, et tühja neil taga. Kuid niisugust kärsitut meeleolu wõib wälja kutsuda ka uue kerge ja moodsa kübara puudus.

Et kewad nii wäga juba ähwardamas on, seda teawad linnas waid need, keda liialdaw puritanism nimetab elupõletajaiks. Need ei saa waewalt enne kella wiit koju, ja siis näewad nad muidugi, et päike juba on tõusmas. Teised 99% magawad alles ja mõni päew algab alles kell pool kümme unise küsimisega: ei tea, missugune ilm täna peaks olema? Maal hakkab aga päike praegu juba poole kuue ajal aknast sisse paistma ja akna all õunapuu otsas wäristawad kuldnokad läikiwaid tiibu. Kalkunit kuuled kanala juures juba oma äkiliselt lahtipahwatawat kolin-kudrutamist harrastawat, ja andku taewas linna luuletajaile seda wäsimata spontaansust. Aga need peawad wäga kaua pressima, ennekui midagi üsna otsitut wälja tuleb.

Iga mees kewadel isemoodi: mõni tahaks laewapunkris jänesena kaugeid randu otsida, teine uurib aiaäride seemnete hinnakirju. Minus aga tekib kange äritsemise himu. Et kui oleksin Awinurme mees, ei teeks ma tükk aega enam toobreid. Teeksin kuldnokapuure ja wiiksin nad linna turule.

Linn on majaseinu ja puidki ning lapsi täis. Ema ostaks turult paar puuri, mõni mees oleks suurejoonelisem ja wõtaks paar tosinat. Ja wiiks koju lastele wõi enesele ja siis kopsitakse puurid kuhugi üles. Igal perel oma linnupesa wõi rohkem, lapsed waataksid ja ootaksid, kuni pojad munast wälja tulewad ja peaasi: igaühel omad linnud.

Ja kui ostaks neid puure 20.000 inimest, puur à 10 senti, siis oleks juba 200.000 senti, mis oleks kaunis kena kapital alustamiseks. Ameerika miljardärid on pakse raamatuid kirjutanud, kuidas alguskapital saadi ajalehemüügist, et muudkui seisa New-Yorgi wõi Chicago uulitsa nurgal, müü üksiknumbreid ja ole muidu kokkuhoidlik, siis wõid wanaduses oma tütrele hertsogi osta. Aga kuldnokkade puuridega läheks hoopis rutemini: wäike hooaeg weebruarist aprillini waid ja aluskapital on käes.

Aga waat, Awinurme mehel ei ole ideid. Mul on, aga mul ei ole laudu. Ja ma ei mõista hööweldada. Kuid kui annaks õige Lutheri wabrikule tellimise sisse, et tehke kõikidest ülejäänud wineerijupikestest puure – krediidi peale muidugi! Siis mina nad müün Tallinna ja Tartu turgudel ja teiste linnade laatadel. Wõi mõtleksin wälja weel odawama materjali, kas wast katusepapi? Suur äri nõuab kalkulatsiooni. Igatahes ärgu enne keegi minu ideed warastagu tahan – ometi kordki elus rikkaks saada.

Kui aga päike paistab nõnda säraivalt läbi akna pähe, siis muudkui idanewad ja kaswawad ärimõtted. Mispärast peawad need kased seal seisma kasuta ja miks see hiigelwaher wahib, ilma et ta mulle tulu tooks? Ma wõiksin kõigile augud puurida ja mahla willida pudeleisse. Ja siis linnas müüa! Ilusad etaketid peal, näiteks: Hiilgaw!! Püramidaalne mõju!! Ennekuulmatu menu!!! Raadioaktiiwne wesi! Aitab kõikide hädade wastu, teeb nooreks ja wõluwaks! Kasemahl juba ürgaegselt tuntud juukserohi!!!

Ja miks ei ole juukserohi? Saksamaal kuulutab keegi juba 45 aastat oma kasemahla ja tal on oma luksusaurik ja mitu lossi ning kiwisöekaewandus. Kõik waid kasemahlast. Mis wõib ka olla lihtne suhkruwesi. Kuid kes sellest küsib, peaasi, et tuleb osta ja enesele pähe walada.

Nojah – transport siit on natuke kaugel Tartuni. Tuleks linna ümbruskonnas kasepuid ja wahtraid lüpsta, tarbekorral omanikkudelt üürida. Kuid õige kalkulatsioon ja hakkawus oskaks juba toime tulla. Ma ei tea aga praegu meel mitte, missuguse hinnaga tuleks liiter müüa. Peab kalkuleerima, kulud enne kokku wõtta, küll siis teab hinda määrata. Ja kuigi jääwad mõned tagawarad kätte, ega see paha ei tee. Ka sellest saab kasu. Paar rosinat pudeli sisse, siis mulla alla matta ja kuumadel juulikuu päewadel on wahuwein jahe ja kihisew, ja seda äri siis!

Päike paistab päris häbematult pealaele. Ja ikka rohkem ideid idaneb. Aga neist ma parem ei räägi: teised muudkui teostawad! Ja mina jään waeseks.

PESAKASTI TEGEMISEST JA SULGSÕPRADE KASULIKKUSEST


Seda, et väiksed sulelised sõbrad toovad põllumehele miljonites kasu, rõhutati omal ajal palju ning juba 19. sajandi lõpul soovitatakse välismaa eeskujul pesakastide tegemist ja lindude eest hoolitsemist Eestiski igal kevadel meelde tuletada.

Lisame siis üksiti ka mõned selgitused, kuidas pesakasti teha. Näiteks juhendatakse 1895. aasta 8. aprilli Postimehe artiklis “Kewadesed meeldetuletused põllumeestele”:

On aga kusgil wiljapuu-aed, on muidu puid õue ümbruses olemas, siis ei ole mitte raske oma kodu mitmesuguseid sulgsõpru saada. On ainult tarwis natuke nende pesitamise kohtade eest muretseda, nad mõistawad sellest wäiksest waewast suurt lugu pidada.

Praegu saamad mitmes paigas talwel metsast wäljaweetud puud katkisaetud ja lõhutud. Puude hulgas on ikka mõned, mis seest õõned, mädanud, on. Sääl ei ole raske sisemist õõnet suuremaks teha. Kahte otsa punnid ette, külje pääle wäike auk sisse ja pesakast on walmis, mida ainult tarwis kusagile puu otsa wiia. Ei ole õõnest puud käes, wõib sündsa paku otsa lahti lüüa, seest wälja õõnestada, witsad pääle ajada ja niisama teha.

Kellel laua otsad käe pärast, löögu laudadest wäiksed kastikesed kokku. Kunsti suuremat sinna tarwis ei ole. Puu otsas tulewad sissekäimise augud lõuna hommiku poole pöörata. Hää on weel, kui augu alla wäikene pulk saab tehtud, kuhu lind sissekäimise juures wõib pääl istuda.

Niisuguseid kastikesi ja pakukesi wõib, mida rohkem seda parem, teha ja wäga mitmes suuruses. Juba on neid praegu tihti siin ja sääl näha kuldnokkade tarwis. Pääle kuldnokkade pesitab aga palju wähemaid linda häämeelega niisugustes kastikestes. Tuttaw lehiklind linawästrik ei põlga niisugust pesapaika, mitu sugu kärpsenäppijaid pesitawad sääl häämeelega, ja sagedasti annab wäänkael oma „tüü, tüü, tüü, tüü” lauluga oma tänu sündsa pesakoha eest teada.

Just pesakastide läbi on kuldnokkade arw wiimastel aastatel meie juures märksa tõusnud, ja kes ei näeks neid häämeelega omas aias wilistawat, lõõritawat, pääga ja tiiwadega sinna juurt takti lööwat! Ta on kui rõõmus külapoiss, kes pilli mängib, sinna juurde wiisi wilistab, jalaga takti lööb ja iseäranis ilusatel kohtadel weel päädgi sinna tänna pöörab. Niisugune rõõmus moosekant teeb tahtmata ka nukra meele rõõmsaks ja laseb mõndagi muret hõlpsamast unustada.

Harilik kuldnoka kast. Põllumehe Nädalleht, 4. aprill 1931.
Laudadest pesakast. Lasteleht, märts/aprill 1937.
Puusse õõnestatud kast. Põllumehe Nädalleht, 4. aprill 1931.

Rähni pesale sarnanev pooleks lõhutud ja seest õõnestatud pakust pesakast. Põllumehe Nädalleht, 4. aprill 1931.
Lindude pesakast Sauna talu aida otsaviilul, Hiiumaal. Foto: Liivika Krigoltoi (allikas: Eesti Vabaõhumuuseum SA, EVM N 307:71)

Õõnestatud puust pesakast.

Tänuks sinu hoole eest ei rõõmusta sinu sulgsõbrad sind mitte üksi oma lõbusa lauluga, waid nad toowad sulle rohkem tõsist tulu, kui sa ette arwata wõid. Lähed sa põllule kündma, on kuldnokad hulgani ühes sulle abiks. Wiledasti wärsket wagu mööda jookstes nopiwad nad linawästrikute ja hänilastega wõiste kõik putukad mardikad ja ussikesed üles, mis oma peidupaigast, oma mulla urkast ader on walgele toonud, ja kes sinu wilja põllule ei tea mis kurja oleks wõinud teha. Sääl aitab linawästrik selle eest muret pidada, et sinu linapõld õnnistada wõib.

On õunapuud ja kirsipuud õitsmas, sääl ei jõua sa oma wäega neile ussikestele midagi teha, kes sääl ülewal enne õisi, pärast noori õunu maha lõikawad, sääl tulewad aga, pääle kuldnokkade ja warblaste, wäikesed usinad kärpsenäppijad ja lepiklinnud ja häwitawad ime wäärt usinusega hulgad neist rööwikutest. Ja kulu ega kahju kõige selle juures sul omal wähemat ei ole.

Warblaste üle ehk wõiks mõne sõna nende nisude kohta rääkida, mis sügise omale tööpalgaks nõuawad, ja nende kirsimarjade üle, mis nad oma lõbustuseks äratarwitawad, aga ka sellegagi wõib ikka rahul olla, ka temagi kasu on suurem kui kahju. Teda wõib pooleteramehega wõrrelda, kes sügisel poole oma kewadese ussi häwitamise läbi päästetud wiljast omale nõuab, kuna teised linnud kui tööloomad sind hommikust õhtuni orjawad ja keegi selle eest muud midagi ei taha kui ainult lahket luba ilma tagakiusamata oma tulusat tööd teha tohtida. Kanna selle pärast hoolt, et neil tagakiusamist karta ei ole, hoia neid ja iseäranis nende pesi kodus kui metsas, sellega teed sa iseendale mitmetpidi hääd. 

1931. aasta Maamehes täpsustatakse, et õõnestatud pesakastid sobivad paremini lõokestele ja linavästrikutele ning need tuleks panna aias varjulisemasse kohta, tihnikusse-põõsasse (näiteks sireli- või jasmiinipõõsasse). Ent kuldnoka pesakastiks võib ka naelakasti või muid laudadest kokku löödud kaste kasutada, mis kinnitada mõne ilupuu või isegi katuseserva külge. Avaus tuleks panna ida või kagu suunas.

* * *

Kes aga tahab KASEMAHLAST ŠAMPUST teha, võib lugeda õpetust Jaan Spuhl-Rotalia 1897. aasta raamatust Kodumaa marjad.

Lihtsama retsepti kasemahlajoogi valmistamiseks pakub M. Liik 1930. aasta Maamehes:

Kasemahla tuleks ka suweks tagawaraks koguda. Kasemahl täidetakse pudelitesse ehk ankrusse, lisatakse igasse pudelisse 5—6 poolekstõmmatud rosinat, tükikene apelsini koort, 20 sm pikunee tükk mustasõstra wart ja paar supilusika täit suhkrut. Pudelid korgitakse, lakitakse ja pannakse keldrisse. Suwel on see jook wäga maitsew.

KASUTATUD ALLIKAD

Hoia Ronk 1935. Linnukastid ja kasemahl. Postimees, nr. 102, 13. aprill. (ilmus ka väljaandes Maamees: “Vaba Maa” põllumajandusline osa, 16 aprillil 1935). 

Kewadesed meeldetuletused põllumeestele. Postimees, nr. 77, 8. aprill 1895 

Lindude kaitseks. Kuidas hoolitseda nende eest. Maamees: “Vaba Maa” põllumajandusline osa, 20. märts 1931.

Põllupidajad, hoolitsege oma sõprade eest! Põllumehe Nädalleht: rahvalik põllumajanduse ajakiri, 4. aprill 1931.