Avinurme Ajavakk
Eesti Looduse toimetus on 1996. aastast alates valinud aasta puud ning tänavuse aasta puu tiitli pälvis harilik mänd (Pinus sylvestris). Maailmas tuntakse oma 120 männiliiki, ent Eestis kasvab looduslikult üksnes harilik mänd. See-eest on see siinmail tõepoolest harilik : et ta on visa puu, mis suudab kasvada nii niiskes kui kuivas pinnas, nii soisel, liivasel kui paekivisel mullal, siis on kolmandik Eesti metsadest männikud. Anumapuudest oleme kirjutanud ka varem, ent seekord uurime Ants Viirese ja teiste abiga lähemalt, millist tähtsust omas mänd talurahvakultuuris tarbepuuna.

Kui loodusliku liigina esineb Eestis üksnes harilikku mändi, siis tarbepuuna eristati siinkandis kolme “liiki” mändi:

Noored lopsaka kasvuga maltsmännid on vett täis, kuivavad siniseks ja mädanevad kiiresti, seetõttu nad tarbepuuks ei kõlba.

Tarbepuuna on väärtuslikuks lüli- ehk kõrepuud. Neist kõige väärtuslikumad olid vanad ja suured hongamännid (nagu neid Avinurmes nimetatakse), millel oli valdav vaigurikas lülipuu osa.

Ent talumajapidamises leidsid kasutust ka noored männid, männi kännud ja juured ning samuti männi korp ja vaik.

LOODUSLIKE VORMIDE KASUTAMINE

Kõige vanemate puutöötehnikate hulgas on looduslike vormide, peamiselt oksa- ja juureharude ärakasutamine. Ants Viires kirjutab (1975: 17):

Metsa minnes pidi mehel alati kirves vööl ja silmad lahti olema, et mitte jätta kasutamata mõnda ettejuhtuvat, üheks või teiseks otstarbeks sobivat looduslikku moodustist.

Ka männi nimi arvatakse olevat tulnud justament ühest noore männipuu looduslikku vormi kasutavast tarberiistast – pudrumännast. Nimelt oli soome-ugri keeltest männipuu vanaks nimeks pedajas, nimetus mänd aga tuli kasutusele läbi männa ning tähistas algselt ‘noort mändi’.

Viires lisab (1975: 59):

Pudrumänd. Soome-ugri rahvaste esemed. (ERM B 98:33)

Niisiis sai suur männipuu oma tänapäeva tavalise kirjakeelse nimetuse üsna pisikesest ja kõrvalisest esemest, hoolimata sellest, et tema tarbepuu tähtsus muus osas oli kaugelt suurem. Nimelt on mänd kogu Põhja–Euroopa metsavööndis kõige eelistatum ehituspuu – nii oma rohkuse kui ka selle tõttu, et annab sirgeid, kõrge vaigusisaldusega ja seega hästi säilivaid palke. Mõningal määral suudab temaga ehituspuuna võistelda ainult kuusk, mis aga pole nii vastupidav.

Ent majapidamises tarvitati veel teisigi looduslikku vormi kasutavaid tarberiistu, näiteks osaharudest seinakonksusid, tulejalgasid, keripuid ja järisid.

VALGUS

Männil on aga ajalooliselt veel üks erakordselt oluline roll olnud. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid just pikad (u. 1 m) õhukesed lõhestatud männi- või kaselaastud – peerud (või piirud, pirrud) – talutoas tavaliseks valguseallikaks ning peeruvalgel said tehtud kõik talvised tubased tööd. 19. sajandi keskel hakkasid neid asendama petrooleumlambid ning alles 20. sajandi II pooles jõudis enamikesse kodudesse elektrivalgus.

Tulepeerud valmistati hästi kuivatatud lõmmudest ning neid hoiti parsil või ahju peal peeruõrtel kuivas. Kasest peeru eelis oli see, et too ajas vähem suitsu.

Põlevat peergu hoiti tuleraudade ehk pilakute (rauast või puust) vahel, mis olid kinnitatud ahju või seina külge, kaugemate toanurkade valgustamiseks ka tulejala (pilakujala) külge. Ent laudas vm tööde-tegemiste käigus võidi peergusid ka suus hoida – et saaks kahe käega toimetada.

Põleva peeru all hoiti veekaussi, kuhu kukkutati peeru söestunud osa (seda nimetati ka peeru nuuskamiseks). Tuld valvasid vanemad lapsed või vanainimesed – üks kuiv männipeerg andis valgust umbes viis minutit, siis tuli süüdata uus. Seega pidi hoolsal perel olema parte peal suur lõmmu- või peeruvaru. Ent hoolt tuli kanda ka selle eest, et elavast tulest kahju ei sünniks.

Valgustusriistad: tulejalad, peerg ahjurinnas, primitiivsemad lambid (paastuõliga ja lambiõliga). Autor: Aleksander Mitt, 1923. (ERM EJ 5:15)

Lisaks kasutati männi vaigurikkamaid osade (kändu ja juuri) ehk nn tõrvaseid või sakusid öisel ahvenapüügil valgusallikana.

MÄND EHITUSMATERJALINA

Ent peamine tähtsus oli männipuul Eestis ehituspuuna. Mänd oli ehituspuuna valdav nii seetõttu, et see on meil kõige levinud puuliik, ent seda peeti ehituspuuna ka kõige väärtuslikumaks.

Männist valmistati elumajade ja kõrvalhoonete seinapalgid ja katusesarikad ning ka katuse roovlatid tehti noorest männist.

Mändi hinnati selle kõrge vaigusisalduse tõttu, mis muutis ta ilmastikuoludele ja kahjustustele vastupidavaks. Vastupidavuse suurendamiseks kooriti aasta enne langetamist puu maapinna lähedalt kämbla laiuselt ära, et puu saaks jalal kuivades vaigurikkam.

Üldise reegli järgi langetati okaspuu ehitusmaterjali talvel (detsember-jaanuar), ent sellele lisaks oli erinevaid tõekspidamisi nii kuufaaside, nädalapäevade, tuulesuundade kui ilmastikuolude osas. Langetatud puu kvaliteeti ei hinnatud üksnes silmaga, vaid ka kõrvaga – terve puu on selge kõlaga.

Langetamise järel puu kooriti ning jäeti võimalusel paariks aastaks seisma ja kuivama.

Mäealuse talu rehi Adraku külas. Foto: Juhan Suurmets, 1960. (Eesti Vabaõhumuuseum, EVM N 29:217)

Ent männi üldisele valdavusele vaatamata kasutati Avinurme kandis ehituspuuna rohkem kuuske. Aga parimad, vastupidavaimad põrandatalad tehti võimalusel ikkagi hongamännist.

KATUSEPILPAD

Mänd muutus 19. sajandi teisel poolel oluliseks ka katusematerjalina. Ehkki katusepilpaid – või -laaste – tunti Eestis ilmselt juba vähemalt 17. sajandil, jäid 20. sajandini valdavaks õlekatused. Kui õlgkatus pidas päiksepoolsemal küljel vastu 20–30 aastat, siis pilpakatus kestab 40–60 aastat ning väga hea materjali ja töö korral ning soodsates oludes on pilpakatused ka 100 aastat vastu pidanud.

Katusepilpaid tõmmatakse valdavalt männist, vähemal määral ka haavast (väiksem vastupidavus) või kuusest (okslik materjal). Ühe ruutmeetri peale kulus u. 100 pilbast.

Katusepilpaid tõmmati pikka aega liimeistri abil käsitsi. Et see oli raske töö, tehti seda vahel ka kahekesi. Käsitsi jõudis päevas tõmmata u. 5000 pilbast, ent sellises tempos jaksas tööd teha vaid paar-kolm päeva järjest. 20. sajandi alguses, kui nende järele nõudlus kasvas, hakati kasutama ka hobuste ja/või masinate abi, millega oli jõudlus pea 10 korda suurem. Ent masinatega valmistatud pilpaid peeti kvaliteedilt kehvemaks, sest need ei jooksud puusüü järgi, vaid masin lõikas jõuga puusüü läbi ning see vähendas katuse vastupidavust.

Pilpapuule olid üldjoontes samad nõudmised kui peerupuudele (vt allpool). Pilpaid tõmmati toorest puust, aga enne pilbaste tõmbamist hoiti pilpalõmmusid mõni nädal vees, et puu sitkemaks muutuks.

Pilpakatusega Uuedra talu rehemaja Kärasi külas, 1960. (Eesti Vabaõhumuuseum, EVM N 28:69)
Katusepilpa tõmbaja Avinurmes (Aleksander Raukase album)
UKSED, LAE- JA PÕRANDALAUAD

Et mänd on kuusest, millel on kõvu oksi, lihtsamini töödeldav, siis kasutati lõhestatud või saetud männilaudu ka uste jm sisustuse plankudeks. 19. sajandi II poolel hakkasid ka taluehitistes levima ladupõrandad ja –laed, mida samuti männist valmistati. Vanemal ajal tehti need kõik käsitsi lõhestatud ja tahutud või käsitsi saetud plangust ning loomulikult andsid oma panuse plankude ja laudade kasutamise levikule saeveskite tulek, mis palkide laudadeks lõikamist märgatavalt hõlbustas.

Ulvi küla Tooma talu rehetoa uks. Foto: Karl Tihase, 1957. (Eesti Vabaõhumuuseum, EVM F 1:168)
Palgi saagimine. (ERM Fk 342:1)

Seega oli 19. sajandi lõpus võimalik terve elumaja, selle seinad, põrandad, laed, uksed ja katus valmis teha männipuust.

AIAD

Endisaegse talumaastiku üheks silmapaistvaks osaks olid aiad ja tarad, mis ümbritsesid nii taluõue ja kapsaeda – ning ka põldude ja heinamaade ümber püstitati roigastest nn püstaiad. Nii oli talumaade ümber kümneid või isegi sadu meetreid aedu, mis olid tavaliselt valmistatud okaspuust, kuuse- või männipuust postide, lattide ja roigastega. Seejuures männi suurema vaigusisalduse tõttu eelistati seda just maasse löödavate postide ja teivaste materjalina. Need aiad vajasid ka igal kevadel parandamist. Aedade ehitamiseks ja parandamiseks vajalik materjal otsiti (alus)metsast.

Taradega ääristatud külatee Abrukal. (Vikipeedia)
ELAMU SISUSTUS JM

Ka mööbliesemete valmistamisel eelistati lihtsamini töödeldavat mändi (aga kasutati ka kuuske). Ent taluelamu sisustus oli muidugi väga lihtne. Seal võis leida söögilaua, pingid, voodi ning kambrist või aidast riidekirstu. Ent männist valmistati ka jahu- või viljakirste. Lihtsamad kirstud said taludes koduse käsitööna tehtud, peenemad kirstud valmistasid juba puusepad. Seejuures toodeti Avinurmes omal ajal ka kirstusid müügiks. Samuti saadi kodus hakkama ka kangastelgede valmistamisega, aga needki võidi tellida hoopis puusepalt.

Kirjatud kirst. Foto: Heinrich Tiidermann, 1890. (ERM Fk 3:5)
Änniksaare Kopra talu kangasteljed (“kangasjalad”). Foto: Kalju Nurk, 1960. (Eesti Vabaõhumuuseum, EVM F 110:31)

Pikka aega valmistati ka surnukirste küna kombel õõnestatud männipakust. Viimaste Eestis säilinud mälestuse järgi (19. sajandil Harglast) tahuti surnukirstud väljaspoolt kandiliseks ning altpoolt kitsamaks kui ülalt ning ka kaas raiuti ühest puust – see lükatud küljelt kirstu sisse raiutud valtsisse. Teised aga mäletasid, et kaaneks tahuti kirstu jaoks lõhestatud paku teine pool. Ent 19. sajandil hakati ka surnukirstusid valmistama laudadest – männilaudadest.

TARBEESEMED

ÜHEST PUUST ÕÕNESTATUD NÕUD

Üks põliseid kunstlikult valmistatud tarberiistu talumajapidamises oli männitüvest õõnestatud künad: seakünad, kaevukünad ja liivakünad (küürikünad puunõude pesemiseks) tehti tavaliselt männitüvest, ent kasutati ka haaba. Leivakünad valmistati aga kuusest.

Künasid kasutati ka saunas veenõuna, viina ja õlle, looma- ja inimtoidu valmistamisel ning vanemal ajal ka lauanõuna.

Mõnel pool Eestis oli kombeks küna otsad ära tõrvata, et nad pakatama ei hakkaks.

Väiksemate umkude (ummikute, ühest puust õõnestatud silindriliste nõude) valmistamisel mändi üldiselt ei kasutatud. Küll aga valmistati suuremaid ummiknõusid – sh küljel lamavaid kumme või püsti seisvaid (ummik)tõrsi – , mida kasutati kuivainete, nt vilja, jahu, linaseemnete hoidmiseks, ka mäda süüga männist (samuti lepast, haavast ja pärnast). Kuna suurte laudnõude valmistamine nõudis erioskustega meistreid, siis oli nende asemel lihtsamini valmistatava umku kasutamine küllaltki tavaline.

(Vaata tervikpuust õõnestatud riistade kohta siit)

Alumiste talu kaevuküna. Eesti Avinurme; vald Avinurme, küla Änniksaare autor: Nurk, Kalju 1960 EVM F 110:47 https://www.muis.ee/museaalview/3074770
Ühest puust õõnestatud ummik. Ummiktõrre pikkus oli u. 1 meeter. (ERM A 691:15)
LAUDNÕUD (UURATUD PUURIISTAD)

Üheks huvitavaks eripäraks tarbepuu kasutuses on see, et kui mitmel pool (nt Rootsis, Ida-Venes) peeti heaks anumapuuks mändi, siis siinmail (Baltikumis, ka Soomes) ning samuti Avinurme meeste tehtud “Avinurme puunõud” – kolmjalad, toobrid, vannid, panged, leiva- ja lihaastjad, kibud/kapad, piima- ja võipütid,  tõrred, vaadid jmt – olid valmistatud kuusest. Kui mujal peeti kuuske suure vaigusisaldusega ja vastupidavast männist alaväärsemaks ning seda kasutati üksnes piima- ja võinõude tegemisel (milleks mänd oma suure vaigusisalduse tõttu ei sobinud), siis Eestis tehti männist nõusid, suuremaid tõrsi üksnes mõningasel määral Kagu-Eestis. Kuuse kõrval eelistati siinmail hoopis tamme, kadakat ja sangleppa.

Üksnes lüpsiku või piimakannu üksaharuline tilalaud valmistati tavaliselt männist. (Vt ka laudnõudest pikemalt)

Kui kõigis meie naabermaades tehti ka painutatud kerega esemete külglaastud okaspuust (kuusest või männist), siis Eestis eelistati selleks painduvat ja kergesti lõhenevat haaba ning okaspuu kasutamine oli siinmail tundmatu. Küll aga valmistati nende põhjalauad tavaliselt männi- või kuuselauast. (Vt painutatud kerega riistade kohta.)

Piibuga õllelüpsik Nõarootsist. (Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, HM _ 8101:2 E)
KORVID

Mänd oli aga mitmekesistel viisidel erinevat sorti korvide materjali allikaks.

PEERGKORVID

Peergkorvid (pirrukorvid) on üheks põlisemaks korviliigiks, mille valmistamiseks kasutatud pikad lõhestatud laastud – peerud – kisti männipuust. Peergudest valmistati Avinurme kandis kõik vajalikud korvid: saiakorid (nimetati ka turukorvideks), marjakorvid, kartulikorvid, sibulakorvid, rohu- ja heinakorvid, märss- või seljakorvid, pesu- ja hällikorvid, villa- ja lõndakorvid, suitsukalakorvid jne.

Peeru kiskumiseks sobis halgas (algas) ehk tihke ja sirge süüga, oksteta ja hästi lõhenev mänd. Sellisest puust peerg on nii sile, et täiendavat silumist ei vajagi. Seetõttu saab häid korvimände just soomändidest. Hea peerupuu esimeseks tunnuseks on korrapärastes ringides oksad. (KV 540: 87 Kuusalu.) 

Suuremateks peergkorvide valmistamise keskusteks Eestis olid Avinurme (Kodassaare ja Kolgavälja) ning Obinitsa ümbrus Võrumaal.

Korvisorte: rohukorv, marjakorv, hällikorv, saiakorv, kartulikorv, Kodasaare küla Otsakuru talust. Foto: Ants Viires, 14.VII 47. (ERM Fk 1089:57).

(Loe lisaks peergkorvide koht.)

Valik erineva suurusega peergkorve Haljen Paju kogus (Foro: Avinurme Ajavakk)
JUURKORV

Kui Avinurme kandis ja Võrumaal olid valdavaks peergkorvid, siis mujal Eestis kasutati laialdasemalt vits- ja juurkorve (ka juurekorvid, juurikukorvid). Ent juurkorve tehti ka siinkandis. Nende valmistamisel kasutati kooritud noore männi juuri või pooleks lõhestatud vanade mändide juuri (vahel ka kuuse-, kase- või kadakajuuri).

Nagu peergudest kootud kartulikorvidelgi, kasvas ka juurtest korvide tähtsus märgatavalt 19. sajandil kastulikasvatuse arenedes. Nii tuntaksegi neid sageli just kartulikorvidena.

Teisalt aga muutusid juurekorvid valdavamaks seetõttu, et nende tegemiseks vajalikku materjali oli lihtsam saada ja ette valmistadad kui peergkorvidel (ehkki viimaseid peeti vastupidavamaks).

Juurekorv. (Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM TR 554:26 E 191:26)

Lisaks sellele kasutati männijuuri ka õlest valmistatud villavakkade punumisel.

LAASTUKORVID

Lõuna-Eestis nimetatakse puhuti laastukorvideks ka peergkorve, ent siinses kõnepruugis on nende puhul tegemist erineva tehnoloogiaga valmistatud materjaliga: kui peergu kisti männisärmetest käsitsi, siis laastu tõmbamiseks kasutati höövlit.

Höövlilaastust ilukorvide materjaline on siinkandis ajaloolislet tuntud haab, ent korvilaaste tõmmati ka männist ja kuusest. Mänd muutus laastukorvi materjalina populaarseks just 20. sajandi II poolel.

Männilaastust korv. Valmistaja: Aliide Kõre, UKU, 1976 (ERM A 851:1192)
PAADI- JA LAEVAEHITUS

Mänd oli ka rannarahva põhiline paadi- ja laevaehituspuu.

Ehkki haabja nimetuse kaudu on ühest puust õõnestatud veesõiduki valmistamisel tuntum haab, tehti algelisema vormiga ruhisid ka männitüvest. Ruhid on oma vormi poolest künade analoogid. Natuke keerulisema ehitusega ühepuupaatide – haabjate ja venede – küljed painutati laiemaks, ent see oli võimalik juba pehmema ja painduvama haava või pärnapuu puhul.

Männipuust valmistati ka paadilauad ja laevaplangud, samuti ka kiil. Vanemal ajal lõhestati vajalikud plangud ja lauad kirvega, seejärel käsitsi sulle-mulle saega otse ehitusplatsil – toona jõgede ääres asuvatesse saekaatriteesse palgi vedamisele aega ei kulutatud. Alles 20. sajandil tõrjusid aurujõul töötavad rändavad saekaatrid käsitöö kõrvale.

Ruhi “kori” ja selle lõiked. Ilmar Linnati joonis 1942. aasta Vadja reisilt. (ERM EJ 161:19)

Paadi ehitamine. Foro: Kalju Konstantin. (ERM Fk 1735:97)

Omaette tähtsus oli männil laevade mastipuuna. Selleks sobisid terve, jämeda, sirge ja oksavaba tüvega nn mastimännid, mille oksavaba tüve pikkus pidi olema 23–30 meetrit ja jämedus ladvapoolses osas 43–100 sentimeetrit. Mastipuu eeldatav vanus pidi olema 250–300 aastat, muul otstarbel laevaehituses kasutataval männil 100–150 aastat. Sel otstarbel olid ka Eestis määratletud sobivate kasvutingimustega ja koosseisuga ning harvema raietsükliga laevametsad (Kiissa laevametsast saab lugeda siit). Ent paatide mastipuuna eelistati kergemat kuuske.

POSTID JA LIIPRID

Mändide vaigurohkus, mis muutis selle puidu vastupidavaks, andis sellele veel mitu moodsa maailma sünni juures olulist rolli. Nimelt hakati siinmail 19. sajandi teises pooles kasutama männipalke raudteeliipritena ning seejärel ka telegraafi-, telefoni ja elektriliinide postidena. Nii kulus lugematu hulk männipuid laia- ja kitsarööpmelise raudteevõrgu ülesehitamiseks ja seda mitte üksnes kodumaal – liipreid eksporditi ka Inglismaale; samuti telegraafi- ja telefoni ning hiljem elektri viimiseks kõikvõimalikesse Eesti otsadesse.

Vastse-Kuuste Tartu-Petseri raudtee ehitus 1930. a. (Vikipeedia)

Elektripostide paigaldamine Viljandi kandis. (Viljandi Muuseum VM VMF 470:3 F)
VAIK JA TÕRV

Kuivõrd männi puidu puhul on selle vaigurikkus olnud üheks väärtuslikumaks omaduseks, siis ei ole imestada, et sellest on välja kasvanud ka omamoodi põline keemiatööstus.

TÕRV

Tõrv on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Öise ahevenapüügi ajal põletamise kõrva kasutati männi kõige vaigurikkamaid osasid – tõrvaseid – peamiselt tõrva põletamiseks. Kõige paremad olid mõnda aega maa sees seisnud tõrvased, millelt vaiguvaene osa oli ümbert ära pehkinud. Need kuivatati ja lõhuti sobivas suuruses käredeks.

Suuremas koguses tõrva valmistamiseks ehitati lihtsad mantelahjud ning suurema ahjutäie kärede põletaminele kulus u. ööpäev ning saadi 100–120 toopi tõrva.

Tõrva kasutati paatide, laevade, köite ja kalavõrkude ning vanade rautamata vankrirataste ja reejalaste tõrvamiseks. Samuti ratta- ja saapamäärdeks, aga ka elektripostide, liiprite jm immutamiseks.

Tõrvast omakorda põletati lahtisel lõkkel pajas ka pigi, mida oli vaja lõngast pigitraadi valmistamiseks. Sellega õmmeldi nahkesemeid, hobuseriistu ning eriti vajalik oli see kingseppadele jalanõude valmistamisel.

Tõrvapõletamisel järelejäänud männisütt peeti aga kõige paremaks sepasöeks ning tõrvastest männihalgudest põletati miiliaukudes sütt ka eraldi. Selleks kasutati ka kuusepuud, ent kuusesöe kvaliteeti peeti kehvemaks.

Tammsaare küla Tammissaare talu tõrvapõletamise ahi. Joonis: Martin Saks, 1923. (ERM EJ 4:8)

Tõrvapõletamine hääbus pärast II ilmasõda, mil tarvitusele võeti põlevkivitõrv.

VAIK

Ammusest ajast on ka kogutud männivaiku. Esimesed tööstusliku vaigutamise katsed tehti Eestis 1924. aastal ning intensiivne tootmine algas 1949. a. Selleks raiuti puutüvelt osaliselt korp maha ning uurati puhastatud alale kalamustrikujuline soonestik, mille alla paigutati kogumistops. Suurelt männilt korjus hooaja jooksul u. pool kilo vaiku ning ühelt puult koguti vaiku tavaliselt kaheksa aastat.

Männivaigust toodeti tööstuslikult peamiselt tärpentini ja kampolit. Tärpentini kasutatakse lahustina ja puhastusvahendina, tööstuses vajatakse seda kampri, määrdeõlide, lõhnaainete, lakkide, kingakreemi, poonimisvaha jpm tootmiseks.

Kampol on klaasjas vaik, värvuselt helekollasest mustani. Sellest toodetakse kampoliseepi, ent seda kasutatakse ka paberi, värvi, lakkide, liimide, karastusjookide, närimiskummide, plaastrite, kärbsepaberi jne tootmisel. Eriline otstarve on kamporil keelpilli poognajõhvide vaigutamisel, mõnel sprodialal haard(umus)e parandamise vahendina jne.

Vaigutamine oli Eestis levinud 1970ndateni.

Vaigutusmänd Maetsmas. Foto: 2008.
TARUPUUD

Männipuu oli oluline ka mesinduse ajaloos tarupuuna. Ent vanemal ajal ei peetud mesilasi õõnestatud pakktarus, vaid metsas kasvavates tarupuudes. Nendeks olid männid, millesse õõnestati 3-6 meetri kõrgusele künakirve ja tuuri abil piklikud avaused. Et tarupuud tormiga maha ei murduks, siis lõigati neil enamasti latv maha. Mitmesuguseid võtteid tuli kasutada ka mesikäppade eemalepeletamiseks.

Kuna tarupuudeks kasutati raieküpseid mände, hakati nende kasutamist 18. sajandi lõpus ka piirama ning nende asemel hakati kasutama pakktarusid, mida oli kombeks tarupuud matkivalt puu külge kinnitada. Pakktaru tegemisel eelistati aga kuuske või haaba, mändi jt puid kasutati harvem.

Eestis oli metsmesindus laialdaselt tavaks 19. sajandi alguseni. Viires märgib sedagi, et keskajal, mil mesi oli peamiseks magusa allikaks ning kirik tarvitas hulgaliselt vahaküünlaid, tekkis meemetsade ja tarupuude osas sageli omandivaidluseid ja isegi riikidevahelisi piiritülisid. Ka talupojad märgistasid oma tarud peremärkidega.

Tartupedajas, Rõuge khk. Foto: Ferdinand Leinbock (ERM Fk 679:16)
MÄND SÖÖGINA

Eestis on männi puhul kehakosutuseks kasutatud noori männikasve. Põhja-Soomes ja Lapimaal aga on lastele maiuspalana tarvitatud kevadist männimahla. Põhja-Euroopas ja Vadjamaal tunti männikoort ikaldusajal hädatoiduna – komme, mis Eestis oli tundmatu aga võis vanemal ajal olemas olla. Ent Soomes kujunes männikooreleid pettu (pettuleipä) omamoodi rahvusliku visaduse sümboliks. Pettu valmistamiseks korjati kevadel mahlaajal noorte mändide koort. Esmalt kuivatati koort õues, seejärel küpsetati ahjus sellest männivaik välja (et leivale kibedat maitset ei jääks). Toiduks kasutati koore alumist niieosa (mäha), mis jahvatati uhmris või veskil peeneks männijahuks ja lisati leivataignale. Ent selle liigtarbimisel olid tervistkahjustavad tagajärjed. Meil oli männikooreleiva analoogika aganaleib.

Männikoore korjamine. Foto: Samuli Paulaharju, 1917 (Museovirasto)
Männijahu valmistamine Foto: Samuli Paulaharju, 1917 (Museovirasto)

Seejuures valmistati vanal ajal männipuust ka uhmrid.

MÄND RAVIMINA

Rahvameditsioonis kasutati mõndi ravivahendina erinevatel viisides. Männikasvudest tehti teed ning jooksvaraviks ka jalavanni, peenestatud männikorbast valmistati viinaga segatut kõhulahtistit. Ent olulisemaks ravivahendiks olid vaik ja tõrv – sest kui vaik kaitses mändi vigastuste korral ja haiguste vastu, siis usuti sellest inimesele abi olevat ka mitmesuguste hädade korral. Neid kasutati raskestiparanevate haavade tervendamiseks ja mitmesuguste nahahädade, liigesevalude jm korral. Ka valutavale hambalegi pandi männitõrva peale.

Nii võttis Ants Viires (1975: 68) männi rolli eestlaste elus kokku sõnadega:

Sel moel elati männipuust majades männitule valgel, raviti ennast männilt saadud vahenditega, ja kui haigus või vanadus inimese siiski maha murdsid, siis mindi mulla allagi puusaärgis, mis enamasti tehti männipuust.

KASUTATUD ALLIKAD

Ants Viires 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Ants Viires 1975. Puud ja inimesed. Tallinn: Valgus.

Ants Viires (koostaja ja toimetaja) 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Liisi Jääts 2005. Oksad, juured ja puukoor rahvakultuuris. Eesti Loodus, nr 5.

Kristel Rattus 2005. Kuidas meil ajast aega tõrva on aetud. Eesti Loodus, nr 9.

Urmas Kokasaar. Männivaik on keemia-varaait. Loodusajakiri.ee.

Triin Kusmin 2018. Vaigutamist meenutavad veel vanad männipuud. Märjamaa Nädalaleht, nr. 8, 28. veebruar.