AVINURME SPORDIHOONE – 50

Käesoleval aastal saab Avinurme spordihoone 50 aastaseks!

1966. aastal, mil hakati ehitama Avinurme 8-klassilisele koolile juurdeehitist ehk tänast koolimaja, käidi välja mõte ehitada juurdeerhitusega koos ka võimla. Võimlat vajasid nii piirkonna sportlased kui ka kool, sest senine kooli spordiväljak, mida vahel hellitavalt ka staadioniks nimetati, jäi planeeritud juurdeehituse alla.

Nii võetigi 1967. aastal plaani koopereerimise korras (Avinurme kolhoosi, Rakvere Metsakombinaadi, haridusosakonna, VS «Jõud» kooostöös) ehitada Avinurme algsete plaanide järgi 36×24 m mõõtmetega võimla. Hiljem lisandus ehitusse panustajate hulka ka koondis “Uku” ning Kohtla-Järve Rajooni Mehhaniseeritud Ehituskolonn. 1972. aastal hinnati selle maksumuseks 156 000 rubla.

Spordihoone arhitekstiks oli Viktor Möldre, Projekteerimise Instituudi “Kommunaalprojekt” insener. “Kommunaalprojekt” oli ka mitmete teiste toonaste spordirajatiste planeerija.

Sama aasta suvel algasid ka kooli spordiväljakul ehitustööd. Aast ahiljem kirjutatakse, et spordihoonesse oli plaanitud 30×18 m saal, selle kõrvale lükandustega eraldatud maadlussaal mõõtmetega 9×18 m. Viimase põrand oleks suure saali põrandast kõrgemal, et kontsertide ajal saaks mõlemaid ruume kasutada koos saali ja lavana. Lisaks kuulusid hoone juurde abiruumid ja lasketiir.

1968. aasta 25. mail pandi pidulikult spordihoonele nurgakivi.

Ehituse juurde olid tol päeval kogunenud kohalike asutuste juhid, kooliõpilased, asula elanikud, ehitajad ja külalised kaugemalt. Mängis õpilaste puhkpilliorkester, peeti kõnesid, pidulikult asetati metallsilindrisse dokumendid ehitatava hoone kohta, andmed tänasest Avinurmest, ehitajate nimekiri, kooli õpetajate ja õpilaste nimekiri, laupäeva ajalehed ja juubeli metallmündid.

Rajooni täitevkomitee esimees Oleinik asetas silindri müüri ning pani sinna paika kivi. Kivi asetasid ka tootmisvalitsse juhtaja Laur, Avinurme kool direktor Paul Koppel ning tema järel kooli õpilased ja ehitajad.

Mõni aeg hiljem kuulutasid Avinurme noored spordihoone ehituse oma löökobjektiks ja kohustusid töötama seal 1970. aastal 4500 tundi. 1974. aastal kirjutatakse, et hoone ehitamisel löövad kaasa ka õpilased: laovad kive, annavad ehitajatele materjali kätte, agaramad tohtisid segugi valmistada. Samuti osalesid õpilased võrkpalliväljaku rajamises ning teid muid heakorratöid.

Algselt loodeti võimla “ekspluatatsiooni anda” 1971. aastal. Siiski kippus ehitus töökäte, töömasinate ja ehitusmaterjalide nappuse tõttu toppama, vahepeal tükiks ajaks seismagi, kuni suudeti taas vajalikke vahendeid hankida. Siis arvati, et hoone valmib 1974. aastaks, ent ka selleks aastaks see päris valmis ei saanud.

Ülo Kukk on ehituse aega hiljem meenutanud:

1970ndate aastate algul jätkasid KohtlaJärve MEK-i ehitajad. Esmalt koolimaja valmisehitamine ja siis spordihoone… lõhkumine. Ehitada ei olnud võimalik alt üles, vaid ühest otsast teise. Seetõttu oli vaja keldrikorrusel vaheseinad lammutada ja sinna kraanatee rajada. Seinte ja postide ladumise ning laepaneelide paigaldusega erilisi raskusi polnud. Pärast raudbetoonvöö valamist tuli alustada kõige raskema ja ohtlikuma tööga: paigaldada 9,3 t talad 12 m kõrgusele.

Kui said lisatud katusepaneelid, oli hoone kõrgus käes. Kraana taganes ja ehitajad liikusid müüritöödega koolimaja poolt teise otsa suunas. Pärast pikka ehitamist olid kõik “sarikad” paigas ja vana kombe kohaselt tuli teha … paus. Edaspidigi tuli teha lühikesi pause pühade ja ehitajate päeva tõttu.

Kuna kolm suhteliselt sooja talve olid lõpetanud puitmaterjali varud, […] Metsamehi kogunes hulganisti, abistasid metsapunkt, abikäitis ja metskond. Palgid said abikäitises talguliste osalusel saetud laudadeks ja prussideks, […] Peale Vassivere kuivatist läbikäimist ja abikäitises hööveldamist saime omapoolse panuse ehitajale üle anda.

Meie endi teha jäi ka suure saali põranda lõplik viimistlus. Ebatasasused oli vaja maha hööveldada ja lihvida, tuli värvida kolme pallimängu piirid ja katta põrand lakiga. Eriti raskeks osutus lakkimine.

Ent keerulistes ja kitsastes oludes ühisööna suurhoone valmis tegemist tuuakse pärast positiivse kogemusena eeskujuks ka teistele raskustesse sattunud projektidele.

Hiljem kirjutatakse, et nii Avinurme uue koolimaja ja spordihoone ehitamisel, vana koolimaja renoveerimise jm tegemiste puhul oli võtmeks Avinurme kooli ja kolhoosi vaheline “šeflusleping”: iga uue õppeaasta eel pandi kirja, mida teeb kolhoos kooli ja kool kolhoosi abistamiseks. 

Edasiste töödena oli plaanis  sisustada koolis traktori- ja autoõpetuse klass, toetada lektori leidmist ja praktilise õppetöö läbiviimist, sisustada võõrkeeltekabinet, rajada staadion, koduloomuuseum jm. Kool sai kasutada majandi transpordivahendeid ekskursioonide ja spordiürituste korraldamiseks. Ent leping sisaldas muidugi ka erinevaid ajastukohaseid tegevusi ning õpilased pidid ka osalema heakorratöödel ning kolhoosis muid jõukohaseid töid tegema.

Šefluslepingust kirjutava artikli autor Künnap nendib, et Avinurmes mõeldakse ja toimitakse teisiti – seal mõistetakse kooli tähtsust: mida paremini hoolitsetakse kooli eest, seda vähem on tulevikus järelkasvuaga muresid.

Ka Ülo Kukk nentis oma meenutustes:

Kõige tähtsam oli rahva ärkamine: tunda endas jõudu, luua ise midagi suurt.  See oli palju varem kui kultuuriinimesed kirja koostasid ja allkirju alla panid. Üldise ärkamiseni oli jäänud vähem kui 13 aastat.

Rajatav spordihoone oli toona üks rajooni vägevamatest, nenditakse, et sellist ei ole ka mitmetes linnades. Kui mõned kahtlustavad, et võimla jääb väikese koha jaoks liiga suureks, siis teised usuvad, et peagi saab Avinurme kool keskkooliks, õpilaste arv kasvab ning lisaks saab sellest piirkonna sportlaste kohtumispaik, kus saab ka suuri spordivõistluseidki pidada. Eks seda usku toetas seegi, et Avinurme 8-kl kooli õpilased olid rajooni võistlustel ikka esirinnas.

Ja võimas see oli. Omaaegsed kirjeldavad:

Võimla on nii suur, et isegi normaalmõõtmeline korvpalliväljak sinna lahedasti ära mahub. Põrandale, rõdule ja lavale võib võistluste ajaks istekohti pakkuda 600—700 inimesele. Keldrikorrusel on mugav kolmerajaline lasketiir, tõsteruum kahe moodsa tõstepõrandaga, mängudetuba, puhkeruum, riietus- ja dušširuumid. Abiruume on nii keldri-, võimla- kui rõdukorrusel veel teisigi. Fuajeel on pikkust ja laiust sedavõrd, et tarviduse korral võiksid kergejõustiklased seal lähtejooksu või hüppeid harjutada. Kõikjal ja kõiges annab tooni avarus, ehituse hea kvaliteet, hubasus. (Kaseoja 1975)

Ning lisatakse:

Toreda asjaga on avinurmlased toime tulnud. […] Et aga nii kaugeleon jõutud, selle eest võlgnevad avinurmlased tänu iseendi energiale ja ühistööle, rajooniorganite abile ja paljude aktivistide pingutustele. (Samas)

Laupäeval, 20. detsembril 1975 toimus spordihoone pidulik avamine.

Kohale olid kogunenud nii kohalikud kui ka külalised, kes moel või teisel olid ehitise valmimisse panustanud.

Avaaktuse juhatas sisse kooli toonane direktor Vilma Kink. Ehitajate nimel anti spordihoone nõukogu esimehele Ülo Kukele üle sümboolne võti. Avinurmele omase puutöö vaimus ei lõigatud avamisel läbi linti – Rajooni Täitevkomitee endine ja praegune esimees (Saima Oleinik ja Heino Lehiste) saagisid läbi laua spordihoone sissepääsu ees.

Peeti ka kõnesid ja jagati aukirju.

Avinurme inimestest tunnutati Vabariikliku Spordikomitee aukirjaga Avinurme kolhoosi esimeest Osvald Terepit, aukiri koos spordiehituste rajaja kuldmärgiga anti Avinurme külanõukogu kehakultuurikollektiivi esimehele, rajooni spordikooli treenerile ja vastse spordihoone nõukogu esimehele Ülo Kukele. Ülole anti üle ehitajate nimel üle hoone sümboolne võti. Kuldmärgi said veel Neeme Kari ja Kalju Raja Rakvere Metsakombinaadi Avinurme Metsapunktist, Arvi Tooming ja Rein Kask Avinurme kolhoosist, Väino Tooming «Uku» kohalikust tsehhist ja Riina Väät Avinurme koolist.

Spordiehitiste rajaja hõbemärk anti 9 inimesele.

Umbes aasta peale võimla valmimist antakse Spordilehes ülevaade sellest, kes uut ja uhket spordihoonet kasutavad:

Et “tervisehoone” on kooli küljes, siis koolipäeva ajal kasutavad seda kooliõpilased kehalise kasvatuse õpetaja Riina Väädi juhendamisel.

Peale koolipäeva jätkavad rajooni spordikooli kergejõustikuosakonna 28 õpilast treeninguis Ülo Kuke juhendamisel. Seejuures on spordikooli õpilased näidanud häid tulemusi nii “TV 10 olümpiastarti” võistlustel, koolide karikavõistlustel kui ka spartakjaadidel.

Õhtul, kui laste treeningud on läbi, tulevad saali täiskasvanud. Kõige elujõulisem oli toona meeste võrkpall – treenitakse küll treenerita, aga järjekindlalt. Turniirika olla alevist kokku saadud lausa seiste võistkonda.

Võimlas käivad ka naisvõimlejaid, lauatennisiste, mõni üksik korvpallihuviline. Korvpall olevat rohkem linnameeste asi…

Lisaks kohalikele üürivad spordisaali Tuduliunna ja Iisaku sportlased. Hoones oli korraldatud ka “Jõu” spartaktiaad. Mõni aeg hiljem peeti ka vabariiklikke võitluseid võrkpallis ja raskejõustikus.

1976. aasta augustis peetud III Peipsi mängudel oli Avinurme kolhoos saanud esimese koha ning see ei jäänud viimaseks.

Lava oli kasutuses sportvõimlemise areeninga, aga seal sai ka sulgpalli mängida. Saali ja lava vahele riputati nailonvõrk, mis võimaldas neid segamatult samaaegselt kasutada. Fuajee “minimaneeži” põrandale pandi mõned aastad hiljem toona kallis hinnas olnud tehiskattena “Rezdor” plaadid pandi.